Kehalise kasvatuse tundides mängitav rahvaste­pall kujundab vägivaldset kooliõhkkonda, leidsid kolm Kanada teadlast tänavu suvel esitletud uurimuses. Eesti Ekspress võttis ühendust neist ühega, kes ütleb, et rahvastepalli hukkamõistmi­seni jõudis ta antiikfilosoofi Aristotelese kaudu.

Jaana Davidjants lõpetas gümnaasiumi 20 aastat tagasi, kuid kehalise kasvatuse tunde, kus mängiti rahvastepalli, kannab ta tänini meeles. „Rahvastepall oli üks minu lapsepõlve põhitraumasid,“ ütleb Davidjants. „Ja kuna ma ei olnud eriti sportlik laps, siis olin ma alati üks neist, kes tagareas jänesena põikles. Ja siis, kui kõik teised välja löödi, olin mina see õnnetu, kes viimasena sinna karglema jäi.“

Rahvastepall kuulub Eesti koolides kehalise kasvatuse ainekavasse: seda tuleb mängida 1. kuni 6. klassini. Sotsiaalmeedia andmetel tekitab see lapsevanemates vastakaid tundeid. „Laps sai kaks korda palliga näkku, haiget said mõned veel,“ kurtis mullu sügisel üks esimeses klassis käiva lapse ema lapsevanemate internetifoorumis, „eks tundlikumad nutsid ka sellepärast, ka minu laps. Temale virutati kaks korda lähedalt otse kümnesse näkku.“

Avalehele
230 Kommentaari