15.02.2007, 00:00
Joost viib tele internetti
Skype’i loojad valmistuvad järgmisena vallutama telemaastikku: Joosti tarkvara abil saab tulevikus vaadata tuhandeid saateid just sel hetkel, kui soovid.
Kui ajalehtede miljonäridest kaanepoisid oma suud
avavad, on nende sõnad kui pärlid lihtrahva ees. Nii läks ka
mullu, kui Kazaa ja Skype’i loojad Niklas Zennström ja Janus Friis
teatasid oma uuest plaanist koodnimega “The Venice Project”.
Bondlikult salapärane nimi ja projekti ümbritsev müstika tekitasid suure hulga takkakiitjaid, kes asja sisust teadmata plaani juba ette ülistasid. Tuntud mehed, Rootsi riistad – ju see üks hea asi on, ükskõik mis see ka poleks. Varsti ilmus välja ka jutt, et TVP ehk TV-Projekt kujutab endast tarkvaralist netiteenust, mis koduarvuti telekaks ja videolaenutuseks muudab – just nii, nagu muutis Skype meie arvuti telefoniks.
Detsembri lõpus hakkasid üksikute valitud beetatestijate postkasti potsatama teated, et TVP on katsetamiseks valmis. Kätte jõudis jaanuar ning seksikas koodnimi asendati teenuse ametliku palju poleemikat tekitanud nimega Joost (www.joost.com). Tõsi ta on, et Joost kõlab täpselt sama tobedalt nii eesti kui ka paljudes teistes maailma keeltes ning ka hääldus on igas keeles erinev. Nimi ei riku meest ning selle väljakuulutamine viis arutelu hoopis tähtsama teemani: milline on teenus ise ning miks peaks kasutajad seda armastama või tulevikku muutvaks revolutsiooniks pidama?
Teleekraan arvutis
Ma isegi ei tea, kas peaksin Joosti kohta ütlema tarkvara või teenus – tegelikult on see ühekorraga mõlemat. Tarkvara esmane paigaldus käib sarnaselt Skype’iga ainult paari hiireklikiga, ei mingeid keerulisi küsimusi ega konfigureerimisi. Seejärel käivitub kohe kogu arvutiekraani kattev videopilt, mida erinevalt tavaprogrammidest ei ümbritse operatsioonisüsteemi akna menüüd ega kerimisribad. Kujuta ette oma teleekraani – just selline ongi Joostiga arvuti, vaid videopilt kuvarit katmas.
Väike liigutus hiirega ning telepildile tekivad tavalisele Windowsi- või Maci-kasutajale harjumuspäratud menüüelemendid, paiknedes otse videopildi peal. Kõige suurem neist näib kui intuitiivne teleka või videomaki juhtpult, kus klahvid pausi, stardi, stopi ja video kerimise jaoks. Samuti saad sealt valida sulle sobiva telekanali või saate.
Joost erineb tavapärasest telekavaatamisest eelkõige selle tõttu, et saadetel puuduvad algusajad. Sinu valida on, millal sa nende vaatamist alustad. Klikk hiirega ja soovitav programm käivitub mõne sekundiga. Teine klikk, ja oled selle võileibade tegemiseks või telefonikõnele vastamiseks peatanud. Tõeliselt mugav. Vähemalt minu koduse 4 Mbps netiühendusega on pilt kvaliteetne ja kiire, eriti kui see arvutiekraani asemel telekasse suunata, nagu see paljudel arvutikasutajatel juba täna netist tõmmatud filmide vaatamiseks tehtud on.
Uurime Joosti ekraani edasi. Telekapuldi all leiab ootamatult akna “Search”. Kirjutad sinna Lamborghini ja leiad neli saadet või videolõiku sellest maailma parimast automargist. Sisestades sõna dog, nature või music, saad lehekülgede kaupa võimalikku vaadatavat, kõik ilusti žanride kaupa reastatud – draama, reality-TV, dokumentaalfilmid, muusika, sport või midagi muud. Olgem ausad, Joosti kanalite ja programmide valik on täna veel kasin, tegu on siiski tehniliste võimaluste demoga. Läbirääkimised käivad aga sadade professionaalsete sisutootjatega.
