Kangutamatu filmimees

Meelis Muhu tunneb oma värskes dokumentaalfilmis „Aljoša"' kaasa lihtsatele inimestele, kes jäid poliitiliste huvide hammasrataste vahele.

Kultuuriministrid on vahetunud, filminõunik Meelis Muhu aga on püsinud omal kohal tervelt kolme väga erineva juhtimisstiiliga ministri alluvuses juba 2003. aastast, mil ta eneselegi ootamatult otsustas sellele kohale kandideerida. Spontaanselt tehtud kannapööret elus ei ole ta kahetsenud. Kui midagi, siis seda, et filmiametniku töö kõrvalt filmide tegemiseks aega palju ei jää. Kõik puhkused kuluvad filmides või monteerides, aga ega ta mingi päevitaja mees ei ole nagunii.

Oma nn troonikõnes (kõlab ju peenemalt kui viisaastakuplaan?) kehtestatud eesmärkidest võib ta rahulikult suurema osa tehtuks lugeda. Tema visiooni kohaselt:

• valmib 2007. aastaks Eestis vähemalt viis täispikka filmi aastas, osa neist rahvusvahelised koostööfilmid;
  
  
• vähemalt üks Eesti film on esindatud A-kategooria festivalil;
  
  
• igas maakonnakeskuses on kinoteater (täidetud mööndustega, 56. kinosaalis Jõgeval lõigati lint läbi 2008. aasta alguses) ja kommertslevi kõrval toimib alternatiivne, riiklikult ja Euroopa fondide abil doteeritud filmilevi;

• meediaõpe on gümnaasiumi õppekavades ja koolides on audiovisuaalsed töötoad.

Seda viimast punkti kommenteerides tunnistab Muhu, et ega ta siis veel päris täpselt ei teadnud, kus tema volitused lõpevad – meediaõpe jääb paraku juba haridusministeeriumi valdkonda.

Muhu sõnastab oma põhilise ülesandena “kaitsta vaimu võimu eest ja võimu vaimu eest”.

Nõuniku kohus on luua puhvertsoon ja dialoogipind rahutute ja ambitsioonikate loojanatuuride ja rahajagajate vahel. Oma eeliseks peab, et ei kuulu ühtegi loomeliitu ja on selle võrra huvigruppide nõudmistest sõltumatum.

2006. aasta jaanuaris hakkasid Filmitootjate Liit (eesotsas alati võitlusvalmis Artur Talvik) ja Kinoliit (Peeter Brambat) “otsima bastioni, mida rünnata” – nõuti ministrilt Muhu mahavõtmist.

Heideti ette, et Muhu istub liiga paljudel toolidel (EFSA, Kulka, levikomisjon), ning vürtsiks lisati ka etteheide, et Muhu on teiste filmitegijate suhtes arrogantne. Kes ise mis toolile istuda tahtis, kes teab. Muhu ideaalmaailmas on aga kogu Eesti filmile kasulikum stabiilsus – et ei oleks rivaliteeti ja asjatut tõmblemist.

“Aljošal” nii hästi ei läinud. Oli teine seisnud terve taasiseseisvuse aja, aga ühel hetkel sai temast “okupandist vägistaja”. Muhu poeetiline, isegi antropoloogiline dokumentaalfilm “Aljoša” jälgibki Pronkssõduri viimaseid aastaid Tõnismäel.

Muhu kui filmimehe jaoks oli “Aljoša” tegemine loogiline jätk tema esimesele filmile “Meeleavaldaja”, mis jälgis kurikuulsa Sillamäe pensionäri, elukutselise meeleavaldaja Esja Šuri tegemisi. Kuna Esja sünnipäev on 9. mai, siis sattus Muhu ka kaameraga Tõnismäele, ning need inimesed, kes seal tantsu lõid ja avameelselt oma sõjaseiklustest vestma kukkusid, jätsid Muhule sügava mulje. Nagu ka järgmise hommiku koristustööd, mil lillemeri kokku riisuti ja minema veeti. Kusjuures lillemüüjad, kes 9. mai hommikuti oma letid trollipeatusele lähemale kolisid, olid peaasjalikult eestlased – aastaid toimis see kummaline sümbioos ilma igasuguse rahvuskonfliktita.

Aga 9. mai hommik 2005 saabus teisiti. Muhu eeldas, et 60 aasta möödumist sõjast tähistatakse ilmselt pidulikumalt ja suurejoonelisemalt, ning pani äratuskella varaseks hommikutunniks helisema. Oper aatoriga kuue paiku kohale jõudes märgati juba kaugelt vilkuritega politseiautosid... Ning kuju oli punase värviga üle valatud.

Pidulistele oli avanev pilt suur šokk. Muhu meenutab, et kuna nad olid ainsad kaameraga inimesed, kes nii vara platsis, oli hiljem Kapos kõvasti seletamist: no kust te teadsite kohal olla?

Filmi, mis kroonikakaadrite najal (Vene vägede Tallinna jõudmine, kuju avamine, iga-aastased rituaalid igavese tule juures, pioneerivalve jne) ja lisaks paljude eri inimeste filmitud materjali ning telereporterite tööde najal üritab Pronksmehe lugu mitme nurga alt avada, seovad tervikuks ühe sõjaveterani kommentaarid, keda näeme nii 2005. aastal Tõnismäel kui 2007. aastal Kaitseväe kalmistul.

Filmijumal hoidis Muhut, ta ei osanud uneski aimata, et seesama sinise jopega mees, kilekott käes, võiks talle uuesti vastu jalutada ning rääkida, et tema arvates oli äraviimine õige otsus, et siin on tal rahulik, siin on rahval ruumi lahedalt käia, peaasi, et nad teda uuesti kuskile ei tassiks, läheb veel kaduma.

