Kaaluprobleem asub inimese peas
Koolivennad, keda pole kaua näinud, kallistavad ja vabandavad samal ajal, et on “nii suureks kasvanud”. Kooliõde ütleb, et oskab nii hästi riideid valida, et pole arugi saada, et ta sünnitusega mitukümmend kilo juurde võttis. Üks käib aastas korra paastumas ja peab regulaarset jooksmist ebatervislikuks, teine jätab teadlikult vahele hommiku- ja lõunasöögi ning leiab oma käitumisele alati mõistliku selgituse. Mõni jättis üldse tulemata, sest “mis me ikka vahime neid üksteise ülekilosid”.
Eluilmaski pole olnud nii palju tervisliku toitumise alast nõu ja infot, ja ilmaski pole lisakilod olnud suuremaks jututeemaks. Ühel pool toiduainetööstus, mis meid toitainetest aina tühjemaks pumbatud valmistoitudega meelitab, kuna aega ju ei ole, et hakata ise kokkama. Teisest küljest seab rahakott piirid ette, sest tervislik, orgaaniline, öko- ja mahetoitumine on kättesaadav vaid väga väikesele osale Eesti elanikkonnast. Aga rahulolematus aina kasvab. Ja igaüks teab, et “sa oled see, mida sa sööd”.
Lapsele restoranis magustoitu ei tellita. Ema räägib tõsimeeli, et tütrel on koogikeeld – kohe vägisi läheb paksuks. Laps on nagu laps ikka. Ilus ja terve ja energiline. Lapse “kaaluprobleem” on, nagu kinnitavad mitmed teadusuuringud, päris tihti ema peas. Kuna minu ema polnud just ülemäära uhke oma silmatorkavate põlvekontide üle, ei tulnud mullegi pähe hakata oma konte modellimaterjaliks pidama.
Meie vanaemad ütlesid ikka, et “paks laps, ilus laps”, ja meie emade nooruseski peeti naiselikke, vormikamaid daame veetlevamaks kui “kaks konti ja kusehais”-tüüpi naisi. Aga minge ja vaadake näiteks arsti ukse taga ootejärjekorras istuvaid inimesi – seal saab statistiline rasvumine reaalse kinnituse (meditsiinilised näidustused on ülekaalu puhul tõenäolisemad tekkima).
Oma lapsepõlvest mäletan üht rasvunud inimest, kes ei mahtunud bussi ustest sisse – tema puhul öeldi lastele, et see on haigus ja ei tohi naerda. Ega me naernudki. Tundsime talle pigem kaasa. Aga et keegi oleks teinud koolis numbrit sellest, kui mõne tüdruku keskpaik ei mahtunudki kahe kämbla vahele ära, seda ma ei mäleta. Ja söömine polnud kindlasti nii suur elustiili osa kui praegu: mida sa sööd, millal sa sööd, kellega sa sööd, kui tihti sa sööd, mida sa võid endale lubada ja mida mitte. Selle kõige taga, pakub populaarse aja- ja elujuhtimise blogi “Zen Habits” asutaja Leo Babauta, on inimeste ebakindlus. Ja see ebakindlus leiab paljudel juhtudel väljenduse rahulolematuses oma kehaga.
Rahulolematuse nõiaring tõmbub üha koomale: sa arvad, et oled liiga paks või liiga kõhn, ja vaatad seetõttu kadedalt teiste täiuslikke kehasid (aimamata, et nemadki pole enesega rahul); sa muretsed, et ei leia kunagi kedagi, kes sind tingimusteta armastaks, ning saboteerid oma ebakindluse tõttu iga alustatud suhet; ja kui sa juba oled suhtes, sunnib seesama ebakindlus sind armukadetsema, mis omakorda teeb kaaslase elu põrguks.
Kui sa õgid või nälgid, lõpevad mõlemad strateegiad süütunde rünnakuga ja rahulolematus aina kasvab. Sa väldid sportimist, sest ei taha endale probleemi tunnistada, või muutud trennisõltlaseks, ning leiad ikkagi võimaluse end toiduga lohutada. Töö juures oled õnnetu, sest väldid enesekindlust eeldavaid ülesandeid, mis viiksid õnnestumise korral su karjääri edasi. Ühesõnaga, sa kannatad.
Miks me niisugused oleme ja kuidas endaga rahu teha, küsib Babauta. Kes meie enesekindlust õõnestab? Kahtlemata meedia, mis esitleb reaalsusele mittevastavaid ilumudeleid – ilma ühegi miimikakortsuta modelle ja filmistaare. Aga ka meile oluliste inimeste kommentaarid, mida me südamesse võtame (mis tegelikult ei räägi nii palju meist kui ütlejast, paljastades tema ebakindluse). Põhjuse võib leida lapsepõlvest või mõnest täiskasvanuea läbikukkumisest, millele anname arutult palju kaalu. Ja seda kõike toetab negatiivne sisekõne: “Pane nüüd tähele, kui sa ei suuda sellest küpsisest loobuda, siis järelikult pole sul enesekontrolli ja sa ei kõlba põhimõtteliselt millekski!” Kas tuleb tuttav ette?
Kuidas nõiaringist välja astuda? Babauta soovitab tähelepanelikult jälgida, mis filmi sa iga päev vaatad. On selle pealkiri “Ma olen paks”, “Ma olen läbi kukkunud”, “Ma jään üksi”? Vaheta film ära! Või lavasta uus! Sinu filmi peategelane on suurepärane inimene, isikupärane, andekas, heasoovlik, armastab ennast ja oma lähedasi, ta on hästi treenitud ja toitub tervislikult. Ei õgi, ei nälgi. Jälgib.
