Jalgrattal tööle ja turule

Rattasõiduaeg on käes. Heitlikud ilmad on vaid ettekääne. Pigem on tegu hooldamata ratta, valede riiete ja viletsa varustusega. Jalgratturi katsumusi uuris Margit Kirsipuu.

Peamine eeldus rattaga tööl käia on pealehakkamine ja hea tuju. Ilusa ilmaga tipptunnil linnas sõites tekitab selle teadmine, et oled kõige kiirem liikleja. Katsetan, kuidas kulgeb sõit Piritalt Narva maantee toimetusse ja sealt edasi Väike-Ameerika tänavale. Talvekorterist ratast välja lükates avastan, et esikumm on täiesti tühi. Rattapoes vahetatakse esikumm kiiresti, pühitakse tolmust ja õlitatakse kett. „Õige oleks rattaga hoolduses käia ikka enne selle talve­korterisse panekut,” saan rattaspetsilt noomida. „Hea ratas kestab 15 aastat, kui tema eest hästi hoolt kanda.” Temalt saan veel teada, et hoolas rattaomanik õlitab iga 50 kilomeetri tagant ketti ning peseb ratast kord kuus, et tolm ja pori sõiduki elutähtsatele osadele liiga ei teeks.

Harrastaja ratturina võin öelda, et järjest hõlpsam on rattal oma igapäevaseid toimetusi teha.

Vähese liiklusega ja spetsiaalselt ehitatud jalgrattaradu meil siiski veel napib. Ratturite lemmikud on vaiksed metsateed ja siledad mereäärsed rajad. Näiteks Kadriorust viib rattatee Pirita kaudu Haabneeme lõppu ja Paldiski maantee algusest saab mõnusalt kulgeda Kakumäeni välja. Tunduvalt ebamugavam on liigelda rattaga kesklinnas tipptunnil. Liivalaia tänava sõiduteel on küll tähistatud rattarada, kuid ülbed autojuhid on selle hõivanud, nii et kindlam on läbida Liivalaia ots kõnniteel. Talvega on rattarajad kohati väga kannatada saanud ja tekkinud konaruste ületamiseks on mägijalgratas parim.

Rattaga turule

Usina turul käijana olen jalgrattale soetanud sobiva korviseadeldise. Kevadel kruvin selle jälle porilaudade külge, et siis oma pühapäevahommikune rutiin rattaga sooritada: turule ja sealt värske kraamiga tagasi sõita. Minu pakiraam ja korv teenib sportlikuma välimusega ratturitelt põlglikke pilke, eriti kui juhtun mõnest mööduma – mul on ju hea jooksuga ratas ja võhma kah parasjagu. Eks autoga liiklemisest ole teada: ega mehepojad seda talu, kui mõni naine juhtub neist mööda sõitma, ja rattaga on sama lugu. Eriti hull on siis, kui möödasõitjal on pakiraamil värsket kraami täis turukorv. Kus selle häbi ots! Siis pole neil muud, kui pedaalidele valu ja iga hinna eest taas mööda.

Tööle sõitva ratturi nipid

Parim töölesõidu ratas on rattafännist kolleegi arvates tavaline vana meestekas, mille pikad plekist porilauad katavad ees- ja tagaratta. Meie porises ja märjas kliimas tagab see vihma korral enam-vähem kuiva ja korraliku välimusega tööle­jõudmise.

Maastikurattaga liiklejatel tasuks samuti hankida võimalikult  konservatiivsed ja paljukatvad porikad. Uudse kuju ja disainiga porilaud paraku ei toimi või on mõeldud kasutamiseks võistlustingimustes pikkadel distantsidel suurema pori ärahoidmiseks.

Kasulik on omada ka kergelt kokku­pakitavat kilejopet, mis ulatuks allapoole tagumikku.

Ootamatu vihmahoo ajal kaitseb see hästi alusriideid. Sõiduks sobivad paremini kummitallaga kingad. Nahktallaga kinga oleks mõistlik kaitsta niiskuse eest kummikalossiga (müügil kingapoodides, maksavad umbes 400 krooni). Nahktallaga kinga kandes tuleb ettevaatlikumalt sõita, sest isegi kuivades oludes on libe ning äkiline pidurdus võib tekitada probleeme.

Teksapüksid on muidugi eelistatumad kui villased, aga kui olukord nõuab, saab sõita ka viimastega. Jälgima peab, et püksisäär ei lipsaks rattaketi vahele. Mäletan, kuidas kadunud vanaisal oli ra ttapaki­raami külge kinnitatud pesulõks parema püksisääre kokkutõmbamiseks.

Mugavuse loob õige riietus

Üleriiete valikul tuleks arvesse võtta, et organism soojeneb füüsilise töö kaigus ning higist leemendades ei taha meist keegi kontorisse jõuda. Hea oleks, kui pintsaku või mantli saab jätta kontorisse ning tõmmata särgi peale windstopper’iga tuule- või spordijaki. Juhtub aga tee peal külm näpistama, aitab ka profiratturite kasutatav nipp – ajaleht põue nii, et keha esikülg kaetud: hoiab keha soojana.

Tempo võiks tööle minnes olla aeglasem kui tavaliselt metsa vahel pedaale sõtkudes. Nii pääseb duši all käimisest ning higiste alusrõivaste vahetamisest. Marsruut vali mõistagi teistsugune kui autoga sõites. Kohmakas kontoririietuses sõitmiseks on meie metsiku liiklusega maanteed üsna ohtlikud. Isegi kui autojuhid käituvad korrektselt, siis kujutage ette, mis juhtub lehviva salli või mantlivöö haakumisel auto suvalise väljaulatuva osaga.

Sõites hoia kõrvad lahti ning automüra kuuldes sõtku juba aegsasti paremale. Arvestama peab ka mööduva sõiduki tuulest tekkivat inertsi, mis võib nõrgema ratturil tasakaalust välja viia. Ettevaatust veel vihmaga sõites! Kõik valgega kaetud teemärgistused muutuvad siis libedaks kui jää. Kaitsekiiver pole Eesti tänavatel veel kohustuslik, kuid ilma ei soovita küll kellelgi sadulasse istuda. Selle alla mahub külmema ilmaga tavaliselt villane müts. Prillid on rattaga sõites soovitavad. Silma lendav putukas või prügi juhivad tähelepanu kõrvale ning võivad sellega põhjustada kukkumise, halvemal juhul liiklusõnnetuse. Hea pehmendusega ja vihmakilega seljakott, kuhu sülearvuti sisse mahub, on ratturi asendamatu kaaslane, sest portfelli on juba üsna raske ratta külge kinnitada.

Varustuse puhul on tähtis ohutus.

Kiivrite hinnad algavad 290 kroonist.

Polsterdatud pihkudega rattakindad tagavad parema haarde, kaitsevad kukkumisel ja annavad sooja. Hinnad jäävad vahemikku 195–590 krooni.

Sõidu muudavad nauditavaks õiged rattasõidurõivad, pehmendusega püksid ja spetsiaalsed ratturikingad ja -sokid.

Sõidu teeb põnevamaks ratta­kompuuter ehk spidomeeter, mille hinnad algavad 300 kroonist. Mudelid, mis näitavad muu hulgas ka südametööd, maksavad üle 1000 krooni.