Kahe ande vahel
Lapsena armastas judomaadleja Martin Padar üle kõige tooreid mune. “Toored munad ja suhkur – neid sõi ta ikka kausside kaupa,” meenutab Padari onu, endine põllumajandusminister Ivari Padar. Ning tema hääles on mõistetavat uhkust, sest Padarite Võrumaa talus on alati peetud vähemalt 30 kana.
See polnud siiski mitte munadieet, mille tõttu Martin Padar Mustamäe 37. keskkoolis kiiresti kasvu viskama hakkas ja läbi aastate oma kaaslastest kõvasti turjakam oli. Lihtsalt geenid olid sellised. “Ka vanaisa on tal vägilasekasvu – 150 kilo, kui ma ei eksi,” ütleb Lauri Vanamölder, sõber ja endine pinginaaber. “Suur Poiss oli koolis tema peamine hüüdnimi.”
Nii nagu enamus lapsevanemaid, tegi ka Padari ema kõik, et järeltulijast kasvaks harmooniline, igati arenenud isiksus. “Martin on seetõttu mitu aastat Enelini Moekoolis käinud,” meenutab Vanamölder, “ja õppinud seal kõike, mida Enelin õpetas – hästi riietuma ja kammima näiteks.”
Hingelise küpsemise eest pidi hoolt kandma Kaarli kiriku pühapäevakool, muusikalist arengut soodustas lauluring.
Kuid 80ndate lõpus lavastus Tallinnas Janno Põldma lastenäidend “Džuudopoisid” ning see sündmus andis sadade koolipoiste elule sootuks sügavama mõtte ja suuna.
Treener Andres Lutsar mäletab tänaseni, kuidas tollal üheksane Martin Padar ema käekõrval tema treeningsaali sisse astus: “Ma arvasin, et see poiss on küll 15aastane.”
* * *
Tänasel päeval on Padar 195 sentimeetrit pikk ja kaalub 120 kilo. Aasta alguses otsustas ta hakata võistlema enam kui sajakiloste judokate kategoorias ehk raskekaalus. Ning Padari elupõline treener Lutsar on sellega sügavalt rahul. “Ükski Padar pole kunagi kaalunud alla 130 kilogrammi,” hüüatab ta asjatundlikult, “aga Aavo Põhjala (Eesti judokoondise treener - toim) tahtis, et Martin esineks alla sajakiloste kaalus! No ta ju lihtsalt ei jõudnud nii palju alla võtta!”
Raskemas kaalus on aga aga ees tugev ja siiani igati edukam konkurent – Indrek Pertelson.
Kaalukategooria valimisest koguni tulisemalt on judotreenereid vaidlema pannud Padari näitlejaanne. Nimelt osaleb Padar juba aastaid Ivar Vigla produtseeritavas “Wremjas”, mängides seal doktor Liivi (saate stsenarist Mart Juur: "Perversne tohter, kes raha eest on valmis kõigeks."), Siim Kallast ("Lihtne agulijobu, hea meelega võtab viina või redutab lihtsalt sõprade juures.") ning Erki Noolt ("Tema jookseb alati hingeldades uksest sisse ja küsib, et kus on lõbumaja või kust pitsat saab."). Lisaks kujutab Padar ka üht kolmest rullnokast ("Mollusk, ilma isikuomadusteta") ning - tuntuim ja pikaajaliseim roll! - teeb kaadri tagant järele Mart Laari häält. Sageli transporditakse Padar võtteplatsile otse trennist ning vahel kihutab auto seda vahet kaks korda päevas.
“Mitteõppinud inimese kohta on ta lausgeniaalne,” kiidab Dan Põldroos, kolleeg “Wremja” saatest. Lisades kohe veelgi tunnustavamalt: “Ja laisk nagu siga! Martin ei viitsi eriti mitte midagi teha, aga kõik kukub jube hästi välja. Noh, mõnele lihtsalt on issandast antud.”
Põhjala seda vaimustust ei jaga. "Mina ei leia sellest saatest midagi enda jaoks naljakat," ütleb ta kuivalt.
