lilian lukka

Vali põhjatuul keerutab lund ümber Keedika küla peldiku Oru vallas Läänemaal. Seinad on peldikul triibulised, uks lilli ja maasikaid tihedasti täis joonistatud - nagu Lääne-Nigula etnograafiline seelik ja selle ette seotud tikandiga põll.
Kaks meest astuvad peldiku suunas, tuule käes ettepoole kookus, nägu terava lume eest kindaga kaitstes.
Mehed tahavad väheldast majakest seestpooltki uurida, sest kuskil olla räägitud imest, mida Keedika peldikus istudes näha saab. Seal olla vaatamiseks naisterahvas, kes mitte ainult Lääne-Nigula lillelise põlle, vaid ka kõik muud ihukatted enese seljast ära on heitnud.

Lastekirjanik Juhani Püttsepp ja fotograaf Ingmar Muusikus on need kaks meest, kes oma jalgsirännakul põiki üle Eesti on jõudnud tuisusele Läänemaale.
2005. aastal, kui Juhani sai ajakirja Loodus toimetajaks, pakkus ta Ingmarile, et mis oleks, kui käiks jala ühest Eesti otsast teise. Juhani pani pika joonlaua üle Eestimaa kaar­di. Ühe otsa sättis sinna, kus on Eesti kõige põhjapoolsem tipp (Purekkari neem), ja teise, kus on kõige lõunapoolsem tipp (Naha küla), ja tõmbas juti ja nii see asi algas.
Ja kui matk Naha külas lõppes, arvasid Juhani ja Ingmar, et kõnniks veel.
Nüüd nad siis kõnnivad jälle - kagust loodesse. Alguspunkt oli seekord Parmu nukk. See on koht, kus Eesti, Läti ja Venemaa piirid kokku jooksevad. Finiš on Põõsas­pea neem. Nad kõnnivad kahe-kolme päeva kaupa, laupäeviti-pühapäeviti. Ööbivad sõprade-tuttavate juures. Ja kuu aja möödudes jätkavad samast kohast, kus eelmine kord pooleli jäi.

Läänemaale Keedika külla jõudsid Juhani ja Ingmar samal kellaajal kui õhtune pimedus. Nägid Proosu Mare ja Proosu Peebu kartulimaa servas päevalillesid lume sees õõtsumas ja otsemaid algas fotosessioon.
Proosu Mare on muide tähelepanu vääriv käsi söögitegemises (nagu ka tütar ­Marju). Proosu Peep on aga nii suur loomasõber, et talvel, kui pakane paugub, toob Peep kanapojad televiisori taha sooja.
Ja Proosu kartulimaa on kohalike metssigade hulgas nii hinnas, et Proosu Peep riputab neile alailma oma läbitrööbatud hõlstid põllu äärde nuusutamiseks välja.
Sellesama kartulimaa peale vedib nüüd Juhani ei tea kust pisikese kapikese, vist Kruusiaugu rehe alt. Ingmar toetab kapile oma aparaadi, Juhani näitab pisikese lambiga valgust ja Proosu lumised päevalilled saavad uhkesti üles võetud.

Juhani on vanade spordiveteranide nõu kuulda võttes aluspüksid retuusidele peale tõmmanud. (Alukad on Juhanil sinist triipu.) Nii tegi ta ka Vasaloppeti maratonil ja tükk maad oli soojem.
Särgid-värgid käivad matkameestel samuti teistpidi seljas. Punane T-särk on Juhanil otse jope all. Ja T-särgi all on kampsun ja muu pesukraam. Juhanil on viis asja ülestikku seljas, Ingmaril kuus.
"Pane ajaleht ka püksi, siis on sul ka kuus," arvab Ingmar.
Ingmar on kerge, liigub rohkem, päevaga teinekord paar-kolm tuhat sammu Juhanist rohkem. (Nii 40 000 - 50 000 sammu paari päevaga.) Ingmar eelistab läbida metsi ja rabasid, ületada kraave ja ragistada võpsikus. Juhani, raskem mees, tahab kindlat pinda jalge all. 
Ingmar limpsib Jägermeistrit, Juhanil on kotis valge viin. Ingmar on kaardiosakonna ülem, valib marsruuti. Juhani on "suhete peal", korraldab transporti ja majutust.  Ingmar õpetab Juhanile linnulaulu ja loomajälgi.
Juhani: "Täna me nägime - nugis oli läinud paarishüpetega!"
Ja Juhani räägib Ingmarile taimedest. (Ingmar: "Näiteks mismoodi näeb välja kollane lõhnasamblik.")

