Jüri Lina rokib ka 30 aastat hiljem!
Prouad istuvad, kandekotid põlvedel, nagu apteegi numbrisabas.
Vanemad isandad sosistavad midagi, näod tõsised.
Veidi kulunud välimusega väsinud mees loeb süvenenult Swedbanki tšekki, ajab pöidlaküünega numbritulbas järge.
Ümar mamsel, krunn kuklas, kraamib lagedale kaustiku, millel on peal Einsteini pilt.
Kakskümmend minutit enne loengu algust on Tasku väike konverentsisaal nii tihedasti täis, et rahvas viiakse suurde saali üle.
“Buona sera! Guten nacht! Dobrõi vetšer! Good evening! God afton! Tere õhtust, daamid ja härrad! Tere õhtust meie saladuslikule õhtule, mis saab olema väga kirju!”
Jüri Lina saabub, kampsun seljas, juuste lehvides, kilekotid mõlema käe otsas – tuleks nagu kasvuhoonest tomatisaagiga. Muidugi mõista on kottides raamatud, dokumendid, paljastused, fantastilised paljastused!
“Mis on suurim kuritegu!?” Lina sihib pilguga publikut. Ja vastab ise.
“Vargus! Sest tapmine pole muud kui see, et me varastame teiselt elu.” Lina räägib, kuidas Saksa mungad olid teel üle Alpide paavsti juurde Rooma. Ja kuidas nende silmad kinni seoti, et nad ei näeks looduse ilu – neilt varastati võimalus saada elamus ilusast loodusest.
“Täna teeme vastupidi. Me ei võta, vaid pakume!”
Pika sammuga astub Lina tulede valgel.
“Ma ei taha kuulda vastuargumente! Ma ei taha! Ma ei taha kuulda ka pooltargumente! Mind ei huvita argumendid! Mind huvitavad faktid!”
1970ndate algul avaldas värvilistes tunkedes või enda õmmeldud jopedes ebatavalise soenguga Jüri Lina inimestele kustumatut muljet. Ta rääkis sellest, millest sel ajal keegi rääkida ei julgenud.
Ufod, humanoidid, nõukogude tegelikkus – kõik, mis oli keelatud – oli Jüri Lina leivanumber ja sellest ta rääkis pikalt ja kaasakiskuvalt.
1972 toimus Ruja ja Jüri Lina osavõtul Vanemuises ülimenukas loeng-kontsert. Inimesed pressisid sisse uksest ja aknast, osa publikust istus katusel. Kontserte pidi tulema terve sari, aga kaks ainult peeti, kolmandat enam ei lastud.
“Kes kirjutab kõige kaunimat ja harmoonilisemat muusikat tänapäeva Euroopas?” Lina Alustab kunstivallast. “Te pole kuulnudki seda nime! Eestis ei tea seda keegi! See mees on Gian Piero Reverberi. Mu sõber Toivo Kurmet oli jahmatusest keeletu, kui ta seda muusikat kuulis. Veel on keegi, kes tahab ilusat muusikat teha!”
IT-poiss käib väga sirge seljaga üheksa korda üle lava, enne kui ekraanile ilmub Euroopa kauneima muusika looja Reverberi orkester Rondo Veneziano (lokilistes parukates ja sabakuubedes keelpilliansambel).
Kuulus pianist ja rokkar Rein Rannap ei võtnud 70ndatel Lina eeskujul aastaid ühtegi lihatoitu suu sisse. Ja Moskvas konservatooriumis käies sõi ta vahvlitorte (virnade viisi) ja salatit.
“Bravissimo, maestro!” Ekraanilt kõlavad ovatsioonid, kui Rondo Veneziano oma teose lõpetab.
“Ka meie Toivo Kurmet vääriks orkestrit. Juba on meil olemas orkestrijuht ja järgmisel kevadel annab verivärske muusikakollektiiv Musica Grandiosa oma avakontserdi Tallinnas ja teise muidugimõista Tartus!”
