Kaur Hansoni naine kavatseb kolida Okeaaniasse
Korter Kadrioru eestiaegses majas on nii avar, et kui Sirli köögist kohvikannuga tuleb, kostavad kontsaklõpsud kaua.
See on Karl Vaino endine korter, kus intellektuaalidest loominguline tandem Kaur Hanson (pildil) ja Sirli viimastel aastatel elasid. Kodukino, maast laeni raamaturiiulid, kabinetid, mänguasjadest tuubil lastetuba.
Sugulased on Sirlile avameelset suhtlemist meediaga pahaks pannud. Sirli nõustub siiski vastama EE küsimustele, sest lähemal ajal tahab ta eluga Eestis teha lõpparve. Korter on müügis, sõidupiletid on valmis vaadatud.
Oled sa pärast kohtuotsust Kauriga suhelnud?
Ei. See pole võimalik olnud, sest prokurör kehtestas meile suhtlemiskeelu. Me ei saa helistada ega kirju saata kuni lõpliku kohtuotsuseni. Ja sinna läheb veel paar kuud.
Aga mis sa otsusest arvad, kümme aasta vanglat?
Ega ma seda karistusmäära päriselt ei mõista. Ma ei tea kindlasti kõiki üksikasju, aga panen käe südamele – ma pole näinud ühtegi Kauri ohvrit, kes oleks olnud tõeliselt õnnetu.
Kauri vanematega oled rääkinud?
Märtsis, kohe, kui eeluurimine algas, helistasin Kauri emale ja rääkisin – et ta midagi meie elust teaks. Ta kuulas mu ära, aga talle ei jõudnud kogu see asi veel täielikult kohale. Alles siis, kui septembri alguses tuli kohtuistungi teade, hakkas ta asjast aru saama.
Kuidas ta poja käitumist seletas?
Mõistlik pool temast taunib Kauri käitumist. Aga meie viimastest kõnelustest on mul mulje, et ta püüab poja tegevusele leida õigustusi – nagu ema ikka – ja usub pigem, et mina olen süüdi. Et kui ma oleksin varem rääkinud, oleksin Kauri ümber kasvatanud, mida iganes… Nii minu vanemad kui Kauri ema on öelnud: miks sa ei rääkinud meile, me oleksime midagi ette võtnud! No kamoon!
Kas see poleks olnud võimalik?
Mul oli kummaline lugeda Delfist kellegi kommentaari, et ma oleks pidanud kohe arsti juurde minema. No mõelgu ometi – see oli aasta 1987. See oli vene aeg! Me olime üliõpilased, raha ei olnud! Mis meditsiiniteenuseid oli sel ajal üldse Tartus saada?!
Kas tõesti poleks saanud midagi teha?
See lugu arenes nii pika aja jooksul. Alguses olnuks imelik ja ebanormaalne midagi teha. Kaur rääkis küll, et talle meeldivad väikesed poisid, aga mingit taunitavat käitumist ei järgnenud – mis ma siis tegema pidin?
Miks te Kauriga koos elama hakkasite? Kauri ju naised ei huvita.
Ma arvan, et minuga oli tal alguses huvitav. Ma teen hästi süüa. Kõik on korras alati. Paljusid asju sai koos arutada. Ma aitasin kaasa mõelda.
Mingit armastuse moodi asja…?
Mul oli sel ajal täiesti ükskõik, kes minuga korterit jagab. Ma olin sel ajal väga haavatud oma õnnetust armastusest mehe vastu, kes Tallinna maha jäi. Meie suhe oli selline, et Kaur küttis ahju ja mina pesin põrandad, ja oligi kogu armastus!
Me elasime ühe katuse all 1987. aastast, aga abiellusime alles augustis 2000, pärast seda, kui ma rasedaks jäin.
Elasime kõik need aastad nagu ühiselamus. Minul oma tuba, temal oma tuba. See oli abielu mängimine algusest peale. Mõlemal olid oma suhted.
Te olite särav ja toimiv intellektuaalne tandem, kes mõtles välja hulganisti reklaamikampaaniaid. Millal see tandem lagunes?
