Kahe erineva maailma ühisosad
Otsekohesele lähenemiskatsele tuli esialgu äraütlev vastus, kuid veel samal õhtul juhtusid nad taas trehvama. Pole teada, kas nende teed ristusid nimme või juhuslikult. Midagi nii kummalist ja lummavat polnud elupõletajast punkar varem tundnud. Tarmo tõdeb, et pole tänini aru saanud, mida korralikust perest pärit eeskujulik tüdruk temas küll leidis. Need kaks täiesti erinevat maailma hakkasid koos toimima ja kuue aasta möödudes jõudsid nad altari ette.
Kaiga olles jätate kõrvaltvaatajale äsjakohtunute mulje. Ometi on teil pikk kooselu seljataga. Mis teid õnnelikuna hoiab?
Õnnelikuks teevad klassikalised pereüritused, nagu esimene koolipäev, tunnistuste kätteandmine, sünnipäevahommikuti üleslaulmised, pühapäevased perelõunad vanavanemate juures. Need on traditsioonid, millest tuleb küünte ja hammastega kinni hoida. Eriti hindama hakkad neid siis, kui tead, milline on elu ilma peretraditsioonideta. Olen pidanud 17aastaselt üksi hakkama saama, sest vanaema, kes mind kasvatas, suri siis ära. Oskan vägagi hinnata seda kõike, mida minu naine ja tema suguvõsa on pereväärtustesse panustanud.
Ometi pole alati kõik roosiline. Kuidas teie tekkivaid probleeme lahendate?
Ühest Ameerika pereseriaalist oleme kopeerinud rituaali ühisest jäätisesöömisest. Peame silmas maiuse tujutõstvat toimet ning nii istumegi koos perega ümber laua ja räägime jäätist limpsides sotid selgeks.
Igapäevaelus püüame oma logistika sel moel sättida, et saaksime neljakesi koos ühes autos koju Tabasallu sõita. Kai tegutseb ettevõtjana ja teeb tõlketöid, minul tuleb oma aeg jagada linnavolikogu, ürituste, noorsookeskuse projektijuhitöö ja ülikooliloengute vahel. Kojusõiduga on teiste päevast ja meeleolust ettekujutus olemas ning õhtuks plaanid kokku lepitud.
Tegutsemisraadius on teil hästi erinev, aga mida koos ette võtate?
Koos reisimine on üks asi, mida kõik tahavad. Tõsi, sihtpunktide osas oleme sageli eriarvamusel. Minu jaoks pole näiteks sugugi tähtis, millises riigis ringi reisime. Viimati tegime laheda perereisi Haapsallu. Sealne veekeskus meeldis mulle ja tüdrukutele. Abikaasa samas eelistas rohkem spaatamist.
Mina olen loomu poolest rohkem seljakotita rändaja. Kai aga tahab hotelli, internetti ja mugavusi. Lastes tunnen seiklejahinge ja näib, et neist saavad seljakotiga reisijad. Selleks et kõik oleksid õnnelikud, on meil ka kompromissreise: emaga reisivad lapsed spaasse ja minuga rokkfestivalile. Kusjuures asjaolu, et ma nad kaasa võtan, on neile nii oluline, et unustavad virisemise ja saavad iseseisvalt hakkama. Mina peangi sellist kasvatust vajalikuks. Ema muidugi hellitab lapsi ikka rohkem.
Kas punkliikumine, muusikuelu ja kirg jalgpalli vastu mõjutab mingil moel ka laste eelistusi?
Kindlasti pole ma neile oma eelistusi peale surunud. Kuigi vanema tütrega on meil tekkinud ühisosa – armastus jalgpalli vastu. Talle meeldib see põnevus ja melu, aga kindlasti ka seltskond ja fännid, mis üritusega kaasneb. Muus osas suunavad valikuid need kohad, kus lapsed rohkem viibivad.
Lapsevanemana ei anna ma linnavõimudele andeks, et huviringidelt toetus ära võeti. See otsus pani suurel osal Eesti lastel hobidega tegelemisele kriipsu peale. Ka meie pere pidi loobuma lapse tantsutrennist. Samas ma ei eelda, et lasteaed, kool ja huviringid peaksid lapsi kasvatama. See vastutus on ikka vanematel. Kriis panebki vanemaid lastele rohkem pühenduma ja nendega koos rohkem ette võtma.
Mida tütardega koos ette võtate?
