21.06.2007, 00:00
"'Kas Eesti pop vajab kaitset"'?
Lauljatar Marju Länik (49) saab neljapäeval kell 12.30 Tallinna Ülikooli aulas kätte kultuurikorralduse magistri diplomi. Oma töös käsitles ta muu hulgas, kuidas hinnata välismaiseid mõjusid Eesti levimuusikale.
KODUMAINE: “Tuleks rohkem väärtustada originaalset popmuusikat, mis kõlab puhtas eesti keeles,” leiab reformierakondlasest Tallinna linnavolikogu liige Marju Länik. VALLO KRUUSER
Konservatiivselt musta köidetud, umbes
sajaleheküljelises töös kaardistab vastne magister Marju
Länik Eesti muusikatööstust. Omal alal on
ta vaatlus ilmselt üks väheseid Eestis, kui mitte ainus.
Tõstate küsimuse, kas Eesti popmuusikat tuleks kaitsta lääne ja vene popmuusika mõjude eest. “Jah” vastajaid oli teil rohkem kui “ei”, mida see tähendab?
Seda, et popmuusika mõju rahvuslikule identiteedile ei saa tõlgendada üheselt. Ollakse mures eesti keele, originaalse Eesti popmuusika, Eesti identiteedi pärast.
Teil oli hüpotees, et lääne ja vene popmuusika ei mõju Eesti identiteedile hästi?
Tulemus oli pigem selline, et lääne muusika mõjus pole midagi halba. Tegelikult on see võimalus üksteiselt midagi õppida. Konkurents on edasiviiv jõud.
Kas Eesti popmuusika pole siis osa lääne muusikast?
Kas on üldse midagi puhast olemas tänapäeval?
Te leiate, et patriootlik on laulda eesti keeles?
Mitte päris nii, kuid eestikeelne muusika ei tohiks turumajanduse tuultes siiski kaotsi minna. Teine pool mu küsitlusele vastajaid arvas, et meil on vaba turumajandus ja see paneb ise kõik paika.
Kuidas Eesti popmuusika kaitse praktikas välja näeks?
Mitmetes arenenud riikides on rahvuslik protektsionism, mis tähendabki antud kontekstis oma popmuusika kaitset. Selleks on teatud meetmed, ent meil neid ei rakendata.
On teil sellest mingi näide?
Minu meelest ei ole sellised meetmed vajalikud. Küll tuleks rohkem väärtustada originaalset popmuusikat, mis kõlab puhtas eesti keeles. Seda esitavad meie lauljad ja meie autorid, see on eelduseks eripärale. Sel muusikal on oma Eesti identiteet.
Te ütlete töös, et Vene popmuusika mõju Eestis on väike. Miks?
Minu uuringus olid vastajad eesti keelt rääkivad inimesed. Samas Vene pop on meil väga vabalt kättesaadav. Mu enda kogemus on, et kohalik vene publik kuulab heameelega eestikeelset muusikat ja Eesti artiste. Esinen sageli kohtades, kus suur osa kuulajaid on venekeelsed.
Märgite, et Eestis pole riiklikku muusika arengukava, mis hõlmaks kõiki muusikastiile?
See on konstateering kultuuriministeeriumi uuringust, mis tehti aastal 2005.
Mida selline arengukava peaks näitama? Kas näiteks seda, et Metsatöll peab vähemalt kord aastas uue plaadi välja andma?
Ei, see pigem osutab, et muusika arengukavas ei väärtustata stiile ühtemoodi.
Tähendab, riik toetab süvamuusikat ja jazz’i, sest neid peetakse justkui tõsisemaks?
Jazz’i on küll toetatud alles viimastel aastatel.
On teil ambitsioon minna oma tööga erakonnakaaslase, kultuuriminister Laine Jänese jutule ja panna see lauale: miks popmuusika ei saa riigilt toetust?
Mina ise küll ei taha minna – kui just kutsutakse. Popmuusikud ehk levimuusikud on kõik sellised inimesed, kes taasiseseisvumisest peale on turumajanduses oma koha leidnud ja hakkama saanud, kes kuidas. Nutulaulu keegi pole laulnud.
