JÄRJEJUTT: Tarifa needus
Algus eelmises Kohvris.
Tarifa oli väikseid armsaid tapas-baare täis nagu juust auke. Imemõnus oli süüa õhtust sõna otseses mõttes linna peal. Jalutasime ettejuhtuvasse tapas-baari, sõime tühjaks väikese taldriku või paar ning jõime tilgatumaks veinipudeli, et seda paarsada meetrit eemal korrata. Ja kuskil kolmandas kohas veel korra. Söömise ja joomise kõrvale sai selgeks, mida peame homme teisiti tegema, et sõita nagu noored jumalad.
Järgmisel päeval oli tuult grammi võrra rohkem, kui ise oleks palunud. Aga. Triibud tulid ilusad nagu kondiitril pulmatorti kaunistades. Minu jaoks oli see dividendide maksmise päev. Kõik kroonid, kümned liitrid neelatud merevett, tuult oodates möödasaadetud tunnid, südame alt läbi käivad jutid suure crash’i alguses – need kõik tasusid enda kuhjaga ära. Ja ainult selleks, et mul ei tekiks illusiooni täiuslikust elust (selline rumal mõte oli viimastel päevadel mitu korda pea ümber luusinud), pani tuul mulle aeg-ajalt täiesti koolipoisilikult jala taha. Päeva jooksul tekkis veendumus, et kui tuult jätkub, kavatsen elada veel väga-väga kaua.
Tarifal on üsna raske vastata küsimusele, kas surfamine on sport, hobi või elustiil. Või et mis hetkest alates võib kellegi kohta öelda – surfar. Iseendast pole sellel ju erilist tähtsust, aga kui tahaks mingit piiri tõmmata, siis kindlasti ei juhtu see siis, kui keegi endale 30 000 eest neoonvärvilisi asju ostab. Ega ka mitte pärast esimest õnnestunud sõidupäeva. Aga ilmselt kuskil selle sõidupäeva ja oma naise mahamüümise ning Tarifale kolimise vahele see murdepunkt jääb.
Hommikune lohetamine, lõunane vein ja pärastlõunane ringikooserdamine oli liigagi mõnus. Siiski, päris probleemideta see puhkus ei möödunud. Õhtuti korterisse tagasi jõudes kulus tavaliselt minut või kaks tõsiseks vaidluseks, kas läheme kohe välja baari või teeme enne kodus ühe veini lahti. Ma ei mäletagi nüüd tagantjärele, mille kasuks sagedamini otsustasime, igatahes Tarifa ööelu oli viimase peal ja vähemasti kahes baaris pesti baariletti puhastusvahendi asemel dzinniga. Jäi välja uurimata, miks.
Panen süüdlaslikult tähele, et see Hispaaniast rääkima pidav kirjatükk kisub kuidagi väga surfipede kiidualuluks oma väljavalitud spordialale. Aga ma ei tea, mida sellega ette võtma peaksin. Äkki aitab, kui kirjutaks siia midagi praktilist. Näiteks, et külm on hispaania keeles frio ja kuum on caliente. Tasub teada, kui võileiba tellid.
Tagasi otsustasime minna tasa ja targu, olles mere ääres senikaua, kuni sooja jätkub. Esimene peatuspaik oli vaid sadakond meetrit linnapiirist. Läksime vaatamisväärsusesse nimega Lidl, et alustada veininoosi kaasaostmisega. Lausa naeratus tuli näole. Kõige kallim vein kogu poes maksis umbes 10 eurot ja see oli 1993. aasta Gran Reserva. Hiljem oli sellest veinist palju kasu Murphy seaduste kehtimise tõestamisel – kui Barcelonas pagasiruumi kaant paotasime, kukkus sealt eksimatult asfaldile just seesama kõige kallim vein, mitte mõni tema 50 lihtsamast ja odavamast kaaslasest. Seejuures need kaaslased, mõned lausa alla ühe euro maksvad, olid ka täiesti joodavad.
Järgmisena jäi ette Gibraltar. Ei olnud isu millegi asjalikuga tegeleda, seepärast otsustasime vaid kaljut lähemalt uurida. Mis tähendas umbes kilomeetri pikkust sõitu otse üles. Kui autotee endise kahuripesaga lõppes, proovisin viimase jupi ronida, aga tänu äsja joodud cava’le (sealtsamast Lidlist ostetud, hind Eesti rahas umbes 25 krooni) oli jalgealune libe nagu poliitiku keel ja ma pöörasin tagasi. Niikuinii poleks hingematvat vaadet nautida saanud, sest tippu oli kinni jäänud üks pilvetutsuke.
Alla linnatulede poole vaadates ning temaatilist vestlust üles võttes selgus, et keegi meist kolmest ei tea Gibraltarist midagi. Võisime ainult arvata, miks ja kuidas ta inglaste kätte sattus ning mida nad siin tänapäeval teevad – väldivad makse, veedavad vanaduspäevi, ajavad suurt äri või teevad midagi hoopis põnevamat. Kodus uurisin järele. Inglased olid selle koos hollandlastega juba 1704. aastal endale napsanud, sest kohalikel ei jäänud aega muuks kui vaidluseks, kes peaks troonil istuma. Pärast nad käisid seal muidugi veel korduvalt värava taga lõugamas ja mõõku täristamas, aga britid polnud lollid – nad olid värava lukku keeranud. Hiljem on Gibraltar Hispaanial kohe hambus olnud, kui vaja inglastega tüli norida – Franco ütles näiteks kuldsetel kuuekümnendatel, et tema enne biitlite plaate ostma ei hakka, kui maatükk tagasi antakse.
Igatahes hubane tundus see poliitiline ussipesa mööda sõites. Kitsad tänavad, ideaalne kliima ja kõikjal kodune inglise keel, kodune siis hispaania keelega võrreldes. Boonuseks parempoolne liiklus. Kui minu Eestis makstavad riigimaksud ületavad sealse ilusa korteri hinna, tean momentaanselt, mida teha.
Järgneb.
