JÕULUJUTT: Jõuluöö Piiumetsas
Vanapagan oli elanud mitmel pool Eestis. Viimati oli teda nähtud vahel ööhakul sõitmas oma musta hobusepaariga Paide taga Väätsa, Lõõla, Piiumetsa, isegi Kolu ja Käru teedel. Kus ta õige elupaik oli, seda ei teadnud keegi. Ühed arvasid, et Vanatühi elab Kolu metsades Türi kandis, teised pidasid ta kodukandiks Vana-Kaiu ja Kädva laanemetsi ning soopadrikuid. Kes seda oskaski öelda, ega ta ise seda ju kellelegi ei teatanud.
Sarviktaadil endal pidi olema 13 järglast, aga kes teab, palju tal neid veel mööda maailma laiali oli. Vanapagan sõitnud tihti ringi ja valinud sedasi ka oma poegadele naisi. Muidugi teinud ta seda ennemuistse kombe kohaselt – tõmbamise teel: kes kus ripakil ja talle meele järgi, selle tarind kaenlasse ja toond koju miniaks.
Ühel jõuluõhtul, mil rahvas käib hoolega kirikus, kõrvus veel kaua jõulukellade kaja, mõeld Vanapagan, et sel ajal on just tal paras hetk sõita ringi kui kirikuline. Eesmärk aga olnud koguni teine. Kaasa võtnud oma kolm poega, kellele old tarvis naisi leida. Ta kavatsenud otsida ülesse need noored naised, kel polevat mahti minna pühakotta, küll aga jäänd ennast koju saunatama ja seda õhtut mõnusalt mööda saatma. Eks neile hiliseile ihuharijaile kurat pidaski jahti. Suisel ajal oli saatan sõit läbi mitme Järvamaa küla, otsinud Harjumaa soppidestki poegadele noorikuid. Nii nägi ta mitmeid toredaid ja virku naisi ning neitsisid põllul või karja juures askeldamas. Ainult see naisetõmmamise aeg põlevat alati sobinud – on meespere lähedal, tullakse naiste kisa peale kohe appi.
Juba saand pojad isa peale pahaseks, et see ei täi teha sel ööl tihemini peatusi nii mõnegi vihusauna läheduses. Ikka olid nad saand vastuseks: "Ah, jätke nüid! Seal paar vana tudi ennast vihaga sopsimas… Olge nüid – seal ema lastega…! Need põle teile."
Aga siis old nad jõund otsaga Vahastu taha Piiumetsa küla alla jõe äärde, kus märgand metsa varjus üht seasilma aknaorvast vilkumas. Sauna ümmer old paksu auru näha. Seal pidi rahvast olema. Tee peale kost saunast lõbusaid hääli ja heledat naeru. Küllap ongi õige koht!
Kuu, mis valgustand läbi õrna jäise loori seda kaunist maailma ja sellel olevaid maid ning metsi, saat kõikjale oma rahustavat jõuluvalgust. Saabunud oli püha öö…
Vanapagan tõmmand hobused seisma ja saat oma kolm poega asja uurima ning kuulatama, kes on saunas sel hilisel tunnil. Lõssi, Lassi ja Luuri – nii olid nende poegade nimed – hüpand saanist maha, Luuril old ka üks must kõuts hõlmade all, et teda kui abimeest vajadusel ära kasutada. Mehed hiilind sauna otsa varju, et kuulata, kes seal sees. Kohe selgund, et saunas ongi kolm noort naisolendit, kes vadistand juttu oma kallitest kavaleridest ja mehelesaamisest. Kost vihtade sopsimist, kilkeid ning naeru, kui omavahel vett pillutud. Naeru sel ööl, kus kõik kuulavad kirikus jõulujutte ja laulavad hingestatult kiitust Jeesuslapsele!?… Jah, seesuguseid naisi need mehed vajasidki.
Juba pääses kass põuest ukse taha, kus hakkas haledalt näuguma. Muidugi kostis see vihusauna, kus kõik jäi hetkeks vait. Üks ütles, et ukse peaks avama ja kiisu, kel pakasega väljas külm, sisse laskma. Nii sündiski.
Vaevalt oli uks praokil, kui saunapimeduses hakkasid hiilgama kassi silmad. Naised pand kiljuma, tõmbund eemale, sest kõuts püüdis neid lausa küünistada, samal ajal turtsudes. Ta turtsumine muutund kräunumiseks, mis käis läbi liha ja luu. Õudne! Nüüd naised taiband, et sissetulija pole keski muu kui must saatan, kurat ise kassi nahas. Appi! Kurivaim on kallal! Kaome siit!
Ehmudes krahmati seinalt selga oma undruk või siilik, ümbere jõuti tõmmata vaid suurrätikud ja siis põgeneti paljajalu üle uksepaku õue. Kass ei jätt kräunumist ja oli neil kannul kui kubjas.
Aga õues tormati lausa kuraditele suhu – nende ees olid mehed, kolm pikka kuju. Kahvatul kuuvalgel paistsid ka nende näod. Sarvenukid hiilgasid peas, näod karvased – saatanad ise. Ehmunult hüüdsid naised lausa kolmest suust: "Kuradid ise! Noored kuradid! Sa püha müristus! Issand, tule appi!"
Aga appi ei tuld seekord keegi. Iga mees tõmbas endale kallima kaenlasse ja hoidis teda oma haardes kui kingitust. Nii tormati eemale, kus meeste isa, sarvik ise, neid kannatamatult ootas rahutu hobusepaariga. Küll naised võtsid kisada ja rabelesid kõigest väest vastu, kuid mis aitas selline punnimine tugevate mehehakatiste vastu. Kuu jäi vaid järele vaatama, kui Vanapagan kihutas oma saagiga kaugusse. Sel ööl oli tal õnne.
Üks vanamoor, kes oli tuld just sel ajal külast mööda talist teed, oli ise näind oma silmaga neid talutütreid mustade meeste haardes reel ja kuuld ka nende kisa: "Laske lahti, pimehullud, kuraditele me küll ei tule! Laske lahti!…" Aga kutsar, küllap põrguvürst ise, vastand neile: "Jätke nüid! Mis te silberdate niisama siin ringi! Saate seekord endale mehed, kes ka mehed on…" Ja regi mustade hoostega kadund kui viirastus ta silmist.
Aga külades manitsend emad ja isad oma lapsi ja tütreid, et jõuluõhtul nad kuulaks vagusi kodus ja kirikus piiblisõnu Jeesuslapse sünnist Petlemmas. Sedasi õpetati lapsi.
Tasub teada!
(See lugu on kirja pandud vanemalt naiselt (68) Laupal 1961. aastal. Loo sõnastas Eesti Rahva Muusemumi teeneline korrespondent Kaleph Jõulu (75), kes elab Vana-Võidus Viljandimaal.)