Ma pole Kauriga tegelikult kunagi väga sobilikku tandemit moodustanud, sest me oleme mõlemad verbaalse mõtlemisega. Pigem olin tiimis teiste kolleegidega. Hiljem ei ole me teineteise tööasjadest rääkides otsustava sõnaõigusega olnud. Tema tegi poliitikat, nagu heaks arvas, mina õpetasin lapsi oma äranägemise järgi.
Tema poisikestelembus polnud mingi probleem?
Ei. Minu silma all seda ei tehtud. Ja meil oli kokkulepe, et lähedasi see asi ei puuduta ja…
Ja ühel hetkel läks asi liiga kaugele?
Aegapidi need asjad arenesid. Ja ühel hetkel ma sain aru, et kui ma nüüd midagi ei tee, olen ma justkui kaasosaline. Teisest küljest – kui lähen perekonnaliiget üles andma, olen ma justkui reetur. See on nagu nõiaring. Ja mida rohkem sa ootad ja kõhkled, seda hullemaks läheb. See piinas mu täiesti ära. Kui oled juba seda näinud ja seda näinud ja seda näinud – ja kui sa ikka midagi ei tee… Ei. Sellest ei murra enam kuidagi välja.
Sa olid siis ikka juba midagi näinud?
Ma ei näinud iial kannatajaid. Aga ma nägin käitumist, mis minu koduse käitumise reeglitega kokku ei käi.
Siis ütles sul ühel hetkel närv üles?
Kolm aastat tagasi hakkas mul sügav kriis. Ma ei teadnud enam, mida teha. Pidev kõhklemine, õigustuste otsimine, mõista püüdmine… Ma muudkui istusin ja kõhklesin, kuni eelmise aasta suvel lahvatas mu peas selge äratundmine: ka mittevalimine on valik!
Ja rääkisin oma psühholoogile kõik ära. Tema kaudu jõudis see asi politseini. Ja märtsis astus politsei mulle tänaval juurde – et ma kas räägin ära, mis kodus toimub, või seatakse küsimärgi alla mu suutlikkus poega edasi kasvatada.
Sa olid aastaid varem näinud, mis toimus teie hea tuttava Toomas H. Liiviga. Kas sa olid algul tolerantne ka Liivi suhtes?
Kui Toomas H. Liiv kinni võeti, kutsus kriminaalpolitsei mind välja ja küsis, kas ma teadsin. Ma teadsin Liivi enda jutu järgi, et ta on käinud mitmetel reisidel, kord ühe lapsega, kord teise lapsega. Ma ei teadnud midagi niisugust, mida poleks teadnud kes tahes teine.
Need Liivi reisid tundusid sulle normaalsed?
Nad käisid reisil nende poiste emade teadmisel. Ja kui ema ei ole vastu, mis mina siis seal õiendan! Ma ei teadnud ju fakte. Ma võisin oma peas mingeid konstruktsioone teha, aga see on ainult konstruktsioon.
Mida Toomas H. Liiv neist reisidest rääkis?
Ega me nüüd nii tihti ka ei suhelnud. Vahel astus läbi, jõi veini, jäi härdaks, rääkis, kuidas keegi üht või teist last ei armasta.
Vaesema lapse puhul rääkis, et näe – keegi ei osta talle mingeid asju! Ja rikkast perest pärit lapse puhul rääkis, et näe, talle on ostetud nii palju asju, järelikult – keegi teda ei armasta!
Ja kuidas tema nendest kõigist hoolib. Mismoodi ma lähen vahele ja hakkan õiendama?
Miks sa Kaurist ära ei lahutanud, kui Kauriga samad asjad ilmsiks tulid?
Ma olen talle palju-palju kordi öelnud, et nüüd ma lähen ära, aga ta ei lasknud mind minema. Ta on kohutavalt veenmisjõuline. Ma ei taha konkreetseid näiteid tuua, aga stseenid läksid ülimalt dramaatilisteks.
Miks ta sul minna ei lasknud?
Ilmselt kartis, et lahutuse korral tuleb laps minuga kaasa.
Ja tüli käis tüli otsa?
Tülisid väga ei olnud. Olgugi, et tal on koleeriline temperament, ei saanud meie tülidest kunagi asja – sest mina ei karju vastu.