Aga vahel paneb mõtlema küll, et miks kunagi ei vaadata levimuusika esinejate peale selle pilguga, kas keegi neist pole mõnda riigi kultuuripreemiat ära teeninud.
Kui on vaja Vabariigi aastapäeva kontserdil esineda, siis otsitakse nad üles küll?
Ma ei taha midagi nõuda ega küsida . Ma ei nurise ja ei nuta. Ning ma pole ka kunagi ühtki preemiat, tunnustust ega toetust saanud.
Teisalt oleks hästi meeldiv, kui meid levimuusikuid tunnustataks ja peetaks meeles ka mõnikord riiklikul tasandil.
Tegelikult peavad ju aastaid laval olnud lauljad ja solistid tegelema omamoodi tippspordiga. Kogu aeg tuleb olla vormis, valmis endast parimat andma. Pidev valmisolek! Pead suutma end ära majandada, keegi ei anna meile pensionit ega lase varem pensionile. Meie seas on neid küll, kes terve elu on levimuusikale tööd teinud ja laval olnud.
See, jumala pärast, ei ole mingi ohkimine, see on tegelikkus. Kui selle üle diskussioon korraldataks, oleksin valmis kaasa aitama ja midagi tegema asja edendamiseks.
Kas Eesti muusikatööstus on tõusu või hääbumise teel?
Umbes 90ndate keskpaigani oli ta hääbumas, siis ta enam ei langenud, jäi kuhugi pidama ja algas stabiliseerumine. Aeglaselt, aga tase on paranemas.
Kuid ka kultuuritarbimise võimalused on tohutult arenenud, palju rohkem tuleb tähelepanu pöörata nišitarbijale.
Teie töös on kirjas, et popansambli esinemise hind Eestis on 10 000 –50 000 krooni. Odav või kallis?
See spekter vastab tõele küll, kuid loomulikult on neid, kel ta jääb allapoole. 50 000 on vast üksikjuhtumid. Meil on nii erinevaid artiste ja koosseise.
Teil on toodud numbrid, et Eesti muusikatööstuse aastakäive on umbes 600 miljonit krooni ja see hõivab umbes 4000 inimest?
Eesti muusikatööstus on täiesti arvestatav majandusharu ja annab ka teiste alade inimestele tööd. Aga keeruline on määratleda, mis see muusikaline loomemajandus ikkagi on Ta on nii tihedalt seotud teiste loome- ja majandusvaldkondadega.
Milleks teile magistrikraadi vaja oli? Kes teilt seda diplomit küsib?
Tahtsin lihtsalt saada oma eluks vajalikke teadmisi. Ma andsin ju näiteks oma parimate laulude plaadi täiesti iseseisvalt välja, tegelesin nii autoriõiguste kui kirjastamise kui kõige muuga.
Enne magistrit oli neli aastat bakalaureuseõpet, kokku siis kuus aastat. Kes tahab, võib sama tee läbi käia. Töö kõrvalt on see päris keeruline. Suur osa loengutest oli nädalalõpul, kui artistil on ka esinemised. Oli päevi, kus kahetunnise unega läksin kuueks tunniks kooli ja õhtul oli jälle esinemine.
Ma ei puudunud peaaegu kordagi! Tegin viimse kui eksami ja viimse kui töö õigeaegselt. Ja neid ei olnud vähe.
Varem oli mul ainult lõpetamata kõrgem haridus, 80ndate alguses pedagoogikainstituudist. Eks see nii oli, et algul läks sõrm ja pärast käsi, sõitsin nädalate ja kuude kaupa Venemaal ja välismaal ringi. Aga võib öelda, et vedas, nüüd ei pidanud enam teaduslikku kommunismi õppima.
Teil jäi cum laude’st puudu ainult see, et oleksite magistritöö eest saanud A, aga mitte B?
Muud tingimused olid täidetud. Töö hinnati B-ga, mis on “väga hea”, A oleks olnud “suurepärane”.
Oli ka neid, kes ei pidanud popmuusikat tõsiseks uurimisteemaks?