Tüdrukud on kunstiringist saanud käelise tegevuse harjumuse ja ideid, mida kodus tahetakse järele proovida. Koos oleme näiteks maalinud, kleepinud, nikerdanud ja riideid kujundanud. Punkliikumise ajastul tuli minul kõik ise teha. Leidlikkust mitte millestki midagi ägedat teha läks rohkelt vaja. Tüdrukutele olen õpetanud, kuidas teksad põnevamaks muuta, et mitte hirmkalleid lõhkiseid pükse poest hankida. Viimati nikerdasime koduõue Halloweeni kõrvitsaid ja meisterdasime kadripäevamaske.
Teie perekond paistab praeguses taustsüsteemis tugev. Olete leidnud töötava õnnevalemi?
Toimimise heaks valemiks on vaja kannatust, tuima vastupanu ja teadmist, et aeg parandab kõik haavad. Pereväärtuste defitsiit on minu arvates osalt tingitud ka religiooni puudumisest. On tunda vikerkaarelipu alla koondujate ja registreerimata kooselude võidukäiku.
Maapiirkondades püsivad siiski pered paremini koos, linnas seda ühisosa kuidagi napib. Tundub, et lihtsam on raskuste tekkides kooselust loobuda ja valgelt lehelt alustada. Tuleb teine katse, kolmas. Lõpuks on oluline see, et surivoodil saame endale tunnistada, et oleme rahul elatud elu ja saavutustega.
Abikaasaga oleme täielikud vastandid, aga meil on suur ühisosa. Koos elamine on tegelikult eriline kunst. Pead teisi aktsepteerima, nendega arvestama ja selle juures iseendaks jääma. Paljudele on see keeruline. Keerulised ajad toovad kitsaskohad eriti esile. Kuid jah-sõna sai öeldud nii heas kui ka halvas. Ma pean oma sõna. Kuni surm teid lahutab – see lause on kehtinud aastatuhandeid ja ma ei näe teisi valikuid. Igas halvas on ka midagi head. Seda tuleb osata leida ja arvesse võtta.
Sellise elukogemuse sain mina punkliikumisega, mis toona oli hoopis midagi muud kui tänapäevase punkari elustiil. Meie võitlesime isikliku loominguvabaduse ja ka riikliku iseseisvumise eest. Praegust punki iseloomustavad rohkem veidrad nihilistlikud väärtused ja napib saavutusvajadust. Samas leian, et olen kõik oma elus liiga kergelt kätte saanud. Olen teinud bändi, televisioonis saateid ja alustanud poliitikukarjääri. Kogemuste pagas on päris mahukas.
Kuidas poliitika peresuhteid mõjutab?
Eks pere jääb siin kannatajaks. Palju tuleb pühenduda, vabatahtlikku tegevust on samuti rohkelt. Aga enamik poliitikuid täidavadki oma missiooni vabast tahtest. Minu arvates on ka riigikogulaste palk liiga madal. See kõlab pisut tobedalt, aga saalis istub umbes 70 mõttetut tegelast, kes mitte midagi ei tee, ja need 31 pühendunut on alamakstud, tehes ka nende tööd, kes lihtsalt kohta soojendavad.
Poliitika koosneb minu nägemuse kohaselt neljast mängust: malest (kus peab mõtlema kaks käiku ette), Monopolist, Aliasest (sest on oluline, kuhu asetad mõne sõna) ja lõpuks sudokust (kus pead need kolm eelmist mängu saama klappima). Paraku mängivad vana kooli poliitikud endiselt malenuppudega kabet. Eriti masendab, kui ebapädevad tegelased õpetavad neid võtteid ka noortele poliitbroileritele.
Kevadel peaksid jõudma lõpusirgele rahvusvaheliste suhete õpingutega Tallinna tehnikaülikoolis.
Selle valiku ja saadud teadmistega olen väga rahul. Tegelikult on ajalugu mind alati huvitanud, aga varem ülikooli minekuks motivatsiooni ei leidnud. Kas polnud tol ajal õpetatav ajalugu see, mida oleks tahtnud õppida, või segasid muud asjaolud. Tegelikult on väikeste laste ja rahateenimise kõrvalt ikka väga raske koolipingi nühkimiseks aega leida. Valitud valdkond on tegelikkuses palju laiem, aga ma isegi ei kujuta ette, et oleksin varem ülikooli läinud.
Nüüd, kus on kogemust ja praktiline vajadus eneseharimisel, on loengutes käimine hoopis teine teema. Igapäevaselt tegelen noorsookeskuse projektidega. Näiteks tänasel kodanikupäeval (26. novembril) korraldame teemakohase noorteürituse.