Seda oli küll, et mina seisin, saapad näpus, tema kabineti uksel ja tema kärkis. Päev päeva kõrval tegi ta mulle selgeks, et ma teen kõike valesti, ma olen kasutu, rumal, vastutusvõimetu. Ma olin nagu röövlooma pilgu all hüpnotiseeritud saak, kes ei suuda põgeneda, varju otsida ega vastu hakata.
Kui palju teadsid Kauri kalduvustest Res Publica poisid?
Ma ei usu, et nad teadsid. Res Publica kunagine peasekretär Ott Lumi teadis, temale ütlesin ma siis, kui Kaur vahistati.
Miks sa talle ütlesid?
Mitu nädalat ma ikka neid valesid välja mõtlen, kui ta helistab ja Kauri küsib. Ütlen, et läks ära ja ma ikka ei tea, kuhu ta läks!? Ma teadsin, et ta kellelegi ei räägi. Ja talle rääkides arvasin, et see pole reetmine. Vahistamine oli sel ajal juba toimunud.
Enne vahistamist ei teadnud Lumi midagi?
Ei teadnud. Selle peale ma võin mürki võtta. Kui isegi psühholoog Aleksander Pulver ei saanud aru, kuidas siis tavaline inimene oleks saanud aru saada?
Aga ikkagi – kas leiad mingi hetke, millal olnuks sobiv hetk midagi muuta?
Võib-olla oleksin ma olnud tugevam midagi muutma enne lapse sündi. Aga kui laps sündis, siis uskusin, et nüüd on Kaur pereinimene, nüüd läheb kõik paika. Aga kui selgus, et kõik jätkub, siis oli mul juba liiga vähe jõudu. Ma peaksin Eesti politseile tänulik olema, et see olukord ükskord lõppes…
Oled lugenud Delfist, mida kommentaatorid su kohta kirjutavad?
Jah. Ma olen juba harjunud, et olen avalikkuse jaoks süüdi. Aga raske on öelda, kuidas ma oleksin talitanud teistmoodi, jäämata süüdi oma südametunnistuse ees.
Mida soovitad naistele, kes on samasuguses olukorras, aga midagi rääkida ei söanda?
Ma ei julge öelda, et kannatage ära, läheb üle. Ei. See ei lähe üle, see läheb hullemaks! Aga ma ei taha elada ühiskonnas, kus ei saa selliseid probleeme lahendada muudmoodi kui ainult hukkamõistu ja vanglaga.
Mis su tervis praegu teeb?
Kliiniline test näitab “tugevat kapseldumist sisemaailma”. Kui see veel edasi areneb, võib see muutuda patoloogiliseks.
Minu mäluga on sellised lood – failid oleksid justkui alles, aga märksõnad, mille abil neid leida, ei ole aktiivses kasutuses. Ma ei teagi, kas mu mälu on kahjustunud, või on see soov ebameeldivate emotsioonidega seotud mälestusi mitte mäletada.
Mis sa arvad, kuidas jälle rea peale saad?
Kui Kaur oli läinud, siis alustasin ma üht romaani, mille esimesed laused kõlavad nii: Ma olen neljakümneaastane ja esimest korda ma kuulen, et minuga rääkides kasutatakse minevikuvormi: Sa olid ju kena naine…
Kui selle romaani suudaks valmis kirjutada, siis peaks ma maailmaga tasa olema.
Aga muidu läheb elu vanaviisi?
Ei. Nüüd tuleb kiire lõpp. Ma müün Kadrioru korteri maha – muide, kas ma ütlesin, et kunagi elas siin Karl Vaino! – ja sõidan Okeaaniasse, kus töötab üks mu hollandlasest tuttav. Seal on ühel saarel rahvusvaheline kool ja ma võtaks seal vastu ükskõik missuguse töö. Estravelist saadeti juba hinnad ka ära, ühe otsa pilet mulle ja pojale maksab 21 000 krooni.
Kahju ei ole teisele pole maakera kolida?
Mul ei jää siia Eestisse midagi ega kedagi. Mul pole kedagi, kes isegi kirja ootaks. Mitte keegi ei tunneks huvi ka.