“Braavo!” Ümar mammi plaksutab mu vasakul käel. Teised ei reageeri.
Ähvardava näoga, mikrofon käes, astub Jüri Lina publikule lähemale.
“Aastatel 1945–50 hävitasid NKVD eriüksused Buchenwaldi surmalaagris 22 000 inimest! Aga sellest ei räägita kuskil!”
Ta pausid kannavad. Inimesed ei hinga ka.
“Winston Churchill, Suurbritannia peaminister, kirjutab oma memuaarides, kuidas Jossif Vissarionovitš Stalin oli teinud Roosevelti ja Churchilli juuresolekul lolli nalja, öeldes, et ta peab pärast sõja lõppu 50 000 saksa ohvitseri maha laskma.
Roosevelt arvanud, et Stalin räägib tõsiselt, ning kiitis, et see on ülimalt tore plaan. Churchill lahkus vastikustundega toast!”
Ikka rohkem ja rohkem kütab Lina ennast üles. Ta sirutab välja oma suure, pikkade sõrmedega käe ja lisab esitusele deemonlikke noote.
“Teise maailmasõja aegne Ameerika Ühendriikide vägede ülemjuhataja Dwight D. Eisenhower, samuti psühhopaat, kirjutas naisele, et “hävitaks 3500 saksa ohvitseri hommepäev!”.
Mulle tuleb meelde, et üks mu tuttav luuletaja sai unustamatu elamuse raadiosaatest, kus Jüri Lina selgitas kuulajatele, et Vladimir Lenin oli tegelikult seen. Lenini soni olevat selge märk, et tegemist polnud inimese, vaid seenega. Ja kui Lenin soomusautol kõnet pidas, olnud seeneniidistik autos sees.
Lina: “Harry Trumani nõunik oli väga mures, kuidas talitada Hiina punavõimu toetades nii, et Ameerika kuritegelikkus päevavalgele ei tuleks. Lõpuks otsustati, et Ameerika abisaadetised Puna-Hiinasse toimetatakse kohale Moskva kattevarju all.”
Vaikus.
“Nendest asjadest ei räägita! Miks ei räägita!?”
Jüri Lina näeb välja juba peaaegu nagu Kaia Kanepi USA lahtiste lühikeses lõppmängus belglanna Wickmayeri vastu.
“Jälestusväärne on vaadata, kuidas Eesti poed müüvad t-särke, kus on peal psühhopaatilise massimõrvari Che Guevara lõust.
Che Guevara oli andnud arstivande, aga saatis poliitilisi vange ise kuklalasuga teise ilma! Aga Eesti noortele ta meeldib!”
Kuulajad löövad pilgu maha.
“Ma olen uudishimulik inimene ja küsitlen inimesi. Ukrainas Lenini ausamba juures juhtusin ma rääkima Ukraina kommunistidega, ja ma küsisin, kas nad hakkaks uuesti tapma ja varastama, kui võimule saaks.
“Muidugi! Ebameeldiv element tuleb mättasse lüüa!” vastasid nemad.
“Aga kelle te siis esimesena tapate?” küsisin mina.
“Mihhail Gorbatšovi!!!””
Ümar mamsel vasakul käel ütleb ohates, ei tea, mis sest elust saab, 2012 võib-olla on maailma lõpp!
“Mis te räägite!” küsin vastu.
“Oi, jummal! Sa ei teagi või?! Maiade kalender ütleb, et siis on läbi. Siis hakkab evolutsiooni käik jälle uuesti otsast peale!”
Jüri Lina võtab veel ette vabamüürlased ja räägib “fantastilistele ja hämmastavatele allikatele” toetudes, kuidas ameeriklased sakslastelt tuumapommi varastasid. Ja kuidas sakslastel oli juba sõja ajal valmis lennuk, mis pommi New Yorki kohale oleks võinud viia.
Kui loeng Tasku konverentsikeskuses läbi saab, on õues pilkane öö.