Kui jätta kõrvale Rauno Pehka katsetused telesaate juhina ning Erika Salumäe afäär Keskerakonnaga, on Eesti sportlased ikka oma liistude juurde jäänud. Telefonivestlusest Viglaga jääb mulje, et osa spordiinimesi heidab "Wremja" suunas kõõrdpilke. Padaris tekitab see segadust.
Põldroos: "Ta vähekene muretseb jah selle asja pärast. Aga nähtavasti on stiihia teiste arvamusest üle."
Juur arvab elurõõmsalt, et ehk Padarile lihtsalt meeldib, kui "mürtsu teha ja mürgeldada" saab: "Kui järele mõelda, siis pole tõesti mitte ühtki põhjust, miks sellise tasemega sportlane televisioonis peaks käima. Vaevalt, et ta seda raha pärast teeb.”
Aga Lutsar tunnistab: "Eks ta veidike saab sealt raha kah. Eesti spordis on talentide avastamise ja toetamise süsteem ju täiesti paigast ära: mõeldakse, et enne õpi ratsutama ja siis anname hobuse. Praegu tuleb Martinile 8000 krooni kuus stipendiumi, aga kolme aasta eest ei saanud ta üldse midagi. Mina olen neliteist korda käinud ühte rikkurit kerjamas, et saada 30 000 krooni, mille Martin ühe võistlusega hakkama pani."
Ainuüksi korralikule toitumisele kulub kõvasti raha. Mõnikord, ütleb Lutsar, on ta Padarile selleks ("Ta on ju nagu poeg mulle, minu judopoeg!") oma pensionist lisa andnud.
* * *
Padari koomikutalent ilmutas end juba koolis. Abituuriumi jõulunäidendis mängis ta Lumehelbekest, lehvides kooliõe valgetes retuusides ja seelikus mööda lava. Seda unustamatut etteastet mäletatakse siiani, ent mitte ainult. Klassiõde Viira Garita: “Ja kui ta õpetajaid järele tegi, sai naerda nii, et kõht kõver."
Need paroodiad olid alati pehmed. "Kurjus, vaenulikkus või soov kellelegi käkki keerata puuduvad Martinis täielikult," toonitab Vanamölder.
See võib olla ka Padari kui sportlase suurim puudus. Ta pole lihtsalt üldse agressiivne. “Dekoltees pani keegi ülbe korvpallur Martinile ükskord vastu tatti - vist nägu ei meeldinud," meenutab Lutsar. "Martin hakkas siis selgitama, et nii pole ilus teha. Mina oleksin sellise tüübi kohe veskiheitesse võtnud ja üle baarileti visanud.”
Spordiajakirjanik Tõnu Kees: “Padaril on käivitumisega raskusi ja selle süüdistuse on ta ka omaks võtnud. Nagu Põhjala kaks aastat tagasi ütles: “Martin hakkab ujuma alles siis, kui vesi üle pea.”
Spordiajakirjanik Andrus Nilk: “Eks agressiivsus tuleb enesekindlusest ja enesekindlus kasvab läbi saavutuste."
Klassivend Vanamölder: “Põhikoolis oli meil lemmikajaviide Martinit veidike ärritada, sest siis hakkas ta meid taga ajama. Aga kakluseks ei läinud asi kunagi."
Padar on tundlik. "On perioode, kui ta treenib ja teeb kõike hindele viis," ütleb Aavo Põhjala, "ja samas võib ta teha ka täiesti kohutavaid võistlusi. Kui tuju pole või on mingi pidur peal, siis ta lihtsalt ei võistle - kaotamist ei saa ju võistlemiseks nimetada. See asi on täiesti ettearvamatu."
* * *
Treener Lutsar ütleb, et Padar teeb üksnes neid asju, mida tahab. "Ta sai ju esimesena Peda kehakultuuri sisse ja esimesena kukkus ka välja - sest talle ei meeldinud seal.”
Koolivend Vanamölder arvab, et paremini võiks sobida antropoloogia. "Aga Martin vist kardab, et tal ei ole selle jaoks piisavalt aega."
