04.01.2008, 00:00
Keelatud hääle kandja
Iryna Vidanava võib vabalt 20 aasta pärast olla demokraatliku Valgevene president. Või vähemalt kultuuriminister.
Erinevalt Eestist on Valgevenes mäss ja revolutsioon
täiesti võimalikud. Iryna Vidanava on sealse kontrakultuuri
üks juhte – põranda alla surutud ajakirja Studentskaya Dumka
(tõlkes Tudengi Mõte) peatoimetaja, kes näeb oma missiooni
märksa laiemalt ja eesmärgipärasemalt.
Vaid mõned hetked Iryna Vidanava seltsis veenavad mind, et tegu on pigem avalike suhete spetsi kui mässava boheemlasega. Nääpsuke tüdruk puurib mind läbi prillide ja muudkui tulistab sõnu.
Iryna reisib kindla eesmärgiga – anda ülevaade Valgevene olukorrast võimalikult paljudele ja võimalikult arusaadavalt. Ameerikas avalike suhete alal magistrikraadi teinud tüdruk tegeleb kõikvõimalike projektidega, mis seotud ühiskonna, meedia, reklaami, Euroopa Liidu, valgevene kultuuri ja haridusega.
Kuid kõik sai alguse ajakirjast Studentskaya Dumka, mis vahepeatuste ja värvimuutustega on ilmunud alates 1924. aastast. 2005. aasta novembri numbri lettidelt korjamise põhjuseks tõid võimud selle, et ajakiri on trükitud “mürgise tindiga”. Pärast seda levib väljaanne 5000 tiraažiga CD-ajakirjana. Endiselt püüavad võimud leida võimalust see projekt lõpetada.
Viimase seitsme aasta jooksul on Valgevenes suletud umbes 50 väljaannet.
“Algul oli me ajakiri mõeldud täiesti mittepoliitilisena ning peamiselt tudengitele ja noorsoole,” kõneleb Iryna. “Me ei tahtnud jagada hinnanguid eri poliitilistele vaadetele, pigem pidasime oluliseks õpetada inimesi mõtlema. Kultuurselt ja intellektuaalselt. Siduda ühtede kaante vahele tõsised ja meelelahutuslikud teemad. Ja üks oluline nüanss oli teha seda just valgevene keeles, sest enamik meediast on venekeelne. Meie ajakiri ongi olnud üheks murranguliseks teerajajaks ses osas, et tänaseks on valgevene keeles rääkimine taas trendikas. Probleem on selles, et Valgevenes ei ole inimesed tegelikult harjunud olema indiviidid. Seega oleme võtnud ka eesmärgiks noorte ja veel tundmatute kultuuritegijate tutvustamise.”
Eesti kõikelubavus ja tegelikult ka ükskõiksus tühistab juba eos igasuguse “kontrakultuuri”. Tellimus mässule muudab selle tolade paraadiks; sisemised vajadused saavad kiiresti kaubandusliku või siis skandaalse meediamõõtme.
Valgevene riik püüab jaotada kultuuri kaheks: on ametlik ja toetatud peavool ning seal kõrval ka underground. Meil on näiteks must nimekiri artistidest, kes ei või esineda Valgevenes. Mõne aja eest oli ühe sellise bändi kontsert Ukrainas. Ning fännid –18aastased –, kes olid teel sellele kontserdile, peatati ja hoiti viis tundi politsei poolt kinni. Sellest piisas, et nad kontserdile ei jõuaks.
Selliseid näited on veel. Hiljuti toimus ühes legaalses klubis väga julge sõnumiga bändi kontsert, mille tagajärjel viidi vanglasse nii esinejad kui kuulajad.
Sellest kontrakultuur toitubki! Ning selline selge ärakeelamine annab hea võimaluse iga juhtumit väga selgelt väljapoole eksponeerida – näe, kuidas meil suu jõuga kinni topitakse! Kas pehme tsensuur, kus näiliselt nagu ei keelata midagi, poleks märksa tõhusam?
Muidugi toimib Valgevenes ka pidev pehme tsensuur. Ja see klubi saigi pärast õnnetut vahejuhtumit väga populaarseks! Meie tuumiku üks rolle ongi noori informeerida toimuvatest üritustest nõnda, et see ei häiriks kuidagi KGBd.
Nagu ikka ongi noored uue mõtlemise taga. Kui aasta eest toimusid viimased valimised, siis tul id tuhanded noored oma vastumeelsust valitseva poliitika vastu ka demonstreerima. Meie kutsusime seda rave-lution – see oli juba nagu suur tudengite vabaõhufestival. Ja see liikumine on märksa mitmekihilisem kui vaid piketid. Oma viimases väljaandes kirjutasime näiteks ühest põrandaalusest ülikoolist Minskis.
