KGB agent märkas Toomas H. Liivis pedofiili
“Vaesel Pede-Paulil on pidevalt põud ja puudus seksuaalpartneritest. Kas Teie, austatud Toomas H. Liiv, ei saaks tulla ja aidata tal tema inimõiguslikke himusid ära rahuldada?”
“Te võiksite tulla koos fotograafiga. Et las ta pildistab Teie ja Pede-Pauli suguakti. Ja too pilt võiks ilmuda parimas lehes, näiteks Eesti Ekspressis värvilisena!”
Oli tõenäoliselt jaanuari algus 1991, kui Toomas H. Liiv Päevalehe toimetuses neid ridu luges. 21aastast poliitikatoimetuse korrespondenti tunti juba kui oma ala tõsist tegijat.
Liiv kirjutas enamasti vaid olulisi uudiseid, kus tegutsesid president Arnold Rüütel, peaminister Edgar Savisaar, välisminister Lennart Meri ja teised. Käis püha iseseisvusvõitlus Moskvaga ning osa poliitikat ümbritsevast lummusest langes ka sellest rindesõnumeid edastavatele ajakirjanikele.
Nüüd aga oli Tiit Madisson saatnud kirja, mille avalikuks tulek oleks võinud noore mehe heale mainele pleki jätta.
Nilbustest kubisev tekst viitas otseselt pedofiilsetele kalduvustele, mis Liivi hiljem vabas Eestis trellide taha viisid.
“Kui Teie perekonnas on kellelgi õnnestunud lapsed sünnitada, siis võiksite ka oma lapsed Pede-Paulile kingituseks tuua.”
“See oleks talle eriliselt meelepärane ja liigutav üllatus. Nagu praetud kanapojad ploomigarneeringus, eks ole!”
“Sest Teie kultuuritasemega inimese perekonnas käib kindlasti lastega regulaarne seksuaalelu, ma ei kahtlegi selles.”
Nüüd üle lugedes mõjuvad need read õõvastavalt prohvetlikena. 2006. aastal mõistis Harju maakohus Liivi süüdi väikeste poistega seksimises.
Sama üllatav nagu Liivi tegevust paljastanud kirja sisu on ka selle sünnilugu.
Algselt oli kiri saadetud Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) ajalehele Võitlus, mida toimetas Pärnus endine poliitvang Tiit Madisson.
Madisson otsustas kirja ise mitte avaldada. Ta läkitas selle hoopis Liivile endale, unustamata lisada omapoolset sapist kommentaari:
“Ehk aitab kirjapandu viia teid mingitele mõtetele ja arusaamisele, et isegi mitte valitsuse “õuelaulik” ei tohiks endale mitte kõike lubada. Head mõtisklemist!”
Nagu öeldud, tegutses Madisson üksnes kirja vahendajana. Läkituse tegelikuks autoriks oli Elva tuletõrjuja Ville Sonn (pildil), keda Nõukogude julgeolek tundis agent “Gustavina”.
Laulva revolutsiooni ajal tegutsenud KGB nuhkidest on väga vähe teada, aga Sonn võis olla üks edukamaid. Ta kuulus ERSPsse ja Kaitseliitu ning juhtis Kodanike Komiteede liikumist Tartumaal.
Kuigi Sonnil ei õnnestunud poliitikuna personaalset karjääri teha, oli ta rahvuslaste siseringis oma inimene. Näiteks lõi ta kaasa Eesti Kongressi istungite stenogrammide koostamises. Mida iganes ta tegi ja kuulis, sellest andis “Gustav” teada oma värbajale, Tartu julgeolekuohvitserile Viktor Kozlovile.
Tänase pilguga vaadates tekitavad sellised seosed hulga küsimusi. Mis ajendas Sonni kirjutama Liivi paljastavat kirja? Kas ta tegi seda omal algatusel või KGB ülesandel? Võis see olla katse tippajakirjanikku kompromiteerida või šantažeerida?
Asi võis olla ka palju lihtsam. 1990. aasta lõpul ilmutas Liiv Päevalehes pedofiiliat positiivselt tutvustava artikliseeria “Üle hirmu piiri”. Juttu kaunistasid fotod seksuaalselt erutunud lastest.
Ehk oskas KGB agent Sonn erinevalt ülejäänud eestlastest lihtsalt ridade vahelt lugeda ja sai aru, miks Liiv selliseid pilte ja tekste avaldab?
Kalle Klandorf uuris Toomas H. Liivi “sokilugu”
- 1990ndate algul kontrollis Eriteenistus Toomas H. Liivi võimalikke seoseid KGBga.
- Eriteenistuse kätte olid sattunud 1989. aastast pärinevad Liivi tollideklaratsioonid. Nende kohaselt oli noormees jäänud Tallinna reisisadamas vahele valuuta salakaubaveoga. Eriteenistusel tekkis hüpotees, et ehk kasutas KGB seda fakti Liivi koostööle santažeerimiseks?
- Eriteenistuse luure- ja vastuluureülem Kalle Klandorf kutsus Liivi välja. Ajakirjanik tunnistas, et oli koos kolleeg Toomas Sildamiga Rootsi sõitnud. Sildami soovitusel peitsid nad endile kuuluva valuuta soki sisse. Piiril võtsid tolliametnikud Liivi vahele.
- Klandorf meenutab Liiviga toimunud vestlust värvikalt: “Ta tagus endale vastu rindu, ronis aknalauale ja tahtis aknast välja hüpata, kinnitades, et teda pole seoses piiril vahelejäämisega värvatud.” Klandorf usub, et Liiv rääkis talle tõtt.
