Kanep viis tütarlapse koolitunnist hullumajja
Ajalootund ühe Tallinna kesklinna gümnaasiumi lõpuklassis. Veidi enne kella tõuseb püsti neiu, hea õpilane, klassi lemmik, ja teatab, et tal on maailmale teadaanne.
“Ma lahendasin Da Vinci koodi,” ütleb ta. Ning klassitahvel
hakkab tema käe all täituma märksõnade ja joonte
rägastikuga. Tüdruk räägib parinal vibratsioonidest,
Harry Potterist, Bob Marleyst, õnnelikust elust Jamaical,
tähtsatest kuupäevadest, mürgitatud veest... Klass kuulab
alguses itsitades, siis jääb ruumis järjest vaiksemaks. Kell
heliseb tunnist välja, aga klassis on haudvaikus.
“Annika on
hulluks läinud,” pomiseb tema pinginaaber.
Tegelikult oli
imelikke jooni tema juures märgata juba mõnda aega. Hinded polnud
sel sügisel enam oiviku väärilised, aga ta vedas kuidagi
välja: kolmed-kahed suutis ikka veerandi lõpuks ära parandada.
Pärast pikka veenmist nõustus tüdruk enda
sõidutamisega psühhiaatriakliinikusse.
Tal on
kanepipsühhoos, teatas psühhiaater emale.
Psühhiaater Giia
Palm töötab Põhja-Eesti regionaalhaigla
(PERH) psühhiaatriakliiniku esmaste psühhooside osakonnas.
Ta on ravinud ka Soomes rastapatsidega toredaid poisse-tüdrukuid, kes
kavatsesid oma elu mööda saata trummi tagudes ja joint’i
keerates.
Ta räägib äsja Viinis toimunud
psühhiaatrite konverentsist, kus esitleti USA ja Hollandi noorte hulgas
korraldatud uuringut. “Ilmnes selge seos: mida nooremalt narkootikumidega
alustatakse, seda hullemad on tagajärjed, sest aju ainevahetus ei ole veel
välja kujunenud.”
Unetus, rahutus, hirm
Sel sügisel on Eestis
noorukite psühhiaatriaosakondadesse sattunud riburada pidi
kanepipsühhoosis noori: kes on tulnud vabatahtlikult, keda on toodud
poolvägisi. Sümptomid on neil sarnased: ebamäärased hirmud,
jälitusmõtted, kuulmismeelepetted, imelikud seosed
mõtlemises, unetus, rahutus.
Kanepipsühhoose on järjest rohkem. “Praegu on narkootiliste ainetega seotud psühhoose juba ülekaalus võrreldes klassikalise psühhoosiga,” ütleb dr Palm.
Kui möödunud aastal ütles tema kolleeg dr Erika Saluveer
Ekspressile, et kanepiga seotud haigusjuhtumeid on nende osakonnas rohkem kui
neljandik psühhootilistest haigetest, siis tänavu kinnitavad sama
osakonna arstid, et peaaegu kõik osakonda sattuvad noored patsiendid on
ühe või teise narkootikumiga kokku puutunud.
Arstid
kummutavad ka üldlevinud arusaama narkarist kui põhjakäinud
heidikust. “Need on täiesti tavalised normaalsed noored inimesed,
asjalikud, intelligentsed, korralikest perekondadest. Kurb on vaadata, kuidas
noored oma elu ära rikuvad.”
Viimastel aastatel on
neuroteadlastelt ja geneetikutelt ilmunud ridamisi uurimusi, mis kinnitavad, et
kanepi tarvitamisel ja skisofreenial on selge seos. Teatud geenikombinatsiooni
puhul on vaimsed häired vältimatud, mis tähendab, et
vähemalt kaks kolmandikku “savutajatest” riskib vaimsete
häirete esilekutsumisega. Kui Ekspress aasta tagasi sellise loo avaldas,
siis siunasid kanepipooldajate foorumid ajakirjaniku kui rumala propagandisti
maapõhja.
Õpilased on muutunud
Esmaste psühhooside osakond asub Seewaldi vana
pargi kõige kaugemas otsas, kuhu viib pikk lagunenud asfalttee.
Kõhe on seda mööda sügisõhtul astuda, ent Annika
klassijuhataja on lubanu
d talle järeleaitamistunde anda. Arst soovitas, sest aju virgutamine aitab
paranemisprotsessile kaasa. Siin koridoris Annikaga õppides on
õpetaja Pille Laur kohanud veel kaht oma endist õpilast.
Kunagisest seltskonnalehtedes säranud modellist on saanud väriseva
lõuaga ja ärevalt ringi vahtiv kokaiinik. Teine, kelle nimi on
mõnikord vilksatanud dividendimiljonäride edetabelis, on siinsete
ravimite mõjul silmatorkavalt paksuks läinud. Mõlemad
on kolmekümne tuuris.
Õpetaja Laur: “Jah, ma
näen klassi ees seistes, kuidas õpilased on viimastel aastatel
muutunud. Meie koolis pole psühholoogi ja mina olen natuke nagu selles
rollis. Tean palju nende suitsetamistest, joomistest, narkootikumidest, aga ka
sellest, mis toimub nende perekondades. Need on mõnikord väga
kurvad lood. Noortel ei ole kellegagi oma asju arutada.
