Kalmistute perenaine
Karksi-Nuia vaiksel kõrvaltänaval asuva majakese elutuba on täis lilli ja kingikotte. Majaperenaine Maire Sala tähistas nädalvahetusel suure peoga oma pensionileminekut. “Siberi aastate eest,” ütleb sarmikas daam imestunud küsimust ennetades kiiresti.
Saaremaal sündinud ja Siberi taigas kasvanud naine ei kavatse hoolimata varasest pensionieast jääda koju lapselapsele sokke kuduma. Otse vastupidi. Ta pühendub tööle veel suurema innuga kui varem. Füüsilisest isikust ettevõtjana peab ta matusebürood Viljandis ja haldab viit kalmistut Karksi ja Halliste vallas. Kahel neist peab kalmistuvahi ametit tema abikaasa Jaak Sala, endine mitmekordne Eesti meister motokrossis.
Surnuaedade rentimine hooldusfirmadele on Eestis üsna uus komme. Ei siseministeerium ega ka omavalitsuste liit oska öelda, kui palju on Eestimaal erakätes olevaid kalmistuid. Vähe sellest. Isegi seda ei tea keegi täpselt, palju Eestis üldse kalmistuid on. Pakutud arv jääb vahemikku 400-600. Juba mitmendat aastat koostamisel oleva uue kalmistuseaduse tarvis on kavas selliseid andmeid küll koguda, kuid seni pole kuigi kaugele jõutud.
Firmasid, kes igavese puhkepaiga hooldamise omavalitsuselt üle võtnud, siiski jagub. Näiteks Viljandi linnas haldab kalmistuid Tallinna firma Teho. Kodutute loomade varjupaigaga tuntuks saanud firma tekitas möödunud suvel mulkide seas pahameelt, sest nende hallataval Viljandi Metsakalmistul lokkas põlvekõrgune hein. Ettevõte väitis vastu, et kalmude hooldamine on siiski omaste endi mure.
Maastikuhooldus miinimumpalga eest
Karksi vallavalitsus otsustas kolm aastat tagasi, et neil on muud targematki teha kui kalmudel leheriisumist ja oksasaagimist korraldada. Vallasekretär Inge Dobruse sõnul läks varem valla kalmistute korrashoiuga tegelnud munitsipaalettevõttele maksmine liiga kalliks. Et teenus oleks odavam, tehti avalik konkurss.
“Salad on selle raha eest käitunud väga heaperemehelikult,” kiidab Dobrus. Nii andis vald lisaks esialgsele kolmele kalmistule Salade hooldada ka neljanda, Tuhalaane kalmistu.
Vallaga viieks aastaks sõlmitud lepingu alusel saab Salade firma kolme kalmistu eest 8250 krooni ehk kalmistu kohta 2750 krooni kuus. Tuhalaane kalmistu eest maksab vald 2600 krooni. Selle raha eest tuleb maksta palka kalmistuvahile ja teha ära muud tarvilikud tööd: tellida liiva, lõigata puid, hoida korras omaste poolt unarusse jäetud haudu.
Möödunud aastal võitsid Salad konkursiga ka naabervalla Halliste kalmistu hoolduse. Kaheksa hektari suuruse väga vana surnuaia korrastustöid jätkub pikaks ajaks. Töödeks on ette nähtud 7500 krooni kuus.
Rikkaks selle tööga just ei saa. Sala tunnistab, et suuresti aitab kalmistuhooldust ülal pidada ka Viljandi kesklinnas tegutsev matusetalitus Ööviiul. Proua ise tegeleb oma koduaias olevas töötoas kirstude katmise ja hauaplaatide renoveerimisega. Kirstude “toorikud” toob ta kohale ise. Kogemus ütleb, et ka väiksesse Kiasse mahub kast kenasti ära. Möödunud aastal liisisid nad uue Peugeot bussi. “Pension läheb nüüd täpselt liisingu maksmiseks,” on noor pensionär välja arvutanud. Vajadusel haarab ise reha ja kühvli ja teeb mõne omaste tähelepanuta jäänud kalmu korda.
Ometi on ka sel mitte just eriti glamuuriküllasel ega rahas kümbleval erialal konkurents olemas. Kolm aastat tagasi süüdistati Salasid kõlvatus konkurentsis. Füüsilisest isikust ettevõtja Malle Ereline väitis ajalehele Sakala, et pärast ümbruskonna kalmistute hooldamise konkursi võitu hakkasid Salad konkureerivaid matusekorraldajaid ebaausal teel turult kõrvale tõrjuma.