Tänane YouTube’i ja teiste veebipõhiste videoteenustega harjunud inimene ei mõista, miks peaks mingi tädi tema eest otsustama saadete algusaja. Pole ju mingit loogilist põhjust, miks MTV “Pimp My Ride”, Kanal 2 “Ärapanija” või TV3 “Miljonimäng&rd quo; peaks algama just sel ajal, nagu nad algavad. Samuti ei ole mingit põhjust nimetada kanaliks kooslust, kus järgnevad üksteisele “Subboteja”, “Rooli võim” ja “Rohelised uudised”. Seega kaovad tulevikus saadete algusajad ning telekanalid kui sellised. Alles jäävad küll erinevad saated, kuid nende leidmine käib pigem otsingusüsteemide, hindamismehhanismide ja sotsiaalse võrgustiku kaudu. Kuid isegi tänaseid saateid hakkame tulevikus tarbima nende lühendatud saatelõikude või osade kaupa, nagu see tänases Joostis näha on.
Ajast ja arust telemaailma lõpp
Joosti klienttarkvara põhineb Mozilla XUL Runneri ehk XMLi kasutajaliidese keele mootoril, mis võimaldab tarkvara kerge vaevaga ühelt operatsioonisüsteemilt teisele viia ning ka teistel arendajatel lisamooduleid kirjutada. Tänu sellele leiame Joosti ekraanilt ka põneva menüü nimega “My Joost”, mis muudab tugevalt meie tänaseid telekavaatamise harjumusi. Õigem oleks ehk öelda, et viib eilse ajast ja arust telemaailma tänasesse päeva, kus paljude inimeste jaoks on telekas ka sisselülitatuna vaid üks silmanurgast või isegi seljaga jälgitav ese samaaegse arvutis tšättimise ja e-kirjade lugemise, mobiiliga suhtlemise ning veebi lehitsemise kõrval. “My Joost” avab nimelt lisavidinate valiku, mida telepildi peale oma ekraanile kuvada: olgu selleks jututuba teiste sama kanali või programmi vaatajatega, uudisteriba, sõnumivahetaja või mõni muu internetiteenus.
“Issand jumal,” karjatab nüüd mõni pensionärist vana kooli telemees – kas tõesti võib tänapäeval püha uudistesaate telediktori nina peal paikneda chat’iaken või blogivoog? Nii see on: noorem põlvkond on harjunud samal ajal jälgima mitut kanalit ning kui seda juba teha, miks siis mitte samal ekraanil. Vähemalt kael ei jää kangeks pidevast paari minuti tagant üle õle teleka poole vaatamisest, nagu minul praegu seda lugu kirjutades ja aeg-ajalt üle õla “Kahvlit” vaadates juhtub.
Üks huvitavamatest vidinatest on reaalajas toimiv saadete reiting viiepallisüsteemis. Avades mõne saate, saame kohe kontrollida, mis hinde on sellele andnud teised kasutajad. Sama moodi nagu filmide andmebaas IMDB aitab meil täna vältida halbu filme, aitaks ka see nupp kohe teleriekraanil vältida palju halbu saateid või tõsta esile parimaid. Meie telerist saab sel moel sotsiaalne võrgustik, mida tarbime ühiselt, kogukonnana, omavahel mõtteid ja hinnanguid vahetades.
Joosti kui tarkvara kohta võib öelda, et see on küll omapärane, kuid ei midagi üllatavat. Võtmeküsimuseks saab, millised lepingud ja millistel tingimustel suudab Joost sõlmida maailma suuremate ja väiksemate produktsioonifirmade ja filmikompaniidega.
Joosti-laadsed teenused loovad võimaluse ka nišisaadete valiku suurenemiseks. Kuna saateaja mõiste kaob ja valikus pakutavate saadete nimekiri saab olla piiramatu, hakatakse üle kandma asju, mis muidu kunagi telepilti ei jõuaks.
Heaks näiteks on siin hiljuti toimunud BMX-võistlus Simpel Session, mille professionaalset ülekannet jälgiti kahepäevase Saku Suurhallis toimunud ürituse ajal üle maailma. Netivisiooni puhul kaovad ka piirid riikide vahel ja pole üllatav, kui mõne aasta pärast ühel õhtul avastame end kodumaise seebi asemel mõnda Pakistani või Tšiili dokfilmi või reality-show’d jälgimas.
Täna polegi tähtis, kas Joost on hea või halb ning kas sellest saab oma ala turuliider. Tähtis on see, et internetiühenduste kiirused, tarkvara areng ning eri meediate konvergents on meid toonud punkti, kus telekanalitele võib nende muutumatuse puhul valulist hääbumist ennustada. Tehnoloogiat peatada ei saa ja kindel on see, et juba varsti valime ja tõmbame telepildi endale netijuhtme kaudu oma valiku põhjal just siis, kui seda ise tahame. Ainus lahtine küsimus on see, kas teenusepakkujaks on tänased teletegijad või hoopis uued turuosalised. Vastuse saame vaid mõne aastaga.
