Kes tabas Viktor Kingissepa?

Kommunist Viktor Kingissepa 80 aasta eest kinni nabinud sõjaväelased ja kaitsepolitseinikud läksid loorberite jagamisel tülli.

Tööliste rongkäigu ajal 1. mail 1922 õnnestus Kaitsepolitseil lõpuks kinni võtta mees, kes teadis, kus varjab end Eesti tagaotsituim kommunist Viktor Kingissepp. Kapot tabas aga ebaedu – vaatamata korduvatele ülekuulamistele ei reetnud riigikukutaja sidemees Linkhorst kedagi. Järgmisel päeval andis tüdinud Kapo asja üle Sõjaväe välikohtule, kes mõistis mehe mõne tunni pärast surma.
Hukkamise eel kuulas Tallinna komandant 2. mai hilisõhtul kommunisti veel viimast korda üle. Algul Linkhorst puikles vastu, öeldes vaid mõttekaaslaste varjunimesid. Kommunist oli kindlameelne, mida näitas ka tema hüüdnimi "Malm". Kuid siis käis komandant välja trumbi, lubades: kui Linkhorst annab välja Kingissepa varjupaiga, tühistatakse tema surmaotsus.
"Kas annate ausõna," nõudis Linkhorst. Selle saanud, teatas mees ülekuulajale, et Kingissepp varjab ennast Karu tänaval kommunistidele Salomonia ja Juliane Tellmannile kuuluvas korteris.
Kingissepa pesa oli hoolikalt ehitatud ja võõra silma eest hästi varjatud. Kui selle asukoht polnuks teada, olnuks pea võimatu seda avastada.

Kingissepp löödi voodisse pikali

Tallinna komandant kutsus kohe välja Kaitsepolitsei ametnikud ning andis samas ka 40 sõdurile ja ohvitserile käsu Kingissepa varjupaik sisse piirata. Kaitsepolitseid sõjaväelased ei usaldanud ja nende töötaja said Kingissepa salaurka teada alles kohapeal. Piirajate ülesanne polnud kerge – ööpimeduses tuli üle plankude ronida ning põlvist saadik poris ja vees sumbata.
Kingissepa salakorterit rünnati 3. mail kell 1 öösel. Toimunust koostati hiljem kaks suisa vasturääkivat raportit, sõjaväelaste ja kaitsepolitseinike oma. Neist esimese järgi tungisid ohvitserid majja ühes Kapo Tallinna osakonna ülema abi Julius Palmiga, “kes ainus julge kaitsepolitseinik oli”. Kingissepa tuppa viiva salaukse lõi veltveebel Tamm püssipäraga lahti ja tormas koos kahe ohvitseri ja Palmiga sisse. Alamleitnant Kitvell ja veltveebel Tamm lõid Kingissepa voodisse pikali, nii et ta ei saanud vastu hakata. Kingissepa tabamine läks seetõttu kergesti ja ilma ohvriteta.
Kaitsepolitseinik Palmi versioon oli aga hoopis teistsugune – selles mängis esimest viiulit Kapo, mitte aga sõjavägi. Palmi sõnul ei leidnud läbiotsijad alul midagi ning siis hakkas ta seinu kompama. “Ühest kohast tapeediga kaetud seina kõvemini surudes sain aru, et see järele andis ja selle kohal arvatavasti salauks oli. Sellepeale võtsin revolvri taskust välja ja jalaga lõin vastu seda kohta, mispeale ka seal kohal uks avanes ja selle ukse taga seisis aluspesu väel inimene, kellel revolver laskevalmis käes oli. Mina kargasin selle isiku juurde ja lõin oma revolvriga temale vastu kätt, nii et temal revolver maha kukkus ja teise käega haarasin tema rinna eest kinni ja tõmbasin ta sealt salajasest ruumist välja tuppa,” kirjeldas Palm kinnivõtmist.
Läbiotsimisel leiti Kingissepa elukohast ja selle lähedusest kolm kirjutusmasinat, kaks telefoni, propagandakirjandust, lendlehti,kuulipilduja Maksim, dünamiiti jpm.
Tallinna komandandi raport oli Kapo edu suhtes väga mürgine. “Peale Kingissepa arreteerimist jätkus mõnel kaitsepolitseinikul häbematust seletada, et see Kingissepa asukoht neile juba ennem teada olnud. Jääb ainult imestada niisugust kaitsepolitseinikute ütelust. Kaitsepolitsei, kelle ülesandeks riigivastaseid tabada, teab ühe kõige kurjema riigivaenlase asukohta ja ei võta midagi ette, et teda tabada,” imestatakse raportis. Ilmselt ei teadnud Kapo mitte tuhkagi ning lihtsalt püüdis õigustada oma läbikukkumist Linkhorsti ülekuulamisel.

