Politsei ja Aivo Härmaste teed ristusid 17. novembri hommikul Raplamaal Hagudi lähistel Kivi raudteeülesõidul. Tallinnas Nõmmel elav Härmaste oli, nagu igal hommikul, teel tööle – Alus asuvasse transpordifirma kontorisse. Ta keeras Viljandi maan­teelt paremale ja raudteeni jäi umbes 300 meetrit, kui nägi, et talle võttis sappa politseivärvides Škoda.

“Nägin, et ees hakkasid raudtee foori tuled põlema ja peatusin. Politseiauto peatus mu selja taga. Rong, õigemini raudtee-hooldusmasin, sõitis minu eest läbi ja ma hakkasin liikuma. Kui olin umbes üle raudtee jõudnud, pani politseiauto vilkurid põlema ja ma jätsin auto seisma.”

Lääne prefektuuri Rapla politseijaoskonna konstaabel Ave Lehe vormistas Härmastele protokolli raudtee ületamise eest keelava fooritulega. Härmaste kaebas talle määratud 780kroonise trahvi kohtusse. “Puhtfüüsiliselt ei ole võimalik, et ma jõudsin raudteeni enne, kui tuli fooris kustus. Mu diiselmootori ja automaatkastiga VW Jetta ei liigu nii kiiresti paigalt,” leiab Härmaste. Püha viha täis, asus mees kohtuistungiks põhjalikult valmistuma, et ümber lükata süüdistus, nagu ületanuks ta raudtee, kui keelavad tulukesed veel põlesid.

Härmaste tellis Edelaraudteelt andmed, mis kell sel päeval fooris punane tuli süttis ja mis kell kustus – vastavalt 10.00:58 ja 10.02:59 – ning, mis peamine, sai vastuse, et punane tuli kustub vähem kui sekund pärast raudteesõiduki möödumist. Seda, et punase tulega ei tohi raudteed ületada ka siis, kui raudteesõiduk on juba möödunud, aga tuli veel põleb, Härmaste ei eitagi. Ta lootis kohut veenda, et foorituli pidi selleks ajaks, kui ta raudteeni jõudis, ehk vähem kui sekundiga, kustunud olema.

“Esimesele istungile ei saanud politseinikud ilmuda, aga minul paluti oma jutt ära rääkida. Uuel istungil olid politseinikud kohal ja tulid lagedale juba uue, täiesti rabava versiooniga,” räägib Härmaste. “Nüüd väitsid nad, et ma ei ületanud raudteed pärast rongi möödumist, vaid enne! Protokollis, mis mulle tehti, seda detaili kirjas ei olnud – seal oli juttu üksnes keelavast fooritulest. Mul polnud enam kuidagi võimalik neid väiteid ümber lükata.”

Politseid kohtus esindanud kohtuväline menetleja, Lääne prefektuuri konstaabel Jaanus Peitre väidab tänagi, pressiesindaja Ene ­Kussmanni vahendusel, et tõepoolest – Härmaste ületas raudtee enne rongi saabumist. Kussmanni sõnul on kohus selles asjas otsuse teinud ja kui otsus tõepoolest oleks tuginenud valeandmetele, tulnuks see ettenähtud korras edasi kaevata.

Niisiis, Rapla kohtunik Indrek Saar jäi iseenesest mõistetavalt politseiametnikke uskuma ja jättis oma jaanuarikuise otsusega trahvi jõusse ning Härmaste kaebuse rahuldamata. Riigikohtusse Härmaste ei pöördunud (“ei näinud sellel mõtet”), kuid võitles tõe ja õiguse nimel edasi. Kirjutas kaebusi nii Politsei- ja Piirivalveameti sisekontrollile kui peadirektorilegi. Nõudis, et talle avalikustataks politseiauto GPS-seadme abil fikseeritud andmed, mis kell politseiauto täpselt peatus.

Ja ennäe imet – aprillis sai Härmaste sisekontrolli vaneminspektorilt vastuse, kust tuleb välja, et politseiauto peatus “raudteest ca 50 meetri kaugusel” ehk pärast raudtee ületamist kell 10:04! See tähendab – minut pärast raudteesõiduki möödumist.

Härmaste: “Kõige üle võib vaielda, aga seletatagu siis mulle ära – kui ma ületasin raudtee enne rongi möödumist, s.o enne, kui kell sai 10.02, siis mida tegi politseiauto need kaks minutit, enne kui mulle peatumismärguande andis?! Kaks minutit – selle ajaga jõuab päris palju – sõita normaalkiirusel kolm kilomeetrit, aga neil, tuleb välja, kulus see aeg 50 meetri läbimiseks. Midagi siin ei klapi!”

Tõepoolest – midagi siin ei klapi. Kui uskuda Härmastet ja Edelaraudteelt saadud andmeid, et tuled fooris kustusid kell 10.02:59, alles seejärel hakkas mees oma VW Jettaga liikuma ja sai peaaegu kohe peatumismärguande, oleks GPS-seadme järgi fikseeritud politsei-Škoda peatumisaeg 10:04 loogiline. Kui aga uskuda politseinike versiooni ehk siis seda, et Härmaste lipsas raudteesõiduki nina eest läbi ajavahemikus 10.01 kuni 10.02, jääb arusaamatuks, mida tegid õigusrikkuja ja politseinikud teisel pool raudteed umbes 50meetrises vahemikus vähemalt kaks minutit enne, kui peatuda otsustasid.

Välistada ei saa ju sedagi, et GPS-seade näitas paar minutit siia-sinna valesti ning Härmaste kasutab seda enda huvides ära. Ent küsimus jääb – miks peaks ta sel juhul veel tänase päevani nõnda kirglikult politseinike vastu sõdima?

“Kõik vastab tõele,” kinnitab Härmaste, kes otsis üles isegi inimesed, kes sel hommikul raudteel liikusid. “Minu juttu võivad kinnitada ka vedurimehed. Õigemini ei ole neil midagi kinnitada, sest nad ei näinudki politseiautot. Aga kui mõlemad, s.t politsei ja minu auto, oleks seisnud raudteest veidi eemal, siis vilkurite põledes seisvat politseiautot näeb ka halva nägemisega inimene. Arvan, et vedurijuhtidel nägemist kontrollitakse.”

Härmaste teab rääkida veel ühest sarnasest juhtumist: “Samalaadne rikkumine on fikseeritud ka minu tuttavale umbes samal ajavahemikul. Sel juhul ületati raudteed pärast tõkkepuude tõusmist. Inimene kaebama ei hakanud ja maksis lihtsalt trahvi. Seda nägid pealt mitmed inimesed ja on valmis tunnistama.”