Jass
"Miks küll Jaani sõitmas polnud?!"
Nõnda hüüatas rattur Lauri Aus, kui 1992. aastal Barcelona olümpiamängudel maanteeratturite grupisõidus viiendana üle finišijoone veeres. Teine Eesti värvides sõitnu Lauri Kodanipork teenis tubli üheksanda koha. Ent medalit maanteeratturid ei saanud, sest Eesti spordibürokraadid olid sulgenud tolle hetke parima Eesti ratturi Jaan Kirsipuu ehk Jassi tee olümpiale.
Jass oleks medali ära toonud, uskusid tol kuumal suvel kõik rattaspordi asjatundjad, ka need, kes Kirsipuu olümpiapiletita jätsid. Eriti just nemad.
Kadunud Lauri Ausi nördimus oma seltsimehele osaks saanud ülekohtu pärast oli nii suur, et ta viskas jalgratta pärast finišit demonstratiivselt minema.
See oli Eesti esimene vabadusesuvi, mida ilmestasid rahareform, põhiseaduse vastuvõtmine ning esimesed parlamendi- ja presidendivalimised. Ka Barcelona olümpiamängud olid taas esimesed mängud sinimustvalge lipu all. Nende pööraste sündmuste taustal jäi jalgrattaliidus ja vastselt taastatud olümpiakomitees hargnenud draama laiema avalikkuse silme eest varjule.
1992. aasta suvel 23 aastat vanaks saanud Kirsipuu võistles Prantsusmaal amatöörklubis oma kolmandat hooaega. Kevade jooksul tegi ta 40 starti, millest võitis 10, lisaks veel kamaluga teisi, kolmandaid ja neljandaid kohti. "Tundsin ennast Prantsusmaal väga kindlalt ja olen amatööridest lihtsalt üle kasvanud. Täiesti reaalne on olümpial grupisõit ära võita," rääkis Kirsipuu mõned nädalad enne olümpiakoondise koosseisu otsustamist Postimehele.
Barcelona mängud olid viimased, kus profisportlastel osaleda ei lubatud. Toona veel amatööride hulka kuulunud Jass, kelle võimed tegelikult vastasid profiratturite omadele, ei suurustanud oma väljavaadetega ilmaasjata. Ta valmistus liituma profimaailmaga, olles esimene kodueesti sportlane, kellele sellist võimalust pakuti.
Postsovetlikust ja üleminekuvaevuste käes kannatavast rublatsooni-Eestist Prantsusmaale minek oli olnud kõike muud kui meelakkumine. "Elasin Pariisi eeslinnas Boulogne'is kahe kilomeetri kaugusel samanimelisest ligi tuhande hektari suurusest parkmetsast, kuhu öösiti ei ole soovitav minna. Politsei korraldas seal korduvalt haaranguid," muljetas Kirsipuu toona oma elamistingimuste teemal. "Klubil oli üks palgaline treener ja teisi tasustatavaid peale sportlaste ei olnudki. Mehaanik oli vanem mees ja ta nokitses tihtipeale oma lõbuks hommikust õhtuni. Käis ka kaks massööri. Klubi president oli ametilt politseinik. Ühes majas olid kontoriruumid, töötuba mehaanikule ja kolm magamistuba. Sinna pidi ära mahtuma 10-12 välismaalast, prantslased elasid kodus."
Järgnevalt kirjeldas Kirsipuu, kui raske oli tühjade lettide maalt pärineval sportlasel leida otsitavat toiduainet Prantsuse selveri kaubakirevusest. Sest ka toidu eest pidid sportlased ise hoolitsema.
"Isegi suviti koju käimine oli toona suur probleem," meenutab Jassi isa rattaveteran Rein Kirsipuu, istudes Tartus Jaanile kuuluva noobli hotelli London kohvikus. "Kui sa pool aastat ei saa kordagi koju, on ju väga raske. Mina ei saanud teda ka kuigi palju aidata. Neinar Seli, kellel toona olid juba jalad all, võttis ta oma sponsorlusele, tegi lennupileteid välja."
Vahetult enne olümpiamänge peetud Eesti meistrivõistlustel Otepääl Jaan Kirsipuu katkestas. Formaalselt saigi see talle saatuslikuk s. "Kirsipuu tegi endale kevadel liiga," kommenteeris jalgrattaliidu funktsionär Rein Kasela. Tegelikult oli Kirsipuu, olümpiale pääsus kindel, end lihtsalt säästnud olümpiaettevalmistusele ohtlikuna mõjuda võivast pingutusest ning katkestanud sõidu, mis tundus mitte sujuvat. Nüüd kasutati see tema vastu ära. Ehkki peatreener Vello Ainsalu soovis maanteeratturitest olümpiale saata Lauri Ausi, Jaan Kirsipuu ja Raido Kodaniporki, mängisid jalgrattaliidu ametnikud nimekirja ümber ning olümpiakomitee otsustas vaid Ausi, Kodaniporki ja olümpiavõitjast trekisõitja Erika Salumäe kasuks. Jalgrattaliidu president Siim Kallas asjasse ei sekkunud ega leidnud aega isegi pooletunniseks vestluseks meeleheitel peatreeneriga.
