Jurist vastab: Armastus ei tunne piire

Armastus võib olla piiritu, kuid kui sellest areneb abielu, mis viib eestlase teise kultuuri- ja õigusruumi, tasuks endale selgeks teha ka sealsed kombed ja seadused.

Eestis reguleerib abielu ja perekorraldusega seonduvat perekonnaseadus. Kui suhtesse lisandub rahvusvaheline element, tasuks läbi lugeda ka rahvusvahelise eraõiguse seadus. Kõik on üsna lihtne ja selge – nii abiellumine kui ka lahutamine, samuti viimasega kaasnev lapsehooldusõiguse määramine. Lihtne ja selge, vähemalt võrreldes olukorraga, kus samu küsimusi tuleks lahendada näiteks mõne riigi pühakirja kohaselt.

Esimene proovikivi: kombestik

Abielludes teisest kultuuriruumist pärit inimesega, võib juhtuda, et avastame end silmitsi kultuuride erinevusest tingitud probleemidega. Esimene proovikivi ei kaasa veel seadusi, kuid sellele mõtlemine võiks olla toeks ka enda „sihtkohariigi” seadustega kurssiviimisel.

Nii näiteks on Eesti peres suhted ämmaga väga erinevad – semusuhetest vaenuni, kuid keegi ei sätesta, kuidas ämma „peab” kohtlema. Armeenlastel seevastu on ämm kui suguvõsa vanim naine peaaegu pühadus, kellele mittekuuletumine ei tule kõne allagi.

Eesti naine meigib või jätab meikimata, nii nagu esteetilised eelistused soovitavad. Eesti mees suhtub sellesse samamoodi. Kaukaasia verd mees aga on reeglina üsna veendunud, et abielus naine ei tohiks end värvida ning kui kaasa nii lihtsast asjast aru ei peaks saama, võib selle talle vahendeid valimata selgeks teha.

Enne pulmi on lubatud nii mõndagi, pärast aga esitab mees nõudmise – nüüd oled minu naine ja käitud, nagu mina ütlen. Jõhkard? Oh ei, lihtsalt mees, kes järgib iidset tava, kus flirdi ajal on naisele pea kõik lubatud, abielus aga tuleb kommetele alistuda. Näiteks ei tohi naine paljudes kultuurides üksinda majast väljaski käia.

Nii võibki ühel hetkel juhtuda, et tubli ja tegus eestlanna leiab end silmitsi veidi vaenulikult suhtuva suguvõsaga, kelle nõuetele tuleks tingimusteta alistuda. Kas see on tõesti kõik, mis armastusest alles jäi? Suure tõenäosusega võib esmasest kultuurikonfliktist areneda terav juriidiline probleem. Kui Eestis elades võiks sellisel puhul lihtsalt lahutusprotsessi algatada, siis kõigis maades see nii kergelt ei käi.

Euroopa õigus ei kehti kõikjal

Kasvame üles teadmisega, et Eesti põhiseadus on ülim n-ö mujal maailmas kehtivad samuti euroopalikud väärtused ja seadused. Tegelikult on see vale. Maailm ei koosne Euroopast ning näiteks Aasias on nii ellusuhtumine kui ka õigusruum sootuks teistsugused. Kumbki maailmavaade ega seadustik pole „õige” ega „vale”: kõige õigem oleks omaks võtta teadmine, et maailmas leidub ruumi väga erinevatele veendumustele.

Millist seadust näiteks tuleks rakendada paari puhul, kus naine on eestlanna, mees moslemiriigist, abielu sõlmiti Inglismaal ning lahutati mõnes muus Euroopa riigis? Selleks ajaks, kui juristid esimeses teemas kokku lepivad, võib isa olla võtnud lapsed ning kolinud kodu­riiki, kus probleeme lahendatakse šariaadi abil.

Euroopast välja abielludes tasuks heita pilk ka sellele, kas uus koduriik tunnistab ÜRO laste õiguste konventsiooni.

Tähtsaim dokument: usutunnistus

Šariaat on islami õigus-, usundi- ja moraalinormide kogu. Selle järgi korraldatakse moslemite igapäevaelu, sellest juhindutakse peresuhete loomisel, hoidmisel ja arendamisel. Naise ja mehe rollid on jäiga täpsusega paigas ning nende vastu eksimine toob kaasa halvakspanu ja karistuse, halvemal juhul lapse­hooldusõiguse äravõtmise.

Seepärast tasuks islamiriiki elama mineval naisel teha väga täpselt selgeks, kuidas igapäevaelu käib ning millised on talle esitatavad eeldused ja nõudmised. Kiiresti tasuks end ka kurssi viia valitseva riigiusundiga ning hankida enesele usutunnistus. Viimasest võib kriitilises olukorras saada kaalukaim dokument lapse­hooldusõiguse määramises.

Loomulikult pole usutunnistus tagatiseks, et hooldusõigus eestlasele määratakse, kuid ilma selleta pole lootustki šariaadikohut end ära kuulama saada. Kui mõlemal vanemal on usutunnistus olemas, saab alata traditsiooniline vaidlus: kumb suudab lastele võimaldada parema lapsepõlve. Hea lapsepõlve juurde kuulub vaieldamatult ka heaks moslemiks kasvamine, seega tuleb mõlemal vanemal lisaks ajale ja sissetulekutele tõestada oma usupädevust.

Eesti õigusabi last islamiriigist suure tõenäosusega ära ei too – riigiusk on vankumatult kindel ning uskmatuile hooldusõigust ei anta.

Lahutatud naine pole inimene?

Koraan sätestab, et mees peab naisest lugu pidama. Iseenesest väga kena, aga seda, mida lugupeetav naine peab järgima, on päris palju.

Mehel on naisest „vabanemine” üsna lihtne: tal tuleb kolm korda välja öelda, et soovib lahutada. Naise jaoks on lahutusprotsessi algatamine ja selle võitmine tunduvalt komplitseeritum. Muide, lahutatud naine pole paljudes Aasia­ riikides täisväärtuslik inimene, seega südamlik soovitus kõigile sealkandis haiglasse või muusse kriitilisse olukorda sattujaile: mõistlik on jätta märkimata, et olete lahutatud. Lahutatu-staatus, mis siinmail nii loomulik, seab naise mõnel pool paariaks, kes kvaliteetset ravigi ei vääri.