Ingmarile meeldiks alustada matka magusal kellaajal, kui päike tõuseb ja loomad liiguvad. Juhani alustaks hea meelega matka poolest päevast. (Tavaliselt jääb peale Juhani.)
Suure pealekäimise peale ärkas Juhani ükskord suvisel matkal pool neli, sest Ingmar tahtis minna udust Vigala jõge pildistama. Ingmar oli öö otsa üleval, käis Vigala jõge vaatamas ja vahepeal tegi lõket ja siis tümitas Juhanit, et see ennast üles ajaks. Seekord Ingmar oma tahtmise sai.
Pildistas oma uduse jõe ära ja kui kell sai kuus, tundis Ingmar metsikut väsimust.
Tehti väike peatus, söödi. Ingmar määris saia peale värsket mett, kallutas saia viltu, et mesi ühtlaselt laiali valguks. Kallutas ja kallutas ja tundis, kuidas silm vägisi kinni läheb.
Juhani: "Ingmar ise kaldus samamoodi nagu sai!"
Siis kallutas Ingmar saia teistpidi ja jälle tundis, kuidas silm kinni läheb.
Juhani: "Ingmar vajus tolksti vastu maad!"
Asi lõppes sellega, et Ingmar magas 18 minutit teeroopas nagu pätt. Lepiti küll kokku 15 minuti peale. "Juhanit tabas selline suuremeelsushoog et ta liitis ettenähtud ajale kolm minutit lisaks."
Ingmar: "Sellest oli palju abi."
Juhani: "Ilusad pildid nõuavad ohvreid, aga need ohvrid ei peaks olema ilmtingimata nii rängad."

Ingmarit huvitab loodus, Juhanit inimesed. Ükskord küsis keegi mees Ingmarilt ja Juhanilt, et kas te tulete musta katet panema. See oli Mõndaveres, Ohepalu kandis.
Juhani: "Seal oleks musta katet vaja olnud küll!"
Ja mõnikord on tahetud Ingmarile ja Juhanile politseid kutsuda. Seejuures paluti Ingmarilt telefoni.
Aga mõnikord ei näegi inimesi. Ükskord hakati Korijärvelt Keenile minema, hommikul aeti juttu inimestega, kes põllul kartulimardikaid korjasid, järgmist inimest nähti alles õhtul.
Juhani: "See oli Keeni jaamakorraldaja Raissa, blond naisterahvas, kellel oli punane kuub. Ja kui rongi uksed olid sulgunud, siis ta naeratas."
Juhani peab pausi ja on tunda, kuidas blond jaamakorraldaja Juhani vaimusilmas naeratab. "Üks hammas oli tal eest puudu. Või oli see kullast."