Salumäe tõigi Barcelonast oma teise kulla. Kirsipuu jäi aga välja ning medalivõimaluseta, ehkki kaks temaga samas klubis sõitnud ja temast kehvemat inglast pääsesid Suurbritannia esindusse ning Kirsipuule endale oli pakutud kohta Prantsuse olümpianimekirjas.
"Kui meie press nüüd kirjutab, et Kirsipuu ei ole võitnud säravaid tiitleid, siis Barcelonas oleks ta selle võitnud," arvab vanemtreener Tiit Koitnurm. "Meie oma turakad rattaliidust tõmbasid selle võimaluse maha." Isa Rein Kirsipuule on aga otse öeldud, et Jassi olümpiakeelu tegelik põhjus oli tema perekonnanimi. Liiga hästi oli mõnedel seltsimeestel meeles Rein Kirsipuu juhitud rattatiimi head saavutused ning Nõukogude olude kohta luksuslikud treeningutingimused oma arstide, laborantide, busside ja muu atribuutikaga.
Ent, lisab isa Kirsipuu: nagu elus tihti juhtub, andis ebaõiglane löök Jassile ehk hoopis uut jõudu, et end tõestada nii iseenda kui ka teiste silmis. Jass sisenes esimese eestlasena kutselise tippspordi maailma.
Kui Eestis oli jalgrattasport toona marginaalne ekstreemala kartmatutele, siis Prantsusmaal on rattasõit kui mitte spordialade kuningas, siis vähemalt kroonprints. Profirattureid on tuhandeid. Pealtvaatajaid koguneb miljoneid ainuüksi raja äärde, rääkimata neist, kes sadade kilomeetrite pikkusi kihutamisi televisiooni kaudu jälgivad. Ning vahendeid konkurentsis püsimiseks paljud ratturid toona ei valinud.
"Pärast oma esimest või teist Tour de France'i ütles Jass, et enam ta tuurile ei lähe," meenutab Rein Kirsipuu. "Konkurentide dopingukasutamine tekitas tas käegalöömismeeleolu. Ei saa ju võistelda erinevates masinaklassides, nii et ühel mehel on turbo ja teisel ei ole. Jaan nägi, kuidas mees, kes muidu tal isegi tuules ei suutnud püsida, läks võistlusel mäkketõusul tast hingeldamata mööda."
Ent siis lahvatas rattaspordis dopinguskandaal, "turbomootorid" kõrvaldati või ei julgenud enam abivahendeid kasutada. Jaan Kirsipuu võitude nimekirja hakkas kogunema üks etapp teise järel.
Tiit Koitnurm mäletab, kui Jass oli kõigest neli aastat vana ning turnis perekonna Annelinna korteris ratta seljas mööda tube. "Talle on sport emapiimaga sisse antud, tema ema mängib siiamaani aktiivselt tennist. Kui vanasti perega köögis juttu ajasime, hoidis poiss kõrvad lahti. Sellest see tarkus tuligi. Silmad, kõrvad ja kompimismeel töötasid."
Sportlikust perekonnast sirgunud poiss leidis oma ala seega iseseisvalt. Vanemad vastu loomulikult polnud. "Mina ei sundinud teda näiteks kõrgkooli minema," tunn istab isa Rein. "Aeg oli selline. Afganistani sõtta võeti sõdureid ka kõrgkoolidest. Sport oli noorele mehele turvalisem, eriti kui eeldused olid olemas."
Koitnurme meelest on õige, et Kirsipuu just praegu oma karjääri otsekui noaga läbi lõikas. Alternatiiv oleks olnud vaikne vindumine. "Suur oskus on öelda ei, eriti tippsportlastel. Et ta sellise otsuse tegi, näitab tugevust, mitte nõrkust."
Ta usub, et Jassi edasistes kavades on rattakooli asutamine ja võib-olla ka oma meeskonna loomine noorte Eesti sõitjate baasil.
"Selle koha peal on tal küll marssalikepike põues," ütleb Koitnurm. "Ta on staier. Ta teeb trenni kuus tundi päevas. Selle energia paneb ta nüüd spordiorgunni."
Jaan Kirsipuu karjäär
Alustas profikarjääri 1993
Klubid:
1993-1995 CHAZEL
1995-1999 CASINO
2000-2004 AG2R PREVOYANCE
2005-2006 CREDIT AGRICOLE
Saanud profina 120 võitu, sh neli Tour de France etepivõitu (1999, 2001, 2003, 2004)
