Presidendivalimistel USAs 1960. aastal seisid vastastikku ametis olev asepresident vabariiklane Richard Nixon ja 43aastane demokraat, Massachusettsi osariigi senaator John Fitzgerald Kennedy. Vabariiklane kindral Dwight Eisenhower, mõõdukas konservatiiv, oli olnud president kaheksa aastat ja selle raske ametiga enam-vähem rahuldavalt toime tulnud. Riigi majandus ei kõikunud, sotsiaalne olukord arenes normaalselt, välispoliitika ei olnud umbe jooksnud. Nixonist oodati sama suuna jatkajat. Ei oleks olnud nagu erilist põhjust riigitüüri teise partei kätte anda.

Ometi tõotasid valimised tulla tasavägised. Kennedy intellekt, sarm, sõjakangelase oreool ja nooruslik elaan tasakaalustasid Nixoni tuntuse ja kogemused Eisenhoweri asepresidendina.

Eestlased Ameerikas eelistasid üldiselt vabariiklikku parteid ja Nixonit. Pealegi oli Nixon korduvalt teinud kommunismivastaseid avaldusi ja vaielnud Moskvas telekaamerate ees Ameerika näitust külastanud Nikita Hruštšoviga. Kõik see meeldis kommunismi eest põgenenutele.

Kennedy oli siiski võitmas poolehoidu eeskätt nooremate eestlaste seas ja nende hulgas, kes olid nördinud Eisenhoweri 1950. aastatel välja kuulutatud “Vabaduse ristisõja” petlikest lubadustest. See jäi vabariikliku partei õõnsaks retoorikaks. Ungari revolutsiooni kaitseks ei liigutatud lillegi.

Presidendikandidaadi kiire vastus

Otsustasime ellu kutsuda Kennedy presidendiks valimist toetava komitee, mille nimeks sai American Estonians for Kennedy and Johnson. Mingit formaalset organisatsiooni meil ei olnud. Lihtsalt leppisime kokku, kelle nimesid esindamiseks kasutada. Nendeks ei saanud olla näiteks riigiteenistujad, kelle osavõtt valimiskampaaniast oli seadusega keelatud. Asjaajamise juhtimise nõustus enda peale võtma telekommunikatsiooniinsener Helmo Raag.

Peamine siht oma meelsuse näitamise ja teiste eestlaste Kennedy toetamisele kaasatõmbamise kõrval oli saada Kennedylt Eesti vabaduspüüdlusi toetav avaldus. See läks korda paremini kui lootsime. Vastusena meie pöördumisele saabus 28. oktoobril 1960 Helmo Raagile adresseeritud, Ameerika eestlaste Kennedy ja Johnsoni komiteele läkitatud, aga kõikidele eestlastele mõeldud Kennedy nimega allkirjastatud telegramm. Selle tekst on eestikeelses tõlkes järgmine:

“Olles külastanud Eestit 1939. aastal, oman isiklikke teadmisi eesti rahva pühendumisest vabadusele. Sellest andis maailmale meie päevil uue tõendi Viktor Jaanimets, Hruštšovi laevalt hiljuti põgenenud noor eesti meremees, kes oli sunnitud teenima Venemaad. Suunakem kõik oma püüdlused selleks, et ükskord eesti rahvas kerkib võidukalt esile vabas riigis.

John F. Kennedy”

Kennedy valimisstaap oli tegutsenud operatiivselt ja üllatava leidlikkusega. Sõnastus oli suurepärane – Kennedy seoti Eestiga isikliku külastuse kaudu, tõsteti esile Jaanimetsa laevalt põgenemine ja Eesti vabadust mitte ainult ei toetatud, vaid kutsuti üles selle kasuks tegutsema. Muide, Kennedy sooritas 1939. aastal pärast Harvardi ülikooli lõpetamist pikema Euroopa-reisi, külastades teiste maade seas ka Eestit.

Panime kohe telegrammi kuulutusena USA eestlaskonna ainsasse ajalehte Vaba Eesti Sõna koos üleskutsega hääletada Kennedy-Johnsoni poolt. Üleskutsele kirjutasid American Estonians for Kennedy and Johnson nimel alla Enn Arike, Helmo Raag, Avo Sõmer ja Lauri Vaska.

Meie komitee ettepanekul korraldas USA Eesti Üliõpilaskonna Vilistlaskogu New Yorgi Eesti Majas valimiseelse vaidluskoosoleku. Kennedy toetajaid esindas sissejuhatava kõnega Raag ja Nixoni pooldajaid New Yorgis ilmuva lehe Vaba Eesti Sõna üks toimetajaid Eduard Vallaste. Koosolek oli rahvarohke ja sõnavõtjaid palju.

Eestlaste erandlik toetus

Kennedy võit Nixoni üle tuli väga napp. Asepresidendikandidaat Johnson kindlustas võiduks vajalikud oma koduosariigi Texase valijameeste hääled. Tükk aega, kuni järgmise päeva varahommikuni, ei olnud asi veel selge. Kaalukeeleks osutus Illinoisi osariik, kus rahva hääled olid peaaegu täpselt pooleks. Alles viimastena loetud valimisjaoskondade tulemuste toel saavutas Kennedy edumaa.

Kurjad keeled kõnelesid, et Chicago demokraadist ja iirlasest linnapea Daley viivitas meelega mitme jaoskonna häälte lugemisega, et teada saada, palju hääli Kennedyl vaja läheb. Siis oli veel aeg, kus suurlinnade bossid võisid vajaduse korral ka surnud hääletama panna. See süüdistus ei ole tõestatud.

Kuidas hääletasid Ameerika eestlased? Nixon 75-80 protsenti, Kennedy 20-25 protsenti. Ei varem ega hiljem ei ole tõenäoliselt ükski demokraatliku partei presidendikandidaat eestlastelt nii suurtki osa häältest saanud. Ameerika eestlaste enamik on veendunud vabariiklased, seda ka nüüd, George W. Bushi ajal.