Kes oli soomlastele külma teinud rahvusvaheline kunstipetis Rein Tõniste?
Soome ärimees Erkki Paananen müüs 2005. aastal maha oma elutöö, Põhjamaade suurima uksevabriku Viitapuu Oy. Ta oli juba varem ostnud kunsti ja jätkas sellega. Pealegi oli tal palju raha, mis vajas paigutamist.
Tema poeg Ahti Paananen kuulis, et kunstiga kauplev ja suurtes võlgades Pekka Pirttiniemi teeb Indias rahvusvahelist animafilmi ja otsib rahastajat. Laenu tagatiseks pakkus Pirttiniemi maale.
Uksevabrikandi pojale tundus selline äri tulusam kui raha paigutamine aktsiatesse või kinnisvarasse. Ta polnud kunsti alal asjatundja ja usaldas müüjaid.
Galeristide jutu järgi pärinesid maalid kahe suguvõsa erakogudest. Räägiti kellestki vanaproua Ahlströmist, kelle ülalpidamine hooldekodus maksvat kuus paarkümmend tuhat eurot. Nende kulude katteks maale eriti soodsalt müüdavatki.
Pakkumine kõlas nii ahvatlevalt, et Paananen nõustus. Kuna filmiprojekti kulud aja jooksul suurenesid, kasvas ka laenusumma ja tagatiseks antud maalide arv.
Lõpuks taipasid „investorid“, et laenu nad tagasi ei saa, mingit animafilmi tehtud pole ja tagatiseks antud kunstiteostega on kahtlased lood. Detsembris 2012 pöördus Paananen-vanem Soome keskkriminaalpolitseisse.
Iseõppinud kunstnik võltsis kahe miljoni eurose maali
Kõige rohkem teenisid petised prantsuse kunstniku Fernand Léger’ õlimaali „Tsirkus“ võltsinguga, mille nad ärisid maha 2,2 miljoni euroga.
Maali tegi tellimuse peale valmis iseõppinud kunstnik Veli Seppä. Ta pesi vanalt lõuendilt värvi maha ja maalis uue pildi asemele. Kokku võltsis ta üle kümne Léger’ maali.
Seoses Paananenidele müüdud võltsingutega anti Soomes kohtu alla mitu kunstikauplejat ja nende kaasosalist. Viimaste hulgas oli ka eestlasest kelm Rein Tõniste, kes varustas oma Soome tuttavaid sobivate piltidega.
Tõniste vahendas Soome vähemalt 17 võltsitud maali. Neid müüdi Julius von Kleveri, Ivan Aivazovski, Mihhail Vrubeli, Lev Baksti jt kunstnike tööde pähe.
Ülekuulamistel Soome keskkriminaalpolitseis ei mäletanud Tõniste, kust ta võltsingud sai. Ta väitis, et tunneb Moskva Tretjakovi galeriist ja Kumu kunstimuuseumist üsna mitut inimest. Nimeliselt mainis ta oma tuttavatena Kumu peaspetsialisti Mai Levinit ja restaureerimisosakonna juhatajat Alar Nurkset.
Uurimise käigus leidis politsei aastal 2006 Nurkse koostatud eksperthinnangu Lev Lagorio õlimaali „Kaldavaade“ kohta. Akti kohaselt vaatles Nurkse maali mikroskoobiga, UV-valguses ja infrapunakiirguses. Ta ei leidnud vastuolusid, mis välistaksid maali kuulumise Lagorio loomingusse. Oma sõnul tuvastas Nurkse signeeringu ühtekuuluvuse maaliga.
Koos vene eksperdiga „Kaldavaadet“ uurinud Soome rahvusgalerii asus vastupidisele seisukohale. Nad leidsid, et signeering lisati tunduvalt hiljem ja et selle kallal on midagi tehtud. Asjatundjad otsustasid üksmeelselt, et maal ei esinda vene maalimisstiili ega ole Lagorio oma.
Selle maali ja veel ühe võltsitud Lagorio akvarelli eest maksis Erkki Paananen kokku 80 000 eurot.
Vene muuseum paljastas võltsitud ekspertiisi
Ühe Aivazovski maali ehtsuse tõendamiseks kasutasid petised Peterburi Vene muuseumi võltsitud eksperthinnangut. Kui muuseumi töötajad seda nägid, paljastasid nad vale otsekohe. Vene muuseumis kehtivad ekspertiisidokumentidele ranged eeskirjad. Igale tõendile peab kirjutama alla kolm eksperti ja seejärel keegi muuseumi juhtidest.
Eelmisel aastal mõistis Helsingi esimese astme kohus kunstipettustes süüdi kümme inimest. Neist pooled said reaalse, kuni viieaastase vangistuse.
Kohtualused on süüdimõistmise vaidlustanud. Nad ütlevad, et pidasid kõiki pilte ehtsateks ja lähtusid kolme teose puhul Eesti Kunstimuuseumi ekspertiisidest.