Keelatud!
Ükspäev käisin rattaga sõitmas. Värav Lauluväljaku Maarjamäe poolses otsas on nüüdseks lõplikult kinni keevitatud. Kimbatuses ratturid on sunnitud paekaldast üles ukerdama, sest eliitrajooni elanikud vajavad ju privaatsust.
Metsaradadele ja merekallastele on kerkinud tõkkepuud ja tarad, okastraadil ripub kurjaendeline silt „Eramaa. Sisenemine omal vastutusel“. Erametsas kännu otsas istub maaomanik, kes, haavlipüss põlvedel, kaitseb oma valdusi juhuslike marjuliste eest.
Pirita Kose eramurajoonis lõriseb igas aias verejanuline elukas, keda isegi peremees pelgab. Üks bullterjeri ja dinosauruse ristsugutis ajab mind taga läbi Pirita jõe ürgoru. Rannaäärsel promenaadil arreteerib politsei magava mehe. Avalikus kohas magamine on ju äärmiselt ühiskonnaohtlik tegevus. Korraga on mu ees korravalvur, kes keelab rattaga sõidu botaanikaaia territooriumil. Tema suust kostub imetlusväärne tautoloogia: „see on keelatud sellepärast, et pole ette nähtud“.
Reeglite, regulatsioonide ja reglementide loomine on eri taseme võimuallikate pärisosa. Mida küpsemaks saab ühiskond, seda enam keelde meid ahistab. Alamastme keelaja on dogmaatik, kelle jaoks on keeldude allikas transedentne ja põhjus irratsionaalne. Maailma loomulik seis on keelatud olek, alles seejärel, kui volitatud instants vormistab vastava käskkirja, saab miski lubatavaks. Meie asi pole õiendada vaid kuuletuda absoluutsele antusele.
Keelud meeldivad valijaile. Nad pakuvad turvatunnet, nad vabastavad kohustusest olemaks subjekt, vastutamaks ise oma tegude üle. Nulltolerandid võtavad võimu tõotades keeldudest üleastujaile karmimaid karistusi. Liberaalide (st. kõikelubajate) majandusminister tahab keelata avalikes kohtades suitsetamise.
Aga keelud toodavad amoraalsust: seadustäht tähendab kättemaksu. Silm silma ja hammas hamba vastu, nagu sõnastas suur Hammurabi. Repressiivsed reeglid kehtestavad ennast loomuliku moraali varemeil. Pole ime, et Iraagis purustab Suure Venna valvsa silma alt pääsenud rahvamass nii võimukeskused kui haiglad, nii islami iidsed ürikud kui Hammurabi seadustahvlid.
Meie ühiskonna reglementeerituse tase ei erinegi kuigivõrd Eesti NSV-st. Keelaja silmis oleme me kõik potentsiaalsed seaduserikkujad või eestkostet vajavad alaealised. Peab siiski möönma, et vahendid on moodsamaks läinud – krunniga tädi asemel jälgib meie liikumist turvakaamera, lubakirja asendab magnetkaart ning tunnimehe asemel sihib meid snaiper. Hirmus mõeldagi!
