Järelehüüe Kivimäe saunale
Linnasaunad pole üksnes kohad, kuhu minnakse end ruttu puhtaks nühkima. Need on ka kooskäimise paigad, kus lavakuumuses arutatakse maailma asju. Tihtilugu käivad inimesed neis ühel ja samal päeval, samal kellaajalgi. Ja sel kombel tekivadki saunasõpruskonnad. Nii oli see ka Kivimäe saunas, millest tänaseks on saanud ajalugu.
Suurt oma sauna ootas Kivimäe kandi rahvas aastakümneid. Juba 1940. aasta algul registreeriti Kivimäe-Pääsküla ühistu Oma Saun. Peatselt algasid Kivimäe jaama juures ka ehitustööd, ent vundamendist kaugemale ei jõutud – pöördelised ajad tõmbasid ettevõtmisele kriipsu peale. Sauna rajamine jätkus pärast sõda, 1946. aastal, sedapuhku aga vaid paberil. Sihi tänavale projekteeriti 1700ruutmeetrine kivihoone, mille ehitamiseni jõuti alles pärast Stalini surma, 1953. aastal.
Ehitust alustasid nõukogude sõdurid
Ühel päeval saabusid Kivimäele stroibat’i (ehituspataljon) soldatid ning hoone hakkas “kerkima” – õigemini ei kerkinud siin eriti midagi. Ehitus venis teosammul ja kõike tehti ligadi-logadi. Algul ootusärevalt tööd jälginud kohalikud elanikud lõid aastate möödudes lõpuks käega, sest lõppu polnud näha. Teatrimees ja saunasõber Voldemar Panso viskas isegi nalja, et sputnikuid lasti taevasse ja aatomijäälõhkuja Lenin toodi Tallinna reidile seisma ainult selleks, et rahva tähelepanu Kivimäe sauna ehituselt kõrvale juhtida.
Valmis ta siiski sai, 1959. aasta mais.
Olgu siinkohal öeldud, et Nõukogude võim ei ehitanud Kivimäe sauna mitte kivimäelaste ja nõmmekate saunamõnude pärast. See oli tsiviilkaitseobjekt, täpsemini, radiatsioonivarjend. Aatomipommirünnaku korral oleks sinna viidud kiiritada saanud inimesi, kel olnuks võimalus teisel korrusel asunud pesuruumides tuumasaaste maha pesta, sellal kui esimesel korrusel oleks nende riideid puhastatud.
Õnneks radiatsioonivarjendit vaja ei läinud ning Kivimäe saun jäi ainult saunaks.
Hoone aga oli juba avamise(!) ajal nii kehvas olukorras, et saun töötas vaid ühe päeva. Seejärel läks paariks aastaks remonti. Ilmselt oli see avamine mais 1959 pelgalt propagandaüritus, näitamaks, et Nõukogude võim täidab rahvale antud lubadusi.
Saunas käidi Pansot kuulamas
Mis oli Kivimäe sauna omapära? Vahest see, et parimatel päevadel – kuue-seitsmekümnendatel aastatel – võis seda nimetada teatrirahva saunaks. Olid ju Kivimäe tuntuimad stammsaunalised samas lähedal elanud lavastaja Voldemar Panso ja näitleja Jüri Järvet. Ja neid vaadati ja kuulati!
Pansot ja Järvetit mäletab hästi poliitik Heimar Lenk, kes toona käis tihti Kivimäe saunas. “Suure sauna eelis on see, et näed inimesi ja saad kõvasti suhelda. Minul on koolipoisina olnud suur õnn olla saunakülaliseks korduvalt koos Voldemar Panso ja Jüri Järvetiga. Mõlemad olid Nõmme poisid ning käisid kindlal päeval ja täpsel kellaajal leili võtmas. Poisikestena jälgisime neid alati suure huviga, sest kuulsad näitlejad rääkisid väga suurtel ja tõsistel teemadel, nii et rahvas pesuruumis kohe kuulas neid. Mõned lausa unustasid pesemise, nii põnev oli,” kirjutas Lenk suvel oma blogis.
Kivimäe saunal on oma koht ka näitleja Ain Lutsepa elus, ehk määravgi. “Muidugi olid näitlejad, keda olin kohanud, mind kõvasti mõjutanud. Meie kandis elasid Voldemar Panso ja Jüri Järvet, keda ma tihti nägin, kui käisime koos isaga Kivimäe saunas. Ja minu meelest olid nad väga erilised inimesed. Nad paistsid välja, nende hääled olid valjemad, nad olid hulga vabamad kui ümbritsev seltskond,” rääkis Lutsepp kümmekond aastat tagasi.
Kaheksakümnendatel oli Kivimäe saun ikka populaarne. Nädalavahetusel oli teisel korrusel asunud sauna ootesaal rahvast pungil, sageli lookles saba trepistki alla. Ja seda mõlemal, nii naiste kui ka meeste poolel, kuhu viisid eraldi trepid. Vahel oli remont ja töötas vaid üks pool – siis käisid mehed-naised eri ajal saunas. Vahel oli saun hoopis kinni ja tuli minna mõnda teise sauna, näiteks Silikaadi omasse.
Saunaomanike sekka kuulus ka mõrvar
Mäletan, siis maksis saunapilet 15 kopikat täiskasvanule ja 10 kopikat lapsele. Sauna tulles tuli üleriided anda esimesel korrusel garderoobi. Samas asus ka puhvet, kus müüdi isegi defitsiitset Fantat. Sauna ooteruumi ja riietusruumi vahelise ukseava kõrval oli laud, mille taga istus saunatädi, kellele tuli pilet anda. Tema avas võtmega ka riidekappide uksi, mille said küll ise kinni lüüa, aga avada mitte. Pesuruumist on meelde jäänud massiivsed kivist pingid ja tsinkplekist kausid. Need tuli puhtaks loputada ja siis sai vee sisse lasta. Inimesed olid sõbralikud, omavahel aeti juttu ja pesti teineteisel selgagi.
■Keskerakonna 2009. aasta valimislubadustes on selgelt kirjas – “rekonstrueerime Kivimäe sauna”. Lubaduse täitmine olnuks igati võimalik.
■Mullu valminud tehnilise ekspertiisi järgi on sauna hoone rahuldavas seisukorras ja võiks remondi järel inimesi veel 50 aastat teenida. Ka Tervisekaitse ei nõudnud sauna sulgemist.
■Veel 2010. aastal andis abilinnapea Eha Võrk lootust, et Kivimäe saun on üks järgmistest objektidest, mis Nõmmel korda saab.
■Aastapäevad hiljem otsustas keskerakondlik linnavalitsus Kivimäe sauna hoopis likvideerida ja kinnistu 460 000 euro eest müüki panna.
■Teisipäeval toimunud oksjonil saunale ostjat ei leidunud.