Underground-ülikool?! Kuidas see on võimalik?
See oli kunagi ainuke täielikult valgevenekeelse õppega ülikool. Lisaks ei järginud see kool ka ametlikku ideoloogiat. Hoolimata tulistest protestidest leiti põhjus kooli sulgemiseks. Kuid sellest hoolimata töötab ülikool ka täna – tudengid läbivad õppeprogrammi põranda all ja teevad kraadieksamid hoopis ühe teise, ametliku kõrgkooli juures. Juriidiliselt mängitakse sellele, et kõik õpiks nagu kodus, mis on kaugõppe puhul lubatud. Ametivõimud teavad küll, mis toimub, ja püüavad midagi ette võtta, kuid juriidiliselt on kõik nagu korras.
Nüüd üks eriti kapitalistlik küsimus – kuidas te oma ajakirja ja üritusi finantseerite?
Finantseeritakse peamiselt välismaiste fondide poolt, kuid mingil määral ka reklaami ja jaemüügiga. Ning tänaseks on meie ajakirja-tuumikul ka reklaamiagentuur, mis oma kommertstöödega suudab finantseerida alternatiivseid projekte. Me teeme trükiseid nii mobiilifirmadele kui kohvikukettidele. Hiljuti tegime ka esimese taskuformaadis Minski linnagiidi – sellise trendika, nagu igal suurlinnal on –, mis sai väga popiks ning tõi meile kõvasti kliente.
Hoolimata sellest, et meie siin oleme püüdnud demokraatiat mängida vaid viimased 15 aastat, on juba üsna raske teie elu ette kujutada. Ja hullemgi veel – me kipume juba idealiseerima ebademokraatlikke süsteeme. Sest kas tõesti on nii, et näiteks kogu ametlik kultuur on alati “halb”?
Ametlik ja populaarne kultuur on lihtsalt väga politiseeritud. See kõik on kaetud vähem või rohkem õrna ideoloogiavaabaga. Kõige hullem on, kui nad korraldavad hiiglaslikke tasuta kontserte, kus lauldakse laule à la “Lukašenka on meie rahva isa” – muidugi tõmbab see noori sõnumist hoolimata. Vihale ajabki see, et lava ei pakuta mitte igaühele. Me ju ei küsi mitte raha, vaid lihtsalt vabadust end väljendada nii, nagu me ise soovime. Kuid jah, õnneks räägib klassikaline muusika päevapoliitikaülest keelt.
Aga noorte- ja popkultuur? Tänu MTV-le ja internetile peaks olema võimatu takistada Britney või Jackassi tungimist oma õuele?
Esiteks – internet ei ole Valgevenes nii levinud kui Eestis. See on meil üsna kallis ja aeglane. Ning tegelikult saab ka internetti mingil määral tsenseerida. Hetkel ongi seoses interneti tsenseerimisega ettevalmistamisel seadus, mille tarvis Lukašenka saatis õpperühma Hiinasse. Kuid televisioon ja raadio on riigi omanduses. Ja sat-TV on liiga kallis, et massid saaks seda endale lubada. Ka ei räägi me nii hästi inglise keelt, sest ilma praktika ja perspektiivitundeta ei tundu see nii iseenesestmõistetav kui siin.
Ning inimesed lähevad tegelikult hea meelega peavooluga kaasa. Nad adopteeruvad süsteemiga laiskuse ja kõikvõimalike praktiliste põhjuste pärast – töökoht, korterilaen riigilt jne.
Kuid sellest hoolimata pean oluliseks toonitada, et noored inimesed on Valgevenes tegelikult normaalsed, kuulavad sama muusikat ja vaatavad samu filme mida teie siin. SD püüabki kummutada klišeed, et Valgevene on vaid Luka&sc aron;enka ja Tšornobõl.
Kuid kas te mõtlete ka näiteks sellele, millised negatiivsed muutused võib kaasa tuua ühiskonna loksumine kapitalismi? Ületarbimise, küünilisuse, kihistumise...
Minu mõttekaaslased annavad endale aru, et kõige raskem pole mitte murda valitsevat ideoloogilist müüri, vaid üleminekuperiood, mis sellele järgneb...
Idealistlik oleks väita, et me oleme valmis nii dramaatilisteks muutusteks. Pigem pean enda ülesandeks näidata, et Lukašenka ideoloogiale on olemas ka alternatiiv.
Kas sa usud kultuurirevolutsiooni? Et kultuuri kaudu võivad ideed plahvatuslikult jõuda ka massideni?
