Kas tõin koju õnne või õnnetuse?

Esimese koduarvuti sai mu pere kaheksa aastat tagasi. Vormiliselt toimetas selle kohale jõuluvana, aga tõe huvides pean ütlema, et poes tegutsesin tema volitatud esindajana siiski mina.

Ütlesin müüjale, et ta võiks kaasa panna mõne popi mängu, sest ilmselt tunneb masina vastu huvi ka üks seitsmeaastane poiss.

Alles poja ees kinki käima pannes avastasin, et müüja oli arvutisse installeerinud karmi tulistamismängu Duke Nukem. Karbil seisis hoiatus: “Alla 18 aasta keelatud”.

Nii et mängisin seda ise. Martin jooksis jubedamate kohtade peal teise tuppa.

Aasta pärast oli ta juba kõva käsi. Arvuti aitas poisil sisustada igavaid õhtupoolikuid pärast tunde, kui mina ega mu naine polnud veel koju jõudnud.

Peagi ei tahtnud ta jõuluks ja sünnipäevaks enam Legosid, vaid uusi arvutimänge.

Esialgu oli hea, et poiss ei osanud programme installida. See oli ikka kõva tase, kui “päkapikk” advendiajal mõne uue mängu arvutisse sättis. Aga ühel hetkel mõistsin, et poiss taipab kompuutrist rohkem kui mina.

Aeg läks. Meil oli nüüd võimsam arvuti, kuid ka see vananes, sest mängud muutusid üha nõudlikumaks. Poiss painas mitu kuud, et ostame uue, ostame uue, ostame uue. Kuni ühel kenal soojal hommikul avastasime naisega aknalaualt südamliku (aga kirjutaja seisukohalt meeleheitliku) kirja: “Kallis suvevana, palun too uus arvuti!”

See oli IT-buumi ja dollari kursi kõrgaeg. Uus arvuti maksis ligi 20 000 krooni. Martin sai selle.

Kahe aasta pärast oli ka tol arvutil “lagi” käes. Mistõttu poja ei soovinud sünnipäevaks rula ega rulluiske ega mobiiltelefoni nagu tavalised poisid, vaid arvutile lisamälu!

Tänavu suvel sai ta jälle uue arvuti. Eelmisega võrreldes neli korda võimsama (ja minu õnneks kaks korda odavama). Aga aegajalt lähen närvi, sest enam ei mängi ta tunni või kaks, vaid märksa rohkem. Temast on saanud mängusõltlane.

Ma siiski ei tea, kas see on lõputult halb. Oleks ju hulga hullem, kui ta rohkete eakaaslaste kombel tundide kaupa kaubanduskeskustes hängiks, kuskil nurga taga narkotsi suitsetaks või õlut jooks.

Hinded on tal head. Lehti loeb (tõsi küll, esimesena avab Sverre T. Geigeri veerud). Kinos vaatab ära iga vähegi ägedama filmi. Jookseb, sõidab rattaga. Kompuuter on aga A ja O.

Kuigi öeldakse, et lootus on lollide lohutus, loodan siiski, et tema liigmängimise näol on tegemist mingi ajutise nähtusega. Mina ju ei tunne vajadust ilmtingimata mängida, kuigi olen vahetevahel ka end masina taha “unustanud”. Ükskord kõmmutasin ligi 18 tundi jutti. Salvestasin mängu iga väikese aja tagant, et ei peaks virtuaalse surmasaamise korral kogu mitmetunnist protsessi uuesti alustama. Päikesetõusu ajal läksin lõpuks sassis pea ja punaste silmadega süüa tegema. Mingil hetkel läksid kanamunad pannil kõrbema ja ma mõtlesin, et milles küsimus: ma saan ju teha reloadi!

Mis puutub Martinisse, siis tema on nüüd juba 15aastane. Mina sain sama vanalt tema emaga tuttavaks. Usun, et ühel heal päeval leiab ka tema sõbranna ja saab aru, et reaalne elu pakub hoopis mõnusamaid elamusi kui küberruum.

Eriti äge oleks aga siis, kui ta hakkaks ise mänge looma. Inimene teeb ju kõige paremini seda tööd, mida ise armastab. Ja tegemist on perspektiivika alaga: paljude mängude müügitulu ületab Hollywoodi hittide kinokassat ning Halo 2 väljatuleku aegu seisid jänkid poeuste taga öö otsa sabas nagu fännid Potteri-raamatute puhul.