erakogu
On järelehüüdeid, mida ei peaks alustama mitte kurbusest, vaid kahetsusest. Kahetsusest, et on lahkunud üks kultuuris vähe tähelepanu pälvinud inimene, kes tegi head tööd ja ootas, et seda ka tunnustataks.


Jüri Pärni (07. 01.1939 Rakvere – 22. 06.2009 Tallinn), vene kirjanduse tõlkija, muutus aastatega üha paremaks. Arvatavasti kujunes tema tõlkeloomingu tipuks Valentin Rasputini proosast tehtud valik “Aeg elada – aeg armastada” (2006), mis langes aga Eesti raamatuturul viljatusse pinda. Keegi ei tundnud enam huvi vene külaelu eetiliste väärtuste ja marjadest mühava maagilise taiga vastu, pealegi kui need olid esitatud järsus vastanduses läänelike eluhoiakutega. Aga Rasputin on kahtlemata oma emakeele võlur, tõlkija oli tööd teinud suure hoolega ning tulemus kuulub eesti tõlkekultuuri kullafondi, sinnasamma, kus on Tuglase tõlgitud Aino Kallas või Jaan Krossi tõlgitud “Cyrano de Bergerac”.


Muusikalise keskharidusega Pärni hakkas vene keelest tõlkima siis, kui õppis Moskva Gorki-nimelises Kirjandusinstituudis (1968–74), samal ajal avaldas ta ka algupärast loomingut (nt nukunäidend “Kassipoiss Jim linnas”, 1973). Esialgsed tõlked järgisid juhuslikumaid tellimusi ning olulisim neist oli ehk Jeremei Parnovi Tiibeti-aineline dokumentaaljutustus “Pronksnaeratus” (1975), mille lisana ilmus Linnart Mälli tõlgitud “Teemantsuutra”.


Teatmekirjandust tõlkis Pärni hiljemgi, viimasena jõudis letti Vadim Baranovi tüse monograafia “Maksim Gorki” (2006).


Tõlkija kui kaasautori vastutuse äratundmiseni paistis Pärni jõudvat 1980. aastate keskpaiku vene sümbolistide kaudu. Vähemateks jõuproovideks jäid Valeri Brjussovi jutustused “Viimased leheküljed naise päevikust” ja “Mozart” (1985) ning Aleksander Bloki “Keisrivõimu viimased päevad” (1989), meistrieksamiks sai aga Fjodor Sologubi romaan “Saadanasigidik” (1987), mis ilmus Zara Mintsi järelsõna ja Nadežda Pustõgina kommentaaridega.


Brjussovi romaani “Tuleingel” (1999) tõlge pälvis Fjodor Dostojevski nimelise preemia; 1999. aastal sai Pärni ka Igor Severjanini auhinna vene kirjanduse ja kultuuri arendamise eest Eestis. Viimasena jõudis vene klassikast lugeja ette nobelist Ivan Bunini jutuvalik “Armastuse grammatika” (2008).


Nikolai Gogoli pihtimusteose “Valitud kohti kirjavahetusest minu sõpradega” ambivalentsed kidad haarasid tõlkija maailmavaateliselt kaasa, toimus nihe kristliku eluhoiaku suunas. See tõlge sündis tahtmisest elus veel “midagi korralikku” ära teha. Mustandina jäi ta Pärni töölauale ning tema sõprade ülesanne on käsikiri raamatuks toimetada.


Palju aega oma elust kulutas Pärni leivatööle, eestikeelsetele filmitiitritele, ning viimased 15 aastat oli ta panus vene lähtematerjali tõlkimisel Eesti telekanalite tarvis aukartustäratav. Hiljutisest ajast meenutatagu sajaosalist menusarja “Armastuse adjutandid” ning kümneosalist “Meistrit ja Margaritat”.


Jüri Pärni oli juba poisieast saati sõltumatu käitumisega inimene, kes ei vältinud elus ka ebakonventsionaal-seid otsuseid. Kui Eesti Kirjanike Liitu astumine ebaõnnestus, sai temast aastal 2001 Venemaa Kirjanike Liidu Eesti osakonna liige.


Pärnis ei olnud väiklasi jooni. Temas oli mehelikku andumust elamise suurele teatrile – viimaks ka tüdimust selles. Ja teadmine, et tööga tuleb elus vaeva näha.


V aevaline suremine pärast insulti koos ajukasvaja ja kopsupõletikuga kestis neli kuud.


Mälestus paremaist päevist ei kao. Jüri Pärni ärasaatmine on reedel, 3. juulil kell 14 Kristini matusemajas (Tallinn, Ravi 18).