Jüri “Puhastus” Reinvere

Berliinis elaval heliloojal Jüri Reinverel (40) esietendub täna Helsingis ooper “Puhastus”.

2009. aasta suvel, kui Berliinis õitsevad kastanid, näeb ta und. Kuuleb muusikat, mis kõlab nii selgesti, et vaja ainult tõusta ja noodid üles kirjutada. Kus seda kasutada, pole aimu.

Nädala pärast tuleb mõte – kirjutada Sofi Oksaneni “Puhastusest” ooper. Ja ta teab täpselt, missugune see peab olema.

Arutab asja Sofiga. Mõte on hea. Sofi, vana tuttav, on kunagi “Puhastust” ka Berliinis tema köögilaua taga kirjutanud.

Iga päev räägib ta neljas keeles – saksa, inglise, soome ja eesti. Pluss vene ja poola ja mõnevõrra ka rootsi.

Ta mõtleb selles keeles, milles viimati rääkis.

Ta on helilooja, kelle kohta kirjutatakse, et ta on oma põlvkonna omanäolisemaid.

Ta on kirjanik, kelle tekste tahaks lugeda veel ja veel.

Ta kirjutab soome muusikanädalast, kirjeldades orkestrantide kingi ja sokke – kuidas need lavalt publikusse paistavad, takti löövad ja sebivad, ning dirigentide akrobaatikat vabamüürlaste altarimaalide stiilis.

Tal on selline detailinägemine ja nende vahel seoste leidmise oskus, mida kohtab harva.

Kevadel 2010 jalutab ta Moskvas Punasel väljakul. Ta vaatab, kuidas mustad autod tuhisevad Kremlist tänavatele, kuulab, kuidas ööbik laksutab Kremli lähistel pärnavõrades, ja mõtleb samal ajal Tšehhovi arstikabinetile. Ta otsib oma ooperile lähtekohti – see on kantud vene ooperitraditsioonist. Ja see on esimene ooper maailmas, mis lahkab bolševismi pärandit.

Kaheksateistkümneaastaselt lahkus ta Eestist ja õppis aasta Varssavi Chopini-nimelises Muusikaakadeemias. Sõitis Soome, õppis kümme aastat Sibeliuse Akadeemias. 2005. aastast elab Berliinis.

Tal on kolm tugevat alustala, millele toetuda.

Soomes Häme imposantses pastoraadis nägi ta lähedalt, mis loom on inimene. Pastoraadist voolasid läbi koguduse mured ja vaevad ja siin õppis ta väga hästi inimest tundma.

Käbi Laretei (keda ta peab enda õpetajaks) viis ta kokku Ingmar Bergmaniga, kellelt õppis ta palju kunstnikuna.

Ja Eesti päritolu. Et ta on pärit kokkuvarisenud impeeriumist.

2011. aastal istub ta ühes Saksamaa mõisas (Jeruusalemma-nimelises külas), mille pererahvas on maja päevaks tühjaks jätnud. Ta timmib stseeni, kus on peategelaseks Aliide.

Pererahva labrador magab liikumatult trepil suguvõsapiltide all ja valguslaik libiseb üle labradori ja tema püüab luua painavaid intervalle ja labrador uriseb vahepeal terjeri peale ja meeleolud võtavad Wagneri mõõtmed.

Kohe pärast Sofi “Puhastuse”-raamatu ilmumist vaidleb ta vastu neile, kes ütlevad, et see teos puudutab ainult Eestit.

Vastupidi, “Puhastuse” moraal on tema arvates selles, kas inimene võib sooritada mõrva, kui ta on sattunud agressiooni kätte.

See on tema arvates üldinimlik teema, mis ei puuduta ainult postkommunistlikke rahvaid. Ja järjest aktuaalsemaks see muutub.

Ja veel arvab Jüri, et rahvas, kes julgeb näidata oma tumedamat poolt, on tugev. Nagu inimenegi – mida arvata inimesest, kes ennast ainult kiidab?

Kui tihti ta Eesti peale mõtleb?

Pidevalt. Kogu aeg.

Kui ta majandusbuumi lõpul Eestis käis, nägi ta Prismas, kuidas inimesed arutult kraami kärudesse kuhjasid. Raadio rääkis samal ajal majanduslangusest. Ta süda valutas selle pärast.

2011. aasta lihavõtete ajal on ta Šveitsis, pilvede kõrgusel,ümberringi lumised mäed, kus lendavad kotkad.

Hommikul orkestreerib ta avastseeni, õhtul paneb muusika nii kõvasti mängima (Strauss, Bach), et “helid kukuvad ükshaaval orgu nagu pisarad”.

Ei saa olla helilooja, kui oled distsiplineerimatu. Kirjanikul ja heliloojal on see kõige hullem – sa pead tegema oma tööd üksinduses. Ooperi kirjutamise ajal oli vaja eemalduda, tõmmata ennast lahti, minna orbiidile nagu kosmonaut. See on tohutu raske aeg, kolossaalne muutumise protsess. Ühe inimesena lähed sisse, teisena tuled välja.

2012. aasta 19. aprillil, päev enne “Puhastuse” esietendust Soome Rahvusooperis tunneb ta, nagu oleks suured lained temast üle tuhisenud. Ta on väsinud suurest tööst, ja samas on hinges lahtilaskmise nukrust.Neli fakti■Kui ta hommikul üles saab, läheb päev täie ette, kui ei, on kõik raisus.

■Tema köögiaknast paistavad puuladvad, hästi palju valgust ja kolme kiriku tornid.

■Tema suurim pahe on telefoniarved.

■Ta teadis nelja-aastaselt, et temast saab helilooja.