Juba keskkoolis hämmastas poiss klassikaaslasi sellega, et teadis peast kõigi maailma pealinnade nimesid. Vanamölder: "Tühiste faktide peale, nagu näiteks sünnipäevad, on tal kohutavalt hea mälu - piisab sellest, kui ta on inimest korra näinud ja ta oskab viis aastat hiljem plaksti öelda, kui vana see inimene hetkel on.”
Põldroos: “Fotograafiline mälu, ma ütleksin. Martin lihtsalt viskab pilgu tekstile ja läheb kaamera ette."'
Ning tema ammune vaimustus on Gruusia. Põldroosi järgi on põhjus "särts, vein, ilusad naised ja kiire elurütm, selline veidike kaootiline - ning seda kõike väga positiivses mõttes".
Lutsar: “Eks see on sellepärast, et grusiinlased on ju parimad maadlejad maailmas. Martinil endal on ka veidike kongus nina ja ma ikka ütlen, et ta on nagu valge grusiinlane - ehkki teinekord teda nimetatakse ka põhjala valgeks karuks.”
Vanamölder: "Kui meil kooli kunstitunnis Niko Pirosmani maalidest räägiti, tuli tal silmadesse täiesti eriline pilk."
* * *
Kõik, kellega Padarist rääkida, ütlevad üht: tegemist on oivalise suhtlejaga.
Onu Ivari Padar: “Sissekirjutuse poolest on ta ju linnainimene, aga siin Võrumaal, ma vaatan, on tal ka külapoistega klapp väga hea.”
Klassiõde Gretel Tänav: “Kui Martinil oli koolis õppimata, siis vingerdas ta alati kuidagi välja. Rääkis ja keerutas ja lõpuks panid õpetajad talle ikka mõnest teisest parema hinde.”
Juhtub Padar otsustama ajakirjandusele usutlust anda, viskab ta erinevalt keskmisest eestlasest spordimehest ka lahedalt kildu. “Tänuväärt intervjueeritav,” tunnistab Kees.
Kuid sel kevadel Martin Padar intervjuusid ei jaga. 15. mail algavad Düsseldorfis Euroopa Meistrivõistlused ning Padar pelgab veidi. Kardab, et räägib end enne võistlusi suuremaks kui tulemused lubaksid.
See võib olla õigustatud hirm. Kui jätta kõrvale läinud aastal Mariboris saadud EM-hõbe, pole Padar juba aastaid saavutanud medalikohti ühelgi väga olulisel turniiril.
“Eks võibolla ongi teda hakatud mingil määral pidama jutupaunikuks; selliseks, kes pakub rohkem välja kui ära teeb,” tunnistab Kees.
“90ndate algul, kui Martin oli noor ja andekas ja võitis noorte olümpiapäevad, nägi enamik asjatundjaid temas tulevast olümpiasangarit. Aga nüüd on ta juba täismees, nüüd juba nõutakse tulemusi,” möönab Nilk.
Lutsar ütleb mõistagi, et press teeb Padarile ülekohut. “24. aprillil saab Martin ju alles 24 aastat vanaks ja enne 25ndat aastat mehetegusid ei tehta,” hüüatab eakas treener. “Mina olen Martinile alati öelnud, et ära kiirusta mehekssaamisega. Eriti siis, kui sa Jäär oled – Jäärad ju arenevad aeglasemalt horoskoobi järgi.”
Ekspress võib astroloogiasõbrast judotreenerile kinnitada, et 24. aprillil liigub Päike juba ammu Sõnni tähtkujus. Kuid kell tiksub sellegipoolest. Ja Lutsar teab seda: “Judot tehakse kuni 35. eluaastani - pärast seda ollakse juba ätid /---/ Martin ikka ütleb, et kui ta tänavu medalile ei tule, on tegemist juba ebaõnnega.”
Nii polegi imestada, et Padar intervjuupalve tagasi lükkab. Ehkki võtab nädala mõtlemisaega ja ütleb, et talle esmaspäeval tagasi helistataks.
Kui esmaspäev saabub, ei vasta mobiilile keegi. Padar on Tšehhimaale õppelaagrisse sõitnud. Isegi "Wremja" võte jääb sellel nädalal vahele.