Ei, sellist asja ei olnud. Aga ega ma täpselt ei tea ka.
Tõstate küsimuse, kas Eesti popmuusikat tuleks kaitsta lääne ja vene popmuusika mõjude eest. “Jah” vastajaid oli teil rohkem kui “ei”, mida see tähendab?
Seda, et popmuusika mõju rahvuslikule identiteedile ei saa tõlgendada üheselt. Ollakse mures eesti keele, originaalse Eesti popmuusika, Eesti identiteedi pärast.
Teil oli hüpotees, et lääne ja vene popmuusika ei mõju Eesti identiteedile hästi?
Tulemus oli pigem selline, et lääne muusika mõjus pole midagi halba. Tegelikult on see võimalus üksteiselt midagi õppida. Konkurents on edasiviiv jõud.
Kas Eesti popmuusika pole siis osa lääne muusikast?
Kas on üldse midagi puhast olemas tänapäeval?
Te leiate, et patriootlik on laulda eesti keeles?
Mitte päris nii, kuid eestikeelne muusika ei tohiks turumajanduse tuultes siiski kaotsi minna. Teine pool mu küsitlusele vastajaid arvas, et meil on vaba turumajandus ja see paneb ise kõik paika.
Kuidas Eesti popmuusika kaitse praktikas välja näeks?
Mitmetes arenenud riikides on rahvuslik protektsionism, mis tähendabki antud kontekstis oma popmuusika kaitset. Selleks on teatud meetmed, ent meil neid ei rakendata.
On teil sellest mingi näide?
Minu meelest ei ole sellised meetmed vajalikud. Küll tuleks rohkem väärtustada originaalset popmuusikat, mis kõlab puhtas eesti keeles. Seda esitavad meie lauljad ja meie autorid, see on eelduseks eripärale. Sel muusikal on oma Eesti identiteet.
Te ütlete töös, et Vene popmuusika mõju Eestis on väike. Miks?
Minu uuringus olid vastajad eesti keelt rääkivad inimesed. Samas Vene pop on meil väga vabalt kättesaadav. Mu enda kogemus on, et kohalik vene publik kuulab heameelega eestikeelset muusikat ja Eesti artiste. Esinen sageli kohtades, kus suur osa kuulajaid on venekeelsed.
Märgite, et Eestis pole riiklikku muusika arengukava, mis hõlmaks kõiki muusikastiile?
See on konstateering kultuuriministeeriumi uuringust, mis tehti aastal 2005.
Mida selline arengukava peaks näitama? Kas näiteks seda, et Metsatöll peab vähemalt kord aastas uue plaadi välja andma?
Ei, see pigem osutab, et muusika arengukavas ei väärtustata stiile ühtemoodi.
Tähendab, riik toetab süvamuusikat ja jazz’i, sest neid peetakse justkui tõsisemaks?
Jazz’i on küll toetatud alles viimastel aastatel.
On teil ambitsioon minna oma tööga erakonnakaaslase, kultuuriminister Laine Jänese jutule ja panna see lauale: miks popmuusika ei saa riigilt toetust?
Mina ise küll ei taha minna – kui just kutsutakse. Popmuusikud ehk levimuusikud on kõik sellised inimesed, kes taasiseseisvumisest peale on turumajanduses oma koha leidnud ja hakkama saanud, kes kuidas. Nutulaulu keegi pole laulnud.
Aga vahel paneb mõtlema küll, et miks kunagi ei vaadata levimuusika esinejate peale selle pilguga, kas keegi neist pole mõnda riigi kultuuripreemiat ära teeninud.
Kui on vaja Vabariigi aastapäeva kontserdil esineda, siis otsitakse nad üles küll?
Ma ei taha midagi nõuda ega küsida . Ma ei nurise ja ei nuta. Ning ma pole ka kunagi ühtki preemiat, tunnustust ega toetust saanud.
Teisalt oleks hästi meeldiv, kui meid levimuusikuid tunnustataks ja peetaks meeles ka mõnikord riiklikul tasandil.
