Karl XII salarelv
Põhjasõja (1700-1718) lõpus asus Rootsi kuningas Karl XII vallutama naaberriiki Norrat. Sellel sõjaretkel otsustas ta kasutada uut salarelva – kaasa võetud leiba. Nii suures ulatuses polnud seda teinud ükski väejuht maailmas: Karl XII arvestas, et moon peab olema söömiskõlbulik vähemalt kuue kuu jooksul ega tohi hallitama minna.
Uppsala ülikooli ajalooprofessori Jan Lindegreni sõnul arvas Karl XII, et Rootsi leib ja kuivikud ei sobi sõjaretkele kaasa võtmiseks. Selle asemel tuli küpsetada välileiba ehk succarie-leiba – selliseid kuivikuid nagu Venemaal.
Sügisel 1716 alustati Rootsi läänerannikul Uddevallas proovipartii küpsetamist. Tegemist oli haputaignast kuivikutega, kuid ilmselt oldi kahevahel, kas kasutada püülitud või püülimata jahu. Küpsetamise eest vastutas feldmarssal ja kindralkuberner Carl Gustaf Mörner B>. Ta palus kuningale saadetud kirjas vabandust, et prooviküpsetamine polevat eriti õnnestunud. Pärast mitmeid katseid jäädi siiski püülimata jahu juurde ja paar kuud pärast esimest prooviküpsetust pani Karl XII kirja juhtnöörid, kuidas kuivikleiba küpsetada.
Kuninglikest juhistest on säilinud mitu erinevat versiooni. Need saadeti üle kogu Rootsi laiali 1717. aastal. Järgmise aasta alguses alustati suurejoonelist leivategu.
Rootsis oli mitu aastat kuivikuuputus
Karl XII pagaritel õnnestus küpsetada kuivikuid, mis olid erakordselt kõvad ja kuivad ning säilisid tõesti kaua. Sõjaretk Norrasse katkes Karl XII surma tõttu 30. novembril 1718. Pärast seda oli kogu Rootsi kuivikutest üle uputatud. Tolleaegsetest aruannetest sai Lindegren teada, et veel mitmeid aastaid hiljem loeti kõlbmatuks vaid tühine kogus kuivikutest.
“Kes teab, võibolla oli edu saladus ka kuivatamises,” arvas Lindegren, kes küpsetas ka ise Karl XII juhtnööride järgi kuivikuid. Tema esimene leivategu ebaõnnestus nagu Uddevalla pagaritelgi. Teine katse läks juba paremini.
Professor hoiatas, et ülikõvu kuivikuid ei maksa närida, vaid kasta mingisse vedelikku.
Suure Rootsi rahvusentsüklopeedia hiljutises köites on ära toodud sõna succariebröd, mis esines paaril korral 17. ja 18. sajandil. Väidetakse, et rootsi keelde tuli sõna 'kuivikud' saksakeelsest sõnast Zucker (suhkur).
Lindegreni arvates on see etümoloogia vale. Sugulust tuleb otsida venekeelsest sõnast suhhar (kuivik), mida kasutati ka rootsi keeles.
Professor kinnitab, et leib oli 16. sajandi algusest kuni 19. sajandi alguseni Euroopas peetud sõdades kahtlemata kõige tähtsam sõjamoon. Tähtsuselt teisel kohal oli hobuste toit.
See nähtub nii lihtsõdurite kirjadest kui väejuhtide märkmetest. Näiteks Karl XII kirjades, mille peateemaks on sõjaväe varustamine, on alati kesksel kohal leib, leivaahjud, veskid ja viljapõllud.
Normaalsetes lahingutingimustes tuli armeel hankida sõduritele ja hobustele toitu kohapeal. Transport oli tollal nii aeglane, et söögipoolise vedamine sõjatandrile ei tulnud kõne allagi – kui just ei saanud kasutada veeteid. Tolleaegsed Euroopa armeed meenutasid toidujahil rohutirtsuparvi. Seetõttu koondus ka sõjategevus viljakamatesse piirkondadesse nagu näiteks Flandria.
“Tegemist oli oma aja superrelvaga,” iseloomustas Lindegren kuivikuid. “Need oleksid muutnud Põhjasõja ajalugu, kui Karl XII poleks hukkunud hetkel, kus ta hakkas neid ulatuslikumalt kasutama.” Ta oletas, et Karlil võis olla kavatsus rünnata aastal 1719 "vene kuivikute" toel Vene tugipunkte Soomes ja Baltimaades.
Tänavu mais pidas Lindegren Moskvas ettekande teemal “Leib relvana. Karl XII ja succariebröd I>.” Pärast ettekannet pakkus ta konverentsist osavõtjaile omaküpsetatud kuivikuid. Neil oli suur menu.
Sidebar
Karl XII juhised pagaritele, kuidas kuivikuid valmistada
Esiteks tuleb rukkijahutainast hästi sõtkuda ja lasta sellel hapneda soojas ruumis 16 tundi. See paneb taigna paremini kerkima. Soola ei tohi lisada, sest see teeb taigna niiskeks. Seejärel lisatakse veel jahu ja taignast vormitakse piklikud, ümmargused või neljakandilised pätsid, mis kaaluvad 3,4 kuni 4 kilo ja on umbes 14 cm kõrged. Kui leib on hästi läbi küpsenud, peavad leivapätsid jahtuma ja seisma vähemalt 4-8 päeva, sest siis on neid kergem lahti lõigata ja leivaviilud ei murene nii kergesti. Jahtunud pätsid lõigatakse algul viiludeks ja seejärel väikesteks täringukujulisteks kuubikuteks, mille küljepikkus on 1,65 cm. Kuubikud peavad olema ühesuurused – nii kuivavad nad ühtlaselt.
Kuubikute kuivatamine toimub parajalt soojas ahjus, nii et leib ei kõrbeks ega tema omadused ei kaoks. Kuivatamise ajal tuleb neid hästi segada ja kui leivakuubikud on valmis, säilitatakse neid kuivas kohas.
Retsepti järgi saab umbes 150 liitrist veskikuivast rukkijahust umbes 70 kilo succarieleiba ehk kuivikuid.
Professor Lindegren soovitab järgmist: rukkijahu peab olema jäme, koguse võib valida soovi järgi. Tainas peab hapnema soojas ööpäev (16 tundi olevat vähe), küpsetada tuleb 100 kraadi juures. Pätsid jahtuvad 8 päeva, kuivatamine toimub paraja soojusega (50 kraadi) ahjus, mille uks võib olla paokil. Lindegren proovis neid süüa väga erinevate vedelikega, piimast alates ja konjakiga lõpetades.