Usun küll. Samas annan endale aru, et me töötame ikkagi eelkõige eliidiga. Kuid usun, et kui suudame luua võimalikult palju eeldusi muutusteks, siis võib see hakata vormima ka üldist mentaalsust. Oma ajakirjaga lubame, et inimene võib jääda mentaalselt terveks ja seeläbi võib tal mingi hetk olla piisavalt energiat, et hakata vastu. Nii nagu juhtus näiteks aasta eest.
Vaid mõned hetked Iryna Vidanava seltsis veenavad mind, et tegu on pigem avalike suhete spetsi kui mässava boheemlasega. Nääpsuke tüdruk puurib mind läbi prillide ja muudkui tulistab sõnu.
Iryna reisib kindla eesmärgiga – anda ülevaade Valgevene olukorrast võimalikult paljudele ja võimalikult arusaadavalt. Ameerikas avalike suhete alal magistrikraadi teinud tüdruk tegeleb kõikvõimalike projektidega, mis seotud ühiskonna, meedia, reklaami, Euroopa Liidu, valgevene kultuuri ja haridusega.
Kuid kõik sai alguse ajakirjast Studentskaya Dumka, mis vahepeatuste ja värvimuutustega on ilmunud alates 1924. aastast. 2005. aasta novembri numbri lettidelt korjamise põhjuseks tõid võimud selle, et ajakiri on trükitud “mürgise tindiga”. Pärast seda levib väljaanne 5000 tiraažiga CD-ajakirjana. Endiselt püüavad võimud leida võimalust see projekt lõpetada.
Viimase seitsme aasta jooksul on Valgevenes suletud umbes 50 väljaannet.
“Algul oli me ajakiri mõeldud täiesti mittepoliitilisena ning peamiselt tudengitele ja noorsoole,” kõneleb Iryna. “Me ei tahtnud jagada hinnanguid eri poliitilistele vaadetele, pigem pidasime oluliseks õpetada inimesi mõtlema. Kultuurselt ja intellektuaalselt. Siduda ühtede kaante vahele tõsised ja meelelahutuslikud teemad. Ja üks oluline nüanss oli teha seda just valgevene keeles, sest enamik meediast on venekeelne. Meie ajakiri ongi olnud üheks murranguliseks teerajajaks ses osas, et tänaseks on valgevene keeles rääkimine taas trendikas. Probleem on selles, et Valgevenes ei ole inimesed tegelikult harjunud olema indiviidid. Seega oleme võtnud ka eesmärgiks noorte ja veel tundmatute kultuuritegijate tutvustamise.”
Eesti kõikelubavus ja tegelikult ka ükskõiksus tühistab juba eos igasuguse “kontrakultuuri”. Tellimus mässule muudab selle tolade paraadiks; sisemised vajadused saavad kiiresti kaubandusliku või siis skandaalse meediamõõtme.
Valgevene riik püüab jaotada kultuuri kaheks: on ametlik ja toetatud peavool ning seal kõrval ka underground. Meil on näiteks must nimekiri artistidest, kes ei või esineda Valgevenes. Mõne aja eest oli ühe sellise bändi kontsert Ukrainas. Ning fännid –18aastased –, kes olid teel sellele kontserdile, peatati ja hoiti viis tundi politsei poolt kinni. Sellest piisas, et nad kontserdile ei jõuaks.
Selliseid näited on veel. Hiljuti toimus ühes legaalses klubis väga julge sõnumiga bändi kontsert, mille tagajärjel viidi vanglasse nii esinejad kui kuulajad.
Sellest kontrakultuur toitubki! Ning selline selge ärakeelamine annab hea võimaluse iga juhtumit väga selgelt väljapoole eksponeerida – näe, kuidas meil suu jõuga kinni topitakse! Kas pehme tsensuur, kus näiliselt nagu ei keelata midagi, poleks märksa tõhusam?
Muidugi toimib Valgevenes ka pidev pehme tsensuur. Ja see klubi saigi pärast õnnetut vahejuhtumit väga populaarseks! Meie tuumiku üks rolle ongi noori informeerida toimuvatest üritustest nõnda, et see ei häiriks kuidagi KGBd.
Nagu ikka ongi noored uue mõtlemise taga. Kui aasta eest toimusid viimased valimised, siis tul id tuhanded noored oma vastumeelsust valitseva poliitika vastu ka demonstreerima. Meie kutsusime seda rave-lution – see oli juba nagu suur tudengite vabaõhufestival. Ja see liikumine on märksa mitmekihilisem kui vaid piketid. Oma viimases väljaandes kirjutasime näiteks ühest põrandaalusest ülikoolist Minskis.
Underground-ülikool?! Kuidas see on võimalik?
