Noored lõvid: Miilitsatöötaja Kallet intervjueerib Noorte Hääle ajakirjanik Toomas.

Aastal 1992, kaks päeva pärast rahareformi ning kaks päeva enne jaanipäeva, marssisime Jaan Toots, mina ja veel viis Toompea eriteenistuse meest Kuku raadio ruumidesse linnahallis. Astusime sisse ning nõudsime eetriaega. Olime hommikul vara Toompeal eriteenistuse tubades Jaaniga omavahel spontaanselt nõu pidanud ja otsustanud, et nüüd läheme otse raadiosse ja ütleme, mida eriteenistuse tagakiusamisest ning tagakiusajaist arvame. Tagantjärele vaadates viis see meid veel suurema konfiktini KGBga – mis kestab siiani.

Valmis tekst peos, kihutasime Kuku raadiosse. Andsime seal tollal töötanud Rein Langile oma teksti lugeda. Muusikapala lõppes ja diktor teatas, et erakorralise teadaandega esinevad Kuku raadio eetris Toompea eriteenistuse juhid Jaan Toots ning Kalle Klandorf.

Minu senine ajakirjanikust sõber Toomas Sildam, kelle vastu oma avalduse tegime, iseloomustas meid hiljem kui revolutsioonilisi madruseid. Eks ta viitas relvadele, mis meil Kuku raadiosse minnes kaasas olid – aga need olid meil mundrikandjatena tollal ju alati kaasas!

Lugesime ette oma avalduse:

“Toomas Sildam värvati KGB teenistusse 80. aastate keskel. Sildami pseudonüüm on Kristjan ning ta oli KGB viienda osakonna töötaja Gennadi Agrovi agent. Praegu töötab alampolkovnik Gennadi Agrov Tallinna sõjamereväebaasi eriosakonna ühe peakoordinaatorina luureandmete kogumisel Eesti Vabariigi territooriumilt. Sildam on tegelenud ka andmete kogumisega noorteringkondades, meile on teada mitu tema osalemisel toimunud operatsiooni ning tema värvata püütud inimesed.”

Lahkusime raadiost ja ootasime, mis edasi saab. Midagi ei juhtunudki. Ajakirjandus asus kolleeg Sildamit kaitsma ning meid rünnati ikka igast kandist.

Mõni aeg hiljem pöördusid Hans H. Luik ja Rein Lang minu poole: “Kuule, sul ei ole tõendeid, blufid niisama.”

Vastasin: “Ma võin teile omavahel bluffida – mängin pokkerit ja oskan seda päris hästi –, kuid ma ei lähe raadiosse kõigile puru silma ajama.”

Nad kutsusid mu ­linnahalli Kuku raadio ruumidesse, et tõesta! Leidsime omaette kinnise toa – raadiostuudio või millegi niisuguse – ja mängisin neile ette lõigud lindist, kus Toomas ise tunnistas mulle oma seotust.

“Kas on veel küsimusi?” klõpsasin diktofoni kinni.

“Ei, rohkem küsimusi pole,” vastasid nemad.

Eesti Ekspress hoidis meie puhul pigem positiivset või igal juhul ka meie, eriteenistuse meeste seisukohti alati ära kuulavat tooni.

Tagantjärele mõistan: rünnak minu vastu eriteenistuse ajal oli julgeoleku operatsioon, et minust ei saaks kaitsepolitsei juht. Ma olin ju Jüri Pihli kõrval teine kandidaat ja Rüütel ning Nugis toetasid mind. Olime Toomasega aastaid olnud head sõbrad. Veelgi enam: ta oli olnud peaaegu igapäevane külaline meie kodus, aidanud tütardel õppida – peaaegu nagu pereliige.

Sõprus algas 1983. või 1984. aastal, kui miilitsasse tööle läksin ning Toomas ajakirjanikuna miilitsatööst huvitus. Võtsin teda tõesti vaid kui ajakirjanikust kamraadi, kuni 1988. aasta veebruaris esimesed kahtlused tekkisid.

