Kelle helikapitali märgati?
Kuulnud aastaid kultuurkapitali stipendiumite ja preemiate jagamisele järgnenud kommentaare, jagunevad need minu kogemuse põhjal kolmeks. Esiteks: “Noh, sellele antakse ju alati...”. Teiseks: “Olekski piinlik, kui temale ei oleks antud!”. Ja kolmandaks: “Lõpuks ometi tehakse temast ka välja!”. Juhul kui vaadatakse ka mõne teise kunstivaldkonna eraldisi ja tegemist ei ole Pärna, Pärdi või Põldroosi tuntuseastmel inimesega, kuuleb sageli küsimust: “Ei tea, kes see veel on?”.
Need järeldused on tehtud muusikute emotsioonide ja silmaringi põhjal, aga ma tõesti ei usu, et iga filmitegija või maalikunstniku peas aktiviseeruks iga muusikapreemia saaja nime lugedes kohemaid kas või üks märgusõna. Rääkimata Maksumaksjast, kes kultuurkapitali vargast eksbossile mõeldes internetis tervet institutsiooni kirub ja korruptsioonis kahtlustab. Seetõttu on 2003. aasta muusikapreemia laureaatide nimekirja üle vaatamisel allpool läbisegi kommentaarid ja tutvustused.
Alustaksin Toomas Siitanist, kes sai veerandsada tuhat krooni doktoritöö-raamatu eest. Koraaliraamatutest ja koguduselaulust 19. sajandi Eesti- ja Liivimaal, pealegi saksa keeles... Et kindlasti suur töö, aga abstrakne ja kauge? Äkki muutub lähedasemaks, kui teada, et Siitan on häbematult hea õppejõud ja kirjutaja (ka dirigent), kes valdab lihtsalt ja selgelt seletamise kunsti ning tõmbab sümfoonia vormi analüüsides kuulaja emotsionaalselt “laukasse”. Siitani väitekiri on ühtlasi üks faile, millele toetudes valmib ehk juba enne eestlaste väljasuremist ammu igatsetud eesti muusika ajaloo raamat.
Helikunsti peapreemia – Lilian Johannese t. Semper, tark klaverimängija ja kuldne õppejõud. Olekski piinlik, kui temast poleks välja tehtud. 70. sünnipäev oli ilmselt nii infrapunane, et lihtsalt pidi nägema. Ilmselge juubelitunnustus on ka preemia Valeri Petrovile (“Kes see veel on?”), kelle kunstilisel juhtimisel toimus septembris kümnendat korda õigeusu muusika festival Credo, siiras kunstiline vennastumine slaavlaste maailmaga.
Erkki-Sven Tüür, plaat nimega “Exodus” ja eelmise aasta loominguline tegevus ühtekokku. Piinlik, kui kodumaa poleks Tüüri suunas üldse reveranssi teinud, aga 25 000 krooni tundub olevat kompromiss tunnustamise vajaduse (loe ka: moraalse kohustuse) ning preemiarahade limiidi vahel.
Anu Tali – kontserttegevuse ja plaadi eest. Tubli tüdruk, andekas dirigendipuldis ja fotogeeniline kõigi eesti ajakirjade kaantel. Hüperaktiivsuse preemia Rein Rannapile. “Tema saab pidevalt midagi,” ütleb tundmatuks jääda sooviv vähem “edukas” kolleeg, kelle mõttelaad ei luba genereerida roostevabu projekte ega end Maksumaksja meelelahutuseks paljaks võtta. Hüpertagasihoidliku olemisega helilooja, Tüürist aasta varem siia ilma läkitatud Toivo Tulev ei ole väljaspool muusikaringkondi ilmselt kuigi teada, ringi sees tegutseb ta nagu vaikne vaimne kvaliteedimärk. Rafineeritud ja poliitiliselt korrektne.
Kahte muusikut hindas kultuurkapital rubriigis import-eksport: dirigendid Paul Hillier ja Tiia-Ester Loitme (rahvakultuuri sihtkapitali peapreemia, juubel oli detsembris) kui tänuväärsed eesti muusika mujaleviijad. Palun, et nad teeksid seda sama hästi ja palju edasi.
Kui Rannap defineerimata jätta, tegi kapital ühe hüppe “tõsisest” muusikast väljapoole, andes niinimetatud tunnustuspreemia Anne Ermile. Nimetagem seda džässi emapalgaks. Valgustusliku tegevuse eest sai ergutusraha Johannes Jürisson. Et kes on see vanahärra? Ütleksin, et eesti muusika Hillar Palamets.
Enamik preemiasaajatest tegutseb või on tegutsenud kõrgkooli õppejõuna, aga vangis ei ole neist minu teada keegi istunud.