Muidugi
olen ma proovinud vanematega rääkida. Tulemus oli see, et
õpilased kargasid mulle turja, et miks ma nende usaldust kuritarvitan.
Vanemad ei tee nendega muud midagi, kui karjuvad ja karistavad. Ühe poisi
isa kutsusin kooli, kui kuuendas klassis tema taskust suitsupaki leidsin. Poiss
sai kodus kõva keretäie. Nüüd on ta kümnendas
klassis ja on ahelsuitsetaja. Üks minu klassi poiss on diiler. Tore poiss
on, peaga poiss, vaimukas, abivalmis.
Tema ema töötab
välismaal kõrge koha peal. Poiss elab üksi. Mis sellest
muutub, kui ma emale sinna kaugele europealinna helistan, ega ta sealt
17aastast poissi telefoni teel ikka ümber ei kasvata.”
“Miks te ei teata, kuhu vaja? Politseil on selleks loodud eraldi
anonüümne vihjetelefon.”
“Ma ei saa omaenda
õpilast, kes on mind usaldanud, üles anda ju. Kool ei ole
jälitusorgan. Kui nad mind ei usalda, kapselduvad nad veel rohkem
iseendasse ja me ei saa nende elust üldse midagi teada.”
Väiksed reetlikud märgid
Annika ema on
üks neist, kes on aastaid kooli sihtasutusele annetusi teinud, et tema
laps saaks õppida heas koolis.
Paar päeva pärast
tütre haiglasse minekut toimus klassi lastevanemate koosolek. Annika
ema rääkis seal pikalt, mis oli tema lapsega toimunud.
“Rääkisin selleks, et võib-olla oskab siis keegi mingeid
märke oma lapse käitumises tähele panna ja hullema ära
hoida. Mina oskan nüüd ka tagantjärele tark olla.”
Umbes aasta tagasi hakkas Annika perekonnast eemale tõmbuma. Tal
tekkisid uued sõbrad – selles vanuses loomulik nähtus.
“Tüdruk tuli koju, ütles meile ukselt tere ja kadus
kohe oma tuppa. Seal ta siis oli, istus arvuti taga või magas. Siis
hakkasin märkama, et ta ärritub väga kergesti. Ta ise ka
ütles, et ei saa magada. Süüa ta ka ei tahtnud, ainult vett
jõi kogu aeg.”
Ükskord vaatas ema tütrele
otsa ja märkas tema ebaloomulikult laienenud pupille. Ära kujuta
ette, naeris tütar ta välja. Üks teine kord jäi ta linna
peal vanematele vahele plotski keeramisega. “Ma proovisin
kirsitubakat,” kinnitas laps.
Ema-isa tema järel ei
nuhkinud, aga kui Annika juba haiglas oli, võtsid toas revisjoni
ette.
Mis imelikud asjad: pooleks murtud postkaardid, silmatilgad,
nelgiterad, väikesed kilekotid...
Lapsevanemate koosolekul tundsid
emale kõik kaasa ja olid neiu tervise pärast mures. Aga
“kirsitubaka” kotikesed rändavad taskust taskusse, sest tuleb
ju hoolitseda, et ka sõpradel hea oleks...
Igal aastal nabib
politsei kinni umbes 160 alaealist, kes jäävad kanepi
tõmbamisega vahele. V&
otil
de;rrel
des tarbijate hulgaga on seda naeruväärselt vähe.
Väiketarbijad ei ole meie politsei prioriteet, nemad jahivad suuri kalu
varustajate ja maaletoojate kujul.
Narkokomissar Kaido
Kõplas: “Sel suvel me rajasime eraldi grupi, kes tegeleb noorukite
narkokuritegudega. Aga selle töö vilja me hakkame alles paari aasta
pärast nägema. Meie võitleme tagajärgedega, aga
ennetustöö on nullilähedane. ”
Psühhoos pole gripp
Annika sõbrad teda
haiglas vaatamas ei käi. Tema juurde lihtsalt ei lubata. On
tõenäoline, et “mõistvad” sõbrad toovad
talle külakostiks väikese kotikese puru ja seetõttu on targem
nad osakonna lukustatud ukse taha jätta. Ent ühel päeval saab
haiglas oleku aeg ümber ja siis satub Annika samasse sõprade ringi.
Muide, haiglas oldud päevade jooksul on Annika hakanud küll aru
saama, et tema mõtted mürgitatud veest ja maailma koodist olid
jaburad, aga kanepit ta oma hädade põhjusena siiski ei tunnista.
Kanepipsühhoos on visa, see allub ravile üsna
halvasti. Pole lootustki, et paanikahood, nägemused või ka
keskendumisraskused ja väsimus mööduksid paari nädalaga
nagu külmetushaigus.
Kanep on praegu in. Alkohol on rohkem
nagu luuserite jaoks. Aastaid kestnud alkohol-on-kahjulik-selgitustöö
on vilja kandnud. Aga kanepist kirjutatakse netis valdavalt positiivseid
lugusid. Halvasti lõppenud lood pigem vaikitakse maha.
Kui
kanepi abil saab lahendada maailma valemi, siis peab ses valemis olema veel
mitu tundmatut suurust.
Delikaatsed isikuandmed on tekstis
muudetud.