See oli kunagi ainuke täielikult valgevenekeelse õppega ülikool. Lisaks ei järginud see kool ka ametlikku ideoloogiat. Hoolimata tulistest protestidest leiti põhjus kooli sulgemiseks. Kuid sellest hoolimata töötab ülikool ka täna – tudengid läbivad õppeprogrammi põranda all ja teevad kraadieksamid hoopis ühe teise, ametliku kõrgkooli juures. Juriidiliselt mängitakse sellele, et kõik õpiks nagu kodus, mis on kaugõppe puhul lubatud. Ametivõimud teavad küll, mis toimub, ja püüavad midagi ette võtta, kuid juriidiliselt on kõik nagu korras.
Nüüd üks eriti kapitalistlik küsimus – kuidas te oma ajakirja ja üritusi finantseerite?
Finantseeritakse peamiselt välismaiste fondide poolt, kuid mingil määral ka reklaami ja jaemüügiga. Ning tänaseks on meie ajakirja-tuumikul ka reklaamiagentuur, mis oma kommertstöödega suudab finantseerida alternatiivseid projekte. Me teeme trükiseid nii mobiilifirmadele kui kohvikukettidele. Hiljuti tegime ka esimese taskuformaadis Minski linnagiidi – sellise trendika, nagu igal suurlinnal on –, mis sai väga popiks ning tõi meile kõvasti kliente.
Hoolimata sellest, et meie siin oleme püüdnud demokraatiat mängida vaid viimased 15 aastat, on juba üsna raske teie elu ette kujutada. Ja hullemgi veel – me kipume juba idealiseerima ebademokraatlikke süsteeme. Sest kas tõesti on nii, et näiteks kogu ametlik kultuur on alati “halb”?
Ametlik ja populaarne kultuur on lihtsalt väga politiseeritud. See kõik on kaetud vähem või rohkem õrna ideoloogiavaabaga. Kõige hullem on, kui nad korraldavad hiiglaslikke tasuta kontserte, kus lauldakse laule à la “Lukašenka on meie rahva isa” – muidugi tõmbab see noori sõnumist hoolimata. Vihale ajabki see, et lava ei pakuta mitte igaühele. Me ju ei küsi mitte raha, vaid lihtsalt vabadust end väljendada nii, nagu me ise soovime. Kuid jah, õnneks räägib klassikaline muusika päevapoliitikaülest keelt.
Aga noorte- ja popkultuur? Tänu MTV-le ja internetile peaks olema võimatu takistada Britney või Jackassi tungimist oma õuele?
Esiteks – internet ei ole Valgevenes nii levinud kui Eestis. See on meil üsna kallis ja aeglane. Ning tegelikult saab ka internetti mingil määral tsenseerida. Hetkel ongi seoses interneti tsenseerimisega ettevalmistamisel seadus, mille tarvis Lukašenka saatis õpperühma Hiinasse. Kuid televisioon ja raadio on riigi omanduses. Ja sat-TV on liiga kallis, et massid saaks seda endale lubada. Ka ei räägi me nii hästi inglise keelt, sest ilma praktika ja perspektiivitundeta ei tundu see nii iseenesestmõistetav kui siin.
Ning inimesed lähevad tegelikult hea meelega peavooluga kaasa. Nad adopteeruvad süsteemiga laiskuse ja kõikvõimalike praktiliste põhjuste pärast – töökoht, korterilaen riigilt jne.
Kuid sellest hoolimata pean oluliseks toonitada, et noored inimesed on Valgevenes tegelikult normaalsed, kuulavad sama muusikat ja vaatavad samu filme mida teie siin. SD püüabki kummutada klišeed, et Valgevene on vaid Luka&sc aron;enka ja Tšornobõl.
Kuid kas te mõtlete ka näiteks sellele, millised negatiivsed muutused võib kaasa tuua ühiskonna loksumine kapitalismi? Ületarbimise, küünilisuse, kihistumise...
Minu mõttekaaslased annavad endale aru, et kõige raskem pole mitte murda valitsevat ideoloogilist müüri, vaid üleminekuperiood, mis sellele järgneb...
Idealistlik oleks väita, et me oleme valmis nii dramaatilisteks muutusteks. Pigem pean enda ülesandeks näidata, et Lukašenka ideoloogiale on olemas ka alternatiiv.
Kas sa usud kultuurirevolutsiooni? Et kultuuri kaudu võivad ideed plahvatuslikult jõuda ka massideni?
Usun küll. Samas annan endale aru, et me töötame ikkagi eelkõige eliidiga. Kuid usun, et kui suudame luua võimalikult palju eeldusi muutusteks, siis võib see hakata vormima ka üldist mentaalsust. Oma ajakirjaga lubame, et inimene võib jääda mentaalselt terveks ja seeläbi võib tal mingi hetk olla piisavalt energiat, et hakata vastu. Nii nagu juhtus näiteks aasta eest.