Jüri Arrak tähistab juubelit Prantsusmaal
Väljendid “vanameister” ja “grand old man” tunduvad Arraku kohta kuidagi klišeelikult sobimatud. Kunstnik töötab endiselt iga päev oma ateljees: “Ega mul palju aega enam maa peal pole. Kasutan seda ratsionaalselt.” Uute töödega võime kohtuda juba Jüri Arraku detsembri algul Tallinna Kunstihoone galeriis avataval näitusel “Vertikaal ja horisontaal”, kus vaatajate ette tuuakse muuseas uhiuus suureformaadiline “Püha õhtusöömaaeg”. Kunstnik ise ütleb selle kohta naerdes: “75aastase inimese aruanne akadeemiale, nagu Kafkal!”
Novembri lõpus aga avatakse Tartu Kunstimuuseumis 2012. aasta jaanuari lõpuni avatuks jääv ülevaatenäitus Arraku joonistustest. Küsimusele, kuidas kunstnik kavatseb juubelit tähistada, saan kiire ja konkreetse vastuse: “Sõidan ära.” Arrak lendab koos abikaasa Iviga Prantsusmaale Carcassonne’i, kus paari ootavad ees head sõbrad ja mille külastamisest 2002. aastal sündis kunstnikul temaatiline näitus.
Meenutame kunstnikule üht lauset tema 70 aasta juubeli puhul antud intervjuust: “Praeguse kunstiga on mul suhted, nagu mõnikord juhtub sugulastega – nad on toredad inimesed, aga harva käid läbi.” Arrak naerab ja lausub: “See on ju hästi öeldud! Muide, mul on praegu ka üks hea mõte – tõde on elamiseks vale. Paneb ju mõtlema?”