Tragikoomilisi stseene on filmis teisigi – näiteks 2006. sügisel Tõnismäel sõdurit valvanud politseinike flirt kaameraga tütarlapsega (­Kristiina ­Norman), kes meestelt ­uuris, miks nad seal on. Hästi monteeritud pildireas vihjab see stseen ühemõtteliselt ka valvsuse kaotamisele või, nagu vanarahvas ütleb, sellele, et “pill tuleb pika ilu peale”.

“Mulle on juba öeldud, et äkki tegin politseinikele liiga, et need kaadrid sisse jätsin. Aga nad teadsid, et neid filmitakse, nad vastutavad oma sõnade eest,” ei ole Muhu süüdistustega nõus.

Kas ta oskas aprillisündmusteks valmis olla? “Mõneti küll, riigiametnikuna ma oskan näiteks kas või pressiteateid paremini lugeda – vihjeid, et nüüd see juhtub, oli mitmeid. Aaviksoo jättis ära oma välisvisiidi näiteks.”

Mitmelt poolt on ka kostnud, et film jääb välismaalasele segaseks – pole nimesid, pole diktoriteksti, on vaid pildilugu, mis räägib põnevat vaid neile, kes tõesti pronksmehe saagaga kursis. Ka ei leia sealt Öise Vahtkonna liini. (DVD lisadesse tulevad siiski lisadena ka Našilaste valveseisakud Tõnismäel)

“Mul polnud eesmärki kõigile meeldida ja kõigile arusaadav olla, polnud ka kohustust vaataja ootusi täita ega ambitsiooni žurnalistikaga tegeleda või lõplikku tõde pakkuda. Minu tõde on tinglik.” Küll aga kummastab teda meedia suhtumine – uudis “Aljoša” filmi linastusest seoti automaatselt pronksiöö aastapäevaga ja loomulikult hakkasid kommentaatorid kohe “tellijat” otsima. Uudisteportaalist leian nördimusavalduse:

maali, 31.03.2008 16:06 “Kellele seda filmi vaja on? Elu peab edasi minema ja mitte pidevalt seda õudust meelde tuletama. See pole küll miski tähtpäev, mida praegu tähistada. Ilmselt õhutab see film jälle vaenu ja milleks seda vaja on??”

Tark oleks enne kommenteerimist muidugi kinos film ära vaadata (linastub järgmise nädala lõpuni Kinomajas). Päris kindlasti ei õhuta see vaenu, kuid näitab väga hästi, kuidas vaenu õhutatakse, kuidas massid provokatsioonidele alluvad, ja kuidas meedia end ära kasutada laseb, edastades tihti vaid poolikut pilti.

Pronksmees politiseerus. Putini teise valitsusajaga algas ka vene identiteedi tugevdamise programm – 60 aastat võidust fašismi üle sai ideaalseks vahendiks.

Eesti poolel kirjutasid kohalike valimiste eel poliitikud populaarsuse võitmiseks oma programmi ka pronksmehe küsimuse. Nii ühe kui ka teise poole marurahvuslased valasid aga vaid õli tulle. “Loomulikult ei saa ma heaks kiita Madissoni aktsioone 2006 sügisel. Ja vaadake neid inimesi, kes on tulnud teda kuulama. Pilt räägib ise enda eest.”

Kel huvi, võib ETV koduleheküljelt saadete arhiivist vaadata, kui erinevalt 7. aprilli AK venekeelsetes ­uudistes ja sama õhtu AK Kultuuriuudistes filmiloole taustakaadreid valiti – hüsteeriliselt agiteeriv Maksim Reva ja stseen politseinikust, kes uurib, kas märatsejate pihta tule avamine on lubatud, on loomulikult venekeelsetes uudistes sees.

Ah et mida teeb Muhu pronksiöö aastapäeval? Loomulikult võtab operaatorist sõbra kaasa ja läheb linna peale inimesi filmima. See on iseasi, kas ta seda materjali kunagi ka kasutab.

“Hirmus kahju, et noored dokumentalistid ei viitsi ühiskondlikult aktuaalseid protsesse jälgida.

Dokumentalistikas domineerivad ikka kultuuritegelaste portreed ja ajaloolised teemad. Meie ümber toimuvaid ühiskondlikke muutusi ei võeta üles: näiteks sellest, mis toimus presidendivalimiste ajal Estonias ja Tammsaare pargis, oleks saanud ju väga hea loo!”

Lihtsa mehe portree

• Filmiametnik ja -praktik Meelis Muhu istub montaažis juba järgmise filmiga. Möödunud suvel toimus nimelt üle 13aastase vaheaja taas traditsiooniline Kihnu pulm. Muhu lubas esimeseks pulma-aastapäevaks filmi noorpaarile kinkida, aga päris valmis seda vist ikka ei saa. “Ma olen neist rätikutest ja seelikutest ja rituaalidest lausa lummuses.”
  
  

• Muhu on jutukas mees, selline suhtleja tüüp, ja maitsnud ise samuti pulmaisa ametit.
  
  Lisaks värvivad tema CVd heakorrakampaaniad nagu “Tee puhtaks” ja “Mets puhtaks” ning Kinobussi käimalükkamine. Hariduse omandas Paide lähedalt Annast pärit mees Pedas režii alal.
  
  

• Mõned vana kooli filmitegijad ei oska sellest, et ministeeriumi nõunik nendega kenasti juttu ajab ja murele kaasa elab, järeldada, et tuleb Filmi Sihtasutusele ja Kultuurkapitalile teiste lihtsurelikega sarnaselt õigeagselt taotlusi esitada, vaid ootavad ikka, et järgmiseks võetakse rahapakid sahtlist välja.
  
  

• Muhu ise aga kogub raha, et osta isiklik kaamera.