Bondlikult salapärane nimi ja projekti ümbritsev müstika tekitasid suure hulga takkakiitjaid, kes asja sisust teadmata plaani juba ette ülistasid. Tuntud mehed, Rootsi riistad – ju see üks hea asi on, ükskõik mis see ka poleks. Varsti ilmus välja ka jutt, et TVP ehk TV-Projekt kujutab endast tarkvaralist netiteenust, mis koduarvuti telekaks ja videolaenutuseks muudab – just nii, nagu muutis Skype meie arvuti telefoniks.
Detsembri lõpus hakkasid üksikute valitud beetatestijate postkasti potsatama teated, et TVP on katsetamiseks valmis. Kätte jõudis jaanuar ning seksikas koodnimi asendati teenuse ametliku palju poleemikat tekitanud nimega Joost (www.joost.com). Tõsi ta on, et Joost kõlab täpselt sama tobedalt nii eesti kui ka paljudes teistes maailma keeltes ning ka hääldus on igas keeles erinev. Nimi ei riku meest ning selle väljakuulutamine viis arutelu hoopis tähtsama teemani: milline on teenus ise ning miks peaks kasutajad seda armastama või tulevikku muutvaks revolutsiooniks pidama?
Teleekraan arvutis
Ma isegi ei tea, kas peaksin Joosti kohta ütlema tarkvara või teenus – tegelikult on see ühekorraga mõlemat. Tarkvara esmane paigaldus käib sarnaselt Skype’iga ainult paari hiireklikiga, ei mingeid keerulisi küsimusi ega konfigureerimisi. Seejärel käivitub kohe kogu arvutiekraani kattev videopilt, mida erinevalt tavaprogrammidest ei ümbritse operatsioonisüsteemi akna menüüd ega kerimisribad. Kujuta ette oma teleekraani – just selline ongi Joostiga arvuti, vaid videopilt kuvarit katmas.
Väike liigutus hiirega ning telepildile tekivad tavalisele Windowsi- või Maci-kasutajale harjumuspäratud menüüelemendid, paiknedes otse videopildi peal. Kõige suurem neist näib kui intuitiivne teleka või videomaki juhtpult, kus klahvid pausi, stardi, stopi ja video kerimise jaoks. Samuti saad sealt valida sulle sobiva telekanali või saate.
Joost erineb tavapärasest telekavaatamisest eelkõige selle tõttu, et saadetel puuduvad algusajad. Sinu valida on, millal sa nende vaatamist alustad. Klikk hiirega ja soovitav programm käivitub mõne sekundiga. Teine klikk, ja oled selle võileibade tegemiseks või telefonikõnele vastamiseks peatanud. Tõeliselt mugav. Vähemalt minu koduse 4 Mbps netiühendusega on pilt kvaliteetne ja kiire, eriti kui see arvutiekraani asemel telekasse suunata, nagu see paljudel arvutikasutajatel juba täna netist tõmmatud filmide vaatamiseks tehtud on.
Uurime Joosti ekraani edasi. Telekapuldi all leiab ootamatult akna “Search”. Kirjutad sinna Lamborghini ja leiad neli saadet või videolõiku sellest maailma parimast automargist. Sisestades sõna dog, nature või music, saad lehekülgede kaupa võimalikku vaadatavat, kõik ilusti žanride kaupa reastatud – draama, reality-TV, dokumentaalfilmid, muusika, sport või midagi muud. Olgem ausad, Joosti kanalite ja programmide valik on täna veel kasin, tegu on siiski tehniliste võimaluste demoga. Läbirääkimised käivad aga sadade professionaalsete sisutootjatega.
Tänane YouTube’i ja teiste veebipõhiste videoteenustega harjunud inimene ei mõista, miks peaks mingi tädi tema eest otsustama saadete algusaja. Pole ju mingit loogilist põhjust, miks MTV “Pimp My Ride”, Kanal 2 “Ärapanija” või TV3 “Miljonimäng&rd quo; peaks algama just sel ajal, nagu nad algavad. Samuti ei ole mingit põhjust nimetada kanaliks kooslust, kus järgnevad üksteisele “Subboteja”, “Rooli võim” ja “Rohelised uudised”. Seega kaovad tulevikus saadete algusajad ning telekanalid kui sellised. Alles jäävad küll erinevad saated, kuid nende leidmine käib pigem otsingusüsteemide, hindamismehhanismide ja sotsiaalse võrgustiku kaudu. Kuid isegi tänaseid saateid hakkame tulevikus tarbima nende lühendatud saatelõikude või osade kaupa, nagu see tänases Joostis näha on.