Rivaalitsemine rikkus hiilgava võimaluse

Pärast Kingissepa vahistamist ei suutnud kaitsepolitseinikud omavahel kokku leppida, kuhu Kingissepp viia. Ühed tahtsid teda toimetada Kaposse, teised aga komandantuuri, kuna kardeti, et riigikukutaja võib Kaitsepolitseist põgeneda. Lõpuks viidi Kingissepp sõjaväelaste valve all siiski Kaposse.
Palm võttis seejärel oma käsutusse Tallinna komandandi auto ning sõitis sellega Kaitsepolitseisse. Komandant palus masina kohe tagasi saata, kuid Kapo tegi seda alles paari tunni pärast. Sellega nulliti ära komandandi kavatsus minna puistama teiste kommunistide salakortereid, mis Linkhorsti käest oli teada saadud. Kui lõpuks Jaan Anvelti varjupaika tungiti, oli mees juba ära põgeneda jõudnud. "Oli näha, et seal ühes voodis keegi maganud oli," sesiab raportis kirjas.
Viktor Kingissepp kuulati Kaitsepolitseis üle ja anti kohe välikohtu alla, kes ta veel samal päeval surma mõistis. Otsuses on kirjas ka see, et Kingissepp hakkas Palmile revolvriga vastu, eesmärgiga ta surmata. Sõjaväelaste raporti järgi aga Kingissepp ei jõudnudki mingit vastupanu osutada.
Kes ikkagi vahistas Kingissepa ja kuidas see täpselt toimus, jääbki mõistatuseks. Nagu seegi, miks Kingissepp ei lahkunud salakorterist pärast Linkhorsti arreteerimist. Juliane Tellmanni mälestuste järgi olnud Kingissepp kaljukindel, et Linkhorst ülekuulamisel midagi ei räägi. Ent vaevalt mees nii naiivne oli. Miks muidu kehtis kokkulepe ülekuulamisel 24 tundi vastu pidada, jätmaks mõttekaaslastele põgenemisvõimaluse. Seda Linkhorst ka tegi, vaikides rohkem kui ööpäeva.
Kingissepa surmaotsuse kinnitas 3. mail kell 9 õhtul sõjaminister Jaan Soots. Riigikukutaja lasti kohe seejärel maha ja tema laip heideti hiljem merre. Pärast 1940. aasta riigipööret saabus koos NKVDga Eestisse Kingissepa poeg Sergei, kes asus oma isa surmajate jälgi ajama. Kuigi Linkhorst elas nüüd Johan Nõmmiku nime all, ei päästnud see teda NKVD eriosakonna ülema kättemaksu eest. Pole võimatu, et Sergei Kingissepp hukkas Linkhorsti oma käega Scheeli mõisa krundil 1941. Seal hukati veel teinegi osaline, poliitilise politsei töötaja Hans Pipar, kes oli üks Kingissepa arreteerijatest.
Sergei lõpp oli veelgi kuulsusetum kui tema isa oma - ta hukkus evakueerimisel Tallinnast Leningradi 29. augustil 1941.

VÄLJATÕSTE
"Ukse taga seisis aluspesu väel inimene, kellel revolver laskevalmis käes oli."
Kapo raport Kingissepa arreteerimisest

Kingissepa salakorter

"See on sahvri taoline ehitus umbes sülla pikkune ja sülla laiune kamber pesuköögi ja elutoa vahel. Pesuköögi ja selle kambrivaheline sein on tollistest laudadest ja nende vahel umbes kolm tolli saepuru, niisamuti ka toa sein selle kambri vahel. Veel olivad kambri seinad paksu paberikorraga üle löödud ja see oli selleks otstarbeks, nii kui Kingissepp ise nimetas, et kirjutusmasina plõgin mitte välja ei kostaks. Sahvri ehk selle peiduurka alla on ehitatud tsemendist auk ja nii kui arvata võib, selleks, et sinna paberisi ja teisi põrandaalusele tegevusele tarvilikke asju ära peita."

Kapo töötaja Julius Palmi kirjeldus