Tegelikult peavad ju aastaid laval olnud lauljad ja solistid tegelema omamoodi tippspordiga. Kogu aeg tuleb olla vormis, valmis endast parimat andma. Pidev valmisolek! Pead suutma end ära majandada, keegi ei anna meile pensionit ega lase varem pensionile. Meie seas on neid küll, kes terve elu on levimuusikale tööd teinud ja laval olnud.
See, jumala pärast, ei ole mingi ohkimine, see on tegelikkus. Kui selle üle diskussioon korraldataks, oleksin valmis kaasa aitama ja midagi tegema asja edendamiseks.
Kas Eesti muusikatööstus on tõusu või hääbumise teel?
Umbes 90ndate keskpaigani oli ta hääbumas, siis ta enam ei langenud, jäi kuhugi pidama ja algas stabiliseerumine. Aeglaselt, aga tase on paranemas.
Kuid ka kultuuritarbimise võimalused on tohutult arenenud, palju rohkem tuleb tähelepanu pöörata nišitarbijale.
Teie töös on kirjas, et popansambli esinemise hind Eestis on 10 000 –50 000 krooni. Odav või kallis?
See spekter vastab tõele küll, kuid loomulikult on neid, kel ta jääb allapoole. 50 000 on vast üksikjuhtumid. Meil on nii erinevaid artiste ja koosseise.
Teil on toodud numbrid, et Eesti muusikatööstuse aastakäive on umbes 600 miljonit krooni ja see hõivab umbes 4000 inimest?
Eesti muusikatööstus on täiesti arvestatav majandusharu ja annab ka teiste alade inimestele tööd. Aga keeruline on määratleda, mis see muusikaline loomemajandus ikkagi on Ta on nii tihedalt seotud teiste loome- ja majandusvaldkondadega.
Milleks teile magistrikraadi vaja oli? Kes teilt seda diplomit küsib?
Tahtsin lihtsalt saada oma eluks vajalikke teadmisi. Ma andsin ju näiteks oma parimate laulude plaadi täiesti iseseisvalt välja, tegelesin nii autoriõiguste kui kirjastamise kui kõige muuga.
Enne magistrit oli neli aastat bakalaureuseõpet, kokku siis kuus aastat. Kes tahab, võib sama tee läbi käia. Töö kõrvalt on see päris keeruline. Suur osa loengutest oli nädalalõpul, kui artistil on ka esinemised. Oli päevi, kus kahetunnise unega läksin kuueks tunniks kooli ja õhtul oli jälle esinemine.
Ma ei puudunud peaaegu kordagi! Tegin viimse kui eksami ja viimse kui töö õigeaegselt. Ja neid ei olnud vähe.
Varem oli mul ainult lõpetamata kõrgem haridus, 80ndate alguses pedagoogikainstituudist. Eks see nii oli, et algul läks sõrm ja pärast käsi, sõitsin nädalate ja kuude kaupa Venemaal ja välismaal ringi. Aga võib öelda, et vedas, nüüd ei pidanud enam teaduslikku kommunismi õppima.
Teil jäi cum laude’st puudu ainult see, et oleksite magistritöö eest saanud A, aga mitte B?
Muud tingimused olid täidetud. Töö hinnati B-ga, mis on “väga hea”, A oleks olnud “suurepärane”.
Oli ka neid, kes ei pidanud popmuusikat tõsiseks uurimisteemaks?
Ei, sellist asja ei olnud. Aga ega ma täpselt ei tea ka.
Kas Eesti popmuusika vajab kaitset?
Jah, sest oluline on kaitsta eesti keelt ja identiteeti - 24%
Jah, sest popmuusika on ideoloogiline tööriist - 1%
Jah, sest muidu kaob Eesti originaalne popmuusika - 20%
Jah, sest muidu jäävad Eesti popmuusikud tööta - 2%
Ei, sest Eesti popmuusika tase pole konkurentsivõimeline - 9%
Ei, sest meil on vaba turumajandus - 27%
Ei, muud põhjused - 3%
Ei oska öelda - 14%
244 vastajat
Allikas: Marju Läniku magistritöö "Muusikaline loomemajandus Eestis", 2007.