Sala omakorda meenutab, et konkurendid käisid korduvalt vallavalitsuses kaebamas. Näiteks heideti ette, et miks kasutab erafirma kevadistel talgutel vallalt toimetulekutoetust saavaid töötuid. Aastatega on kurjad keeled vaiki jäänud, Sala end kahtlejatele tõestanud ning kogunud hulga poolehoidjaid ja toetajaid.
Kalmistukultuuri säilitaja
Tallinna kalmistutel on iga plats arvel ja puutumata maad pole kusagilt juurde võtta, väikestel maakalmistutel on aga vabu platse küllaga. Karksi-Nuiast veidi väljas maalilise künka otsas asuv Papi kalmistu puhastati alles hiljuti võsast. Pool maakividest müüriga ümbritsetud aiast oli täitsa metsistunud, siin-seal kõrguvad rohust vildakad roostes ristid. See on kõik matmiseks prii maa.
Aastas matab Karksi vald veidi üle poolesaja inimese. Viimase nelja aastaga maeti kolmele kalmistule 228 inimest, neist 203 läks maamulda kirstus, 25 urnis. Seitse matust oli omasteta.
Olgu hauaveerel armastatud kadunut leinamas sadakond lähedast või mälestagu sugulasteta lahkunut vaid valla sotsiaaltöötaja, Salale on töö ühtviisi rutiinne. Ta on pidanud kaheksa aastat surnumatja ametit. Lisaks matuste korraldusele peab kalmul jutlust ning võtab osa ka peielauast. Kui vaja, räägib leinajate kaotuse leevendamiseks ka mõne asjakohase loo. Näiteks sellise:
“Hiiumaa memm oli matnud oma viienda abikaasa. Küsitud memmelt: "Kas sa enam ei tahagi mehele minna?" – “Ikka tahaks,” vastanud memm. “Aga kes siis jõuab kõiki neid haudu hooldada!””
Kalmistukultuur ja sellega kaasnev folkloor on aastatega Salale nii hinge pugenud, et ta peab neil teemadel loenguid ja korraldab näitusi. Ta on üles pildistanud suure hulga Eesti kalmistuväravaid ja kabeleid. Esmaspäeviti-teisipäeviti, kui juhtub vabam päev olema, hüppab ta autosse ja põrutab mõnd põnevat vana surnuaeda avastama.
Kuigi statistika näitab, et enim inimesi sureb külmal ajal, ei ole Sala märganud, et ühel või teisel perioodil oleks kliente oluliselt rohkem. “Kuidagi on juhtunud, et saan oma asjad alati ära teha, ilma et midagi vahele tuleks.”
Sala toimetamisi on juba ka kõrgemalt tunnustatud. Kaks aastat tagasi sai nende pere president Arnold Rüütlilt Rahumäe kalmistu kordategemise eest heakorraauhinna. See oli üldse esimene kord, kui Eestis tunnustati kalmistut maastikukorrastusvormina. Tänavu aprillis andis aga Eesti Muinsuskaitse Selts talle tänukirja ja medali kalmistukultuuri uurimise ja säilitamise eest.
Karksi valla kalmistud
Papi – asutatud 1778. aastal, pindala 1,38 hektarit
Rahumäe – asutatud 1876, pindala 1,57 hektarit
Arumäe – asutatud 19. sajandil, uus osa 1935, pindala 2,41 hektarit - kolme peale hooldustasu 825 krooni kuus.
Tuhalaane – asutatud 1900, pindala 1,99 hektarit, hooldustasu 2600 krooni kuus.
Ainja – asutatud 18. sajandi lõpul, pindala 0,98 ha. Viimane matus peeti aastal 1958, praegu seisab mahajäetuna.
Enim surrakse detsembris ja jaanuaris Jaanuar Veebruar Märts Aprill Mai Juuni Juuli August September Oktoober November Detsember 2000 1 920 1 808 1 584 1 407 1 459 1 443 1 337 1 390 1 394 1 478 1 476 1 707 2001 1 651 1 517 1 638 1 505 1 528 1 503 1 510 1 379 1 499 1 466 1 600 1 720 2002 1 714 1 420 1 577 1 554 1 557 1 438 1 443 1 370 1 391 1 648 1 517 1 726 2003 1 869 1 441 1 709 1 532 1 443 1 364 1 460 1 310 1 374 1 499 1 442 1 709
Allikas: Statistikaamet
