KAHEKÜMNENDAD: Paavo Piik, 24

Astun hommikul kontorisse sisse ja taban poole lause pealt Aivar Halleri, kes on sotsiaalne ettevõtja ja kes seletab, kuidas Eesti haridussüsteem toodab kujundlikult tohutu suure peaga inimloomi, kellel on atrofeerunud lihased ja pisike süda. Tal on idee, kuidas asja muuta. Ma loodan, et ta ei pahanda, et ma seda mainin. Ma olen 24aastane ja aitan headel ideedel teoks saada: töötan Heateo Sihtasutuses. See ei ole kuigi tavaline töö, aga iseloomustab üht soovunelmat, mis on ehk paljudel minuealistel – teha tööd mitte ainult raha pärast, vaid lootuses sellega midagi ära teha, olulist korda saata.

Soovunelmaid on veel, üks hullem kui teine. Ma tahaks täiuslikku keha, ma tahaks täiuslikku hinge, laulis kibestunud Thom Yorke, tahaks olla eriline. Suur osa 24aastase igapäevavõitlusest käib sellel tasandil, enese defineerimise tasandil. Enese defineerimiseks on miljon võimalust – vasakpoolne või parempoolne, skin või karvane, sportlane või luuletaja, karjerist või elupõletaja.

Enese defineerimiseks on miljon võimalust, aga piisab ühestainsast, tegutse mingitpidi. Infoühiskonnas on tegu devalveerunud. Olulisem on, milline see välja paistab. Viimasel ajal puutun igal sammul kokku inimestega, kes tahaksid tõeliselt midagi teha. Töökohal näen, kuidas see võib välja viia imeliste tulemusteni, aga väljaspool seda takerdub tihti kuhugi suhtlemisakendesse-väravatesse ja blogidesse.

Mis on mu kõige väärtuslikum arusaam siiani? Võib-olla just see. Mille poole püüdlen? Et mul ei oleks atrofeerunud lihased ja pisike süda. Mida tähendab elada 20ndates? Et aega on vähe. Kui sedavõrd palju kulub ütlemisele ja ümberütlemisele arvutiekraani ees ja internetis, jääb päristegevusteks vähe aega.

Astun õhtul kontorist välja, ja tundub, et 24aastasel on veel palju tähtsaid muresid. Kuidas kuu lõpus hakkama saada? Kas minna Levikasse või Von Krahli? Kust viimast Dr House’i osa saada? Mis imeloom on “harmooniline lähisuhe”? Võiks arvata, et Oxfordi filosoofiaharidusega leiab nendele küsimustele kiirelt vastused ja ka üleüldise õnne valemi, aga ei. Mu sõber Artur ­Taevere, samuti 20ndates, kirjutab, et tema meelest teeb inimese õnnelikuks tundmine, et teed midagi vajalikku ja väärtuslikku. See on mõte, millega nii teemat kui ennast kokku võtta ja 30ndate poole edasi sammuda.