Koos Hans Nordbergi teosega “aaron: juuni” pälvis kolmanda auhinna aga Jakob Karu ehk Eesti Ekspressi peadisaineri Tõnu Kaalepi kirjutatud “Asjade seis” (Publiku sõimamine ühes osas).

Kaalepi ühiskonnakriitilises tükis räägivad näitlejad, et Eesti on hävimas ning otsivad publiku hulgast süüdlasi: ajakirjanikke, pedesid, Rain Lõhmust, Aadu Luukast ja Lennart Merd. Tekst on sisult karm ja vormilt rajudes rütmides raiuv moodne poeesia. Tõnu peab teost omamoodi järjeks mullu kevadel koos Barbi Pilvrega kirjutatud modernooperilibretole “Peeter!”

"Asjade seisu" lavale toomise vastu on juba huvi ilmutatud.  

Tõnu, mis andis impulsi uue näidendi kirjutamiseks?

See ei ole näidend, see on teatritekst. Ma ei oska klassikalist näitemängu kirjutada; ega eriti ei tahagi. Las Jaan Tätte ja Mihkel Ulman tegelevad korralike kodanlike näidenditega, mina olen üles kasvanud Hermaküla ja Toomingut vaadates.

Inspiratsiooni sain töölt, kodust, meediast, nr 38 bussist.

Kuidas tuli vorm?

“Publiku sõimamine” on Peter Handke omaaegne skandaalne tekst, kus näitlejad tõepoolest sõimasid publikut. Mul on vahepeal ka leebemaid hetki.

Vorm on kiire ja fragmentaarne, igasugused läbivad tegevusliinid peaaegu puuduvad. Võin muidugi üles tunnistada, et Mati Undi “Good-bye, baby!” on mulle juba ammu  vormilt tundunud hiilgava ja täiusliku eeskujuna.

Mida oma “Asjade seisuga” inimestele öelda tahad?

Ma tahan kirjeldada mingeid üldisemaid protsesse või asjade seisu Eestis, nagu see mulle tundub. Õieti, nagu ta tundus augusti alguse hilisõhtutel ühes Viimsi köögis istudes. Aga ma ei saa öelda, et keegi neist paarikümnest üle lava käivast tüübist täpselt minu enda mõtteid või suhtumisi esitaks. Pigem vastupidi.

Mida arvad Eesti näitekirjanduse hetkeseisust?

Endise teatrikriitikuna käin ma nii vähe teatris, et ei julge midagi arvata.