Ühel veebruarikuu hommikul tõmbasid julgeoleku mehed Nõmmel Lagle Parekilt väga segastel asjaoludel ära koti koos mingite nimekirjadega. Uurisin miilitsana seda lugu, aga sinnasamma see jäi – võis arvata, et julgeolek midagi toimetas, kuid uurimine nii ei käinud, et helistasin julgeolekusse ja küsisin: “Mis te seal Parekilt ära võtsite?” Paar päeva hiljem sammus Sildam, seesama kott näpus, mu kabinetti. Tema legend oli, et kott leiti kusagilt Muugalt ning toodi Sildamile toimetusse. KGB poolt päris huvitav lahendus. Igal juhul väga enesekindel ja ülbe käik. Aastaid hiljem olen saanud selgeks selle kotiröövi tagamaad, see kõik oli palju keerulisem, kui pealt paistis.

Kuigi olin ka eriteenistuse tegevuse põhimõtteid Toomasele selgitanud, oli ta üks peamisi ajakirjanikke, kes meid nüüd ajalehes ründas ning sajas patus süüdistas. Mõõt sai lihtsalt täis: kui kaua üks inimene võib oma artiklitega olukorda mürgitada! Läksime raadiosse ja andsime ka avalikkusele teada, kellega tegemist.

Tõsi, nüüd arvan, et kasutu on julgeoleku heaks töötanuid päevavalgele tuua. Eriti pole sellest mõtet rääkida nüüd, aastal 2010. Siiski ma ei mõista, miks need inimesed – ka Toomas ei tunnistanud avalikult oma agendi-staatust – ei tunnista seda koostööd. Dokumente, mis seda tõestaks, Eestis tõepoolest peaaegu pole. Samal ajal jätavad nad salgamisega võimaluse kellelgi endaga manipuleerida.

Selle klassikaline näide on 2008. aasta lõpus lahvatanud Herman Simmi juhtum. Kui agent end avalikustanud pole, siis saab inimesega manipuleerida ka tema endine tööandja, julgeolekuorganisatsioon. See võib viia tegudeni, mida oma riigi vastu ei tahaks toime panna. Võib arvata, et Simm oli värvatud juba ammu, nõukogude ajal, aga võis juhtuda ka, et iseseisvuse taastamise ajal. Paistab, et Vene luurel ei olnud põhjust tema agenditööd avali kustada, kuid see juhtum võib olla hoopis keerulisem. Aeg annab ehk arutust, aga ootamine on kindlasti pikk.

Nüüd on aastad möödunud ja me suhtleme Toomasega ikka vahel. Sel teemal me ei räägi: tema teab, kes tema on, ja mina tean, kes mina olen.

Toomas Sildami kommentaar

On tore, kui Eesti iseseisvuse taastamist vahetult mäletavad inimesed kirjutavad mälestusi. See on oluline aga eeldusel, et need mälestused on usaldusväärsed. Klandorfi mind puudutav jutt pärineb 1992. aastast, kui kirjutasin ajakirjanikuna Klandorfi mõne alluva väidetavatest vägivallatsemistest, mida prokuratuur toona uuris. Eks Klandorf siis otsustas, et parim kaitse on rünnak ning tähelepanu tuleb temalt ja ta alluvatelt mujale viia. Näen nüüd, et end jälitajaks ja jälitatavaks nimetav mees ei ole suutnud sellest ligi 20 aasta tagusest ajast välja pääseda. Kasutasin siis ja kasutan ka praegu tema loo kohta sõna “absurdne”. Kuid aja jooksul on absurdsuse kontsentratsioon kasvanud. Lõpetuseks: minul ei ole Eesti riigi ega riigi vastavate asutuste ees midagi varjata.

Eesti Ekspressile on väidetud, et Kalle Klandorfil õnnestus omal ajal välja selgitada, et 1990. aastal Tallinnas hukkunud kahe Rootsi ametiühingutegelase surmaga seotud venelannast prostituut oli tegelikult Rootsi salapolitsei Säpo agent, kelle ülesandeks oli ametiühingubosse provotseerida ning nende kohta kompromiteerivaid materjale koguda. Ekspress oleks oodanud Kalle Klandorfilt palju rohkem uut informatsiooni mitmesuguste põnevate sündmuste kohta, kui raamatus leidub.

EE toimetus