Ajast ja arust telemaailma lõpp
Joosti klienttarkvara põhineb Mozilla XUL Runneri ehk XMLi kasutajaliidese keele mootoril, mis võimaldab tarkvara kerge vaevaga ühelt operatsioonisüsteemilt teisele viia ning ka teistel arendajatel lisamooduleid kirjutada. Tänu sellele leiame Joosti ekraanilt ka põneva menüü nimega “My Joost”, mis muudab tugevalt meie tänaseid telekavaatamise harjumusi. Õigem oleks ehk öelda, et viib eilse ajast ja arust telemaailma tänasesse päeva, kus paljude inimeste jaoks on telekas ka sisselülitatuna vaid üks silmanurgast või isegi seljaga jälgitav ese samaaegse arvutis tšättimise ja e-kirjade lugemise, mobiiliga suhtlemise ning veebi lehitsemise kõrval. “My Joost” avab nimelt lisavidinate valiku, mida telepildi peale oma ekraanile kuvada: olgu selleks jututuba teiste sama kanali või programmi vaatajatega, uudisteriba, sõnumivahetaja või mõni muu internetiteenus.
“Issand jumal,” karjatab nüüd mõni pensionärist vana kooli telemees – kas tõesti võib tänapäeval püha uudistesaate telediktori nina peal paikneda chat’iaken või blogivoog? Nii see on: noorem põlvkond on harjunud samal ajal jälgima mitut kanalit ning kui seda juba teha, miks siis mitte samal ekraanil. Vähemalt kael ei jää kangeks pidevast paari minuti tagant üle õle teleka poole vaatamisest, nagu minul praegu seda lugu kirjutades ja aeg-ajalt üle õla “Kahvlit” vaadates juhtub.
Üks huvitavamatest vidinatest on reaalajas toimiv saadete reiting viiepallisüsteemis. Avades mõne saate, saame kohe kontrollida, mis hinde on sellele andnud teised kasutajad. Sama moodi nagu filmide andmebaas IMDB aitab meil täna vältida halbu filme, aitaks ka see nupp kohe teleriekraanil vältida palju halbu saateid või tõsta esile parimaid. Meie telerist saab sel moel sotsiaalne võrgustik, mida tarbime ühiselt, kogukonnana, omavahel mõtteid ja hinnanguid vahetades.
Joosti kui tarkvara kohta võib öelda, et see on küll omapärane, kuid ei midagi üllatavat. Võtmeküsimuseks saab, millised lepingud ja millistel tingimustel suudab Joost sõlmida maailma suuremate ja väiksemate produktsioonifirmade ja filmikompaniidega.
Joosti-laadsed teenused loovad võimaluse ka nišisaadete valiku suurenemiseks. Kuna saateaja mõiste kaob ja valikus pakutavate saadete nimekiri saab olla piiramatu, hakatakse üle kandma asju, mis muidu kunagi telepilti ei jõuaks.
Heaks näiteks on siin hiljuti toimunud BMX-võistlus Simpel Session, mille professionaalset ülekannet jälgiti kahepäevase Saku Suurhallis toimunud ürituse ajal üle maailma. Netivisiooni puhul kaovad ka piirid riikide vahel ja pole üllatav, kui mõne aasta pärast ühel õhtul avastame end kodumaise seebi asemel mõnda Pakistani või Tšiili dokfilmi või reality-show’d jälgimas.
Täna polegi tähtis, kas Joost on hea või halb ning kas sellest saab oma ala turuliider. Tähtis on see, et internetiühenduste kiirused, tarkvara areng ning eri meediate konvergents on meid toonud punkti, kus telekanalitele võib nende muutumatuse puhul valulist hääbumist ennustada. Tehnoloogiat peatada ei saa ja kindel on see, et juba varsti valime ja tõmbame telepildi endale netijuhtme kaudu oma valiku põhjal just siis, kui seda ise tahame. Ainus lahtine küsimus on see, kas teenusepakkujaks on tänased teletegijad või hoopis uued turuosalised. Vastuse saame vaid mõne aastaga.