Juhani ema kuulab vahel Juhani muljeid ja ütleb, et kuule, korduma kipub sul see jutt. Ikka ühed ja samad teemad - külakoerad ja vanamutid, vanamutid ja külakoerad.
Aga niisugune see Eesti küla on.
Eks rutiin ole ühtpidi küll, aga paikkondlik erinevus on siiski olemas.
Põhja-Eestis ja Lääne-Eestis on suuremad koerad kui Lõuna-Eestis. Aga Ingmaril ja Juhanil on üks näitemäng selgeks õpitud, mis Põhja-Eesti kaukaasia lambakoerte vastu toimib tõhusa relvana.
Kui läheneb mõni eriti hirmuäratav kaukaasia lambakoer, hambad irevil, verejanuline nägu ees, hakkavad sündmused arenema järgmiselt.
Rõhutatud aeglusega võtab Ingmar kotist fotoaparaadi statiivi. Kruvib selle lahti - tõmbab nii pikaks kui vähegi annab - koerast samal ajal põrmugi välja tegemata. Ja suunab selle haru siis külmaverelise rahuga kaukaaslase suunas.
Selle koha peal keerab kaukaaslane ümber ja jookseb kiunudes, saba jalgade vahel, metsiku hooga kodu poole.
Kui ta üldse nii kaua vastu pidas.
Viimati korraldas Ingmar oma monoetendust Läänemaal Üdruma mail. Üle põllu lähenes hirmsa hooga neli hiiglaslikku koeramürakat, kaks kaukaaslast, kaks musta.
Ingmar kruvis oma tundla pikaks, suunas koerte poole, ja koerad istusid nagu kassipojad põllu peale maha, kohmetunud näod ees, ja varsti läksid jõnt-jõnt kodu poole. Aegajalt vaatasid kartlikult tagasi.
Kivi või malakaga pole Juhani ja Ingmar kunagi kedagi hirmutanud.
Üks koer käis Juhanil ja Ingmaril kaua sabas. Kodutu koer. Aga päriselt kaasa ei tulnud. Ja ükskord maandus Juhani küünarnukile kuuse puidusikk - see oli Tsooru lähistel. Juhani käis mitu kilomeetrit, küünarnukk püsti, puidusikk istus peal.

Pühapäevastel matkadel kulutab Juhani hulga raha selle peale, et helistab koju ja küsib, kuidas läheb Sunderlandi meeskonna käsi.
Ta helistab esimese poolaja keskel ja esimese poolaja otsustavatel minutitel. Ja teise poolaja keskel ja päris lõpus. Juhani meelest on Sunderlandi kaotused ja võidud andnud retkedele vürtsi ja värvi.
Ingmari jätab Sunderlandi käekäik suhteliselt külmaks.
Juhanil on telefonis rahvahulga tormiline kisa, mis vallandus neljakümne viiest tuhandest kõrist, kui Mart Poom peaga Derbyle värava lõi. Kui on raske hetk, laseb Juhani jalgpallifännide kisa.
Juhani: "See kisa on aidanud meid üle Piipsemäe, mis asub Haanjas."
Ingmar: "Juhanil oli sest kisast vist rohkem kasu. Mina ei osanud sest suurt midagi arvata!"

Kuidas mehed sellele valule vastu panevad?
Ega ta lihtne ei ole. Teet Jagomägi õpetasnud kunagi Juhanit, kuidas valmistuda raskeks füüsiliseks pingutuseks, nagu maraton või pikem matk. Kõigepealt tuleb pidada nädal tsölibaati, siis süüa kõvasti liha (nädala esimeses pooles) ja makarone (nädala teises pooles) ja ohjeldamatult šokolaadi.
Juhani: "Süsivesikuid käskis ta süüa, nii et nägu on paistes!"
Pärast esimest 10-15 kilomeetrit on jalad kanged.
Maratonikogemusest teab Juhani, et seal mõeldakse tükk aega, kas raisata nii palju energiat, et võtta taskust kotlet, või ei.
Ingmar piinab ennast ka vahel päris ära.
Ükskord tuli Ingmar matkale otse vereta jahilt (see on üritus, kus fotograafid jooksevad mitu päeva metsas, aparaadid kaelas), oli magamata, erutunud, silmad unepuudusest punased. Ja kui siis põõsas keegi natukenegi krabistas, pani Ingmar, aparaat laskevalmis, üle kraavi. See eufooria väga kaua siiski ei kestnud. Kaks tundi hiljem magas Ingmar nagu mauk palgihunnikus. Linnud laulsid, oli ilus suvepäev.

Ingmarile ja Juhanile meeldib matkata. Kui ei meeldiks, nad ei matkaks.
Juhani arvab, et matkaku teised ka. Võtku ka joonlaud ja tõmmaku üle Eesti ja tehku üks matk. See joonlaud ei pea tingimata just kõige laiema koha pealt üle Eesti minema.
Juhani: "Võtku väike nurgake ja käigu ära!"

Ah jaa, me alustasime Keedika külapeldikust. Juhani ronib Keedika peldikusse ilmaimet vaatama (riieteta Lääne-Nigula naine). Siis aga selgub, et renoveerimise käigus on kunstitöö suvel valge võõbaga üle käidud. Ja kemmerg elab üle suurt ootust, millal küla kõige punasema peaga naisterahval (Proosu Marjul) inspiratsioon peale tuleb ja uus graatsia ukse peale sigineb.
Aga et Juhani juba kord tuulevarju tuli, ajab ta siin korda kõik asjad, mida tuisus ja tormis teha ei saa. Juhani kougib kotisügavusest elastiksideme ja mässib selle endale tihedasti ümber pea nagu Wehrmachti ärakülmetand sõdur Stalingradi põrgukatlas. Kinni teibitud pähe tõmbab Juhani kootud mütsi ja selle otsa kapuutsi.
"Soojus eraldub põhiliselt pea kaudu," selgitab Juhani.
"Vaata, et üle ei kuumene," hoiatab Ingmar.
Ja matk jätkub ja ilmajaam ennustab, et torm enne järgmise päeva lõunat järele ei anna.

Sammudes kaks korda läbi Eesti

Septembris neli aastat tagasi hakkasime Juhaniga Purekkari neemelt astuma. Kaugem eesmärk oli kunagi jõuda Naha külani Võrumaal. Jalgsi minek kõige põhjapoolsemast punktist kõige lõunapoolsemani. See oli hea võimalus avastada enda jaoks kohti, kuhu pole varem sattunud, ja uuendada tutvust juba teada paikadega.

Meie rännak läbi Eesti põhjast lõunasse kestis ühtekokku 19 päeva. Saanuks ka palju rutem, aga me ei soovinud kiirustada. Liikusime kahe päeva kaupa, järgmisel korral sealt edasi, kus olime pooleli jäänud. Võtsime endale a e g a.

Aeglasel liikumisel on omad võlud. Mida pikem teekond, seda parem tunne. Mõni kilomeeter linnas jala käia tundub sageli ületamatu, hommikust õhtuni kestev kõndimine on aga uskumatult hea. Väsitav, aga värskendav. Päevi kestev minek paneb pea teistmoodi tööle. Näib, et pikal käimisel on teatud meditatiivne toime.

Millised värvid, lõhnad ja hääled on Lahemaa randadel ja metsades, Ohepalu vallseljakutel, Kesk-Eesti põldudel, Alam-Pedja soodel, Otepää ja Karula kuplitel? Jalgsi liikumisel kogeb käija maastikke kõige lähedasemal moel, kõigi meeltega käies tundub Eestimaa meeldivalt vaheldusrikas. Õnneks veel ka piisavalt metsik. Mida metsikum, seda parem.

Jõudnud Eesti lõunapoolseimasse punkti kohale, oli kahju lõpetada. Kuni jalad veel kannavad, tuleb neid sihipäraselt kasutada. Nii võtsime ette uue teekonna - kagust loodesse ehk Parmu nurgast Põõsaspea neemeni.

Püüdsime liikuda mööda võimalikult väikseid teeradu. Haanjamaa kuplite vahel üles-alla kulgeval külateel astuda on rändurile puhas rõõm. Suur sirge, maastikku lõhkuv automagistraal aga õudus, millele sattudes tahaks alati kiiresti metsa põgeneda. Terve päeva Soo­maal mööda huntide jäljeridu käia ja lõpuks rabas üht neist mändide vahel vilksamisi näha oli meile närvekõditavalt põnev.

Kahe suuna peale oleme mõlemad 43 päevaga oma esimese miljoni kokku saanud. Miljon sammu, mitte miljon krooni. Tuleva aasta jaanuaris jõuame Põõsaspeale. Ei usu, et meid orkestri ja suurte ovatsioonidega vastu võetakse. Ega me loodagi. Kindlasti on kohal vinguv tuul, jäine meri, paremal juhul ka parajalt lund. Meie rõõm kohalejõudmisest on sisemine. Ja see on suur asi.
Ingmar Muusikus