Kiirabi Heino
Kui jälgida, kuidas endise tippodavisakaja Heino Puuste juhendamisel saab heitliku vormi ning närvikavaga Andrus Värnikust tiitlivõistlustel enesekindel võidumees, tundub see päris müstiline. Tahaks teada, mis paganama keemia nende meeste vahel toimib.
Võtame või näiteks 2003., Pariisi kergejõustiku MMi aasta.
Eelmisel hooajal, juunis, viskas Värnik Eesti rekordi 85.47. Tema pikaaegne treener Toomas Merila loodab vaikselt, et õpilase odakaared võiksid MMi aastal ulatuda juba 90 meetri taha. Senine areng annab selleks piisavalt ainest. Ent Värniku visked ei klapi. Tähis 80.80, mis annaks pääsu MMile, näib kui ilus unelm, mille täitmine on võimatu. Oda kukub võistlus-võistluse järel tunduvalt varem maha. Vahel ei tule üldse mingit tulemust. Nagu mingi needus oleks peal. Esialgu endale omaselt ülioptimistlik Värnik vajub üha suureneva murekoorma all aina rohkem kössi.
Vähem kui kuu enne Priisi MMi üritab Värnik normi täita Eesti meistrivõistlustel. Seis on jätkuvalt hull. Tulemus on häbiväärne. Värnik, nagu ta SL Õhtulehele tunnistab, ei saa ise kah aru, kes tema asemel võistlustel viskeid teeb. Trennis tulevad 81-83 meetrised visked ju välja.
Mõned päevad pärast lootusetuid “eestikaid” pöördub odamees viimases hädas Puuste poole. Paar päev hiljem saab ta Berliinis toimuvatel võistlustel tulemuseks 81.40 ja lunastab MMi pileti.
Kümmekond päeva hiljem viskab Värnik uue Eesti rekordi. 87.83. Ning veel kümme päeva hiljem võidab ta Pariisis hõbemedali.
Muide, ka käesoleva hooaeg on olnud mõneti sarnane. Tõsi, Värnik polnud tänavu nii sügavas mõõnas, aga seis oli viimase hetkeni ikkagi kahtlasevõitu.
Maikuus teeb ta küll säravaid sooritusi ent suve saabudes kipuvad odameest segama küll seljahäda või siis müstiline vererõhutõus, mis Värniku koguni haiglasse viib. Kuigi meedia ennustab talle Helsingi MMil medalit, kipub mehe vormikõver kahtlaselt longu vajuma. Juuli lõpus “saavutab” Värnik Helsingis 74.99. See on juba selge ohumärk. Võistlus toimub ju olümpiastaadionil, kus paar nädalat hiljem algavad maailmameistrivõistlused. Aga augusti esimesel päeval levib uudis, et Puuste, kes viimaste kuude jooksul pole haiguse tõttu Värniku tegemistel saanud juures olla, on tagasi. Kümme päeva hiljem, 10. augustil võidab Puuste hoolealune MMil kulla.
Nõustugem, see on müstika. Heino Puuste näib teadvat salasõnu, mida teab ka näiteks kuulsa Inglismaa vutiklubi FC Liverpool peatreener Rafael Benitez. Mäletatavasti võitis Inglise jalgpallitiim pärast 0:3 kaotatud poolaega tšempionide liiga finaalmängu. Sellised asjad niisama ei juhtu.
Ekspressi katse küsida Puustelt endalt, mis nõu ta Värnikule ikkagi annab, esimese hooga ei õnnestu. Helsingi MMil valitsenud ilmaolud panid ta tervisele kerge hoobi. Ta palub oodata järgmise päevani, ehk on siis palavik alanenud ja saab normaalselt rääkida.
*
Inimtüübilt, hingelaadilt ning lõpuks ka odaviskestiililt on endine suurus ja õpetaja Puuste ning tema õpilane Värnik “saransed” kui siga ja kägu. Värnik on ennekõike emotsiooniinimene. Puuste oli ja on mõistusemees. Vaikne omaette nokitseja, sissepoole elav analüütik, kes igasse nüanssi ja detaili põhjalikult süvenes. Töötas enese jaoks välja talle ainuomase tehnika ning tegi kogu sportlaskarjääri jooksul stabiilselt oma tulemuse ära - igal ajal, ükskõik mis ilmaga. “Ta oli ikka tõeline self made man,” ütleb kergejõustiku asjatundja Holger Peel.
Puustelt on viimasel ajal muidugi sageli küsitud, et mis imet ta Värnikuga teeb. Mida ta ütleb? Puuste napid vastused on olnud ikka ühesugused: “Räägine väikestest detailidest, mis kõrvaltvaataja jaoks suurt midagi ei ütle.”
Spetsid teavad, et kuigi odavise näib lihtne, on ta ometi keeruline. Tulemus sõltubki miljonist pisiasjast.
“Ma ei arva, et Puuste talle midagi sootuks muud räägib kui mina,” selgitab Merila. “Asi on usalduses. Andrus tahab teda kuulata. Mind ta enam kuulda ei tahtnud.”
Merila abiga sai Värnikus kõva mees. Arenes 16 meetrit, tegi Eesti rekordi. Aga edasi tuli nagu sein vastu.
Teisipäevases Õhtulehes on pealkirijaks Puuste tsitaat: “Odavisketreener peaks olema endine tippmees.”
Kuigi Merila päris sada protsenti selle väitega nõus pole – Želežny treener oli ju tõkkejooksuspets ja ühe Soome tuusa, vist Seppo Räty juhendaja oli apteeker – mõistab ta, et selles ütlemises on oma suur iva sees. “Ju Andrus vajas juhendajaks suuremat autoriteeti, kui olen mina. Ja eks Heino on ses mõttes parim, kes meil siin Eestis võtta on.”
*
Iseenesest on see muidugi tavaline, et sportlased leiavad varem või hiljem tee selle õige guru juurde. Kümnevõistleja Erki Nool konsulteeris enne Sydney olümpiat endise supermehe Daley Thopsoniga, sõudja Jüri Jaanson harjutas enne Ateena olümpiahõbeda võitmist Igor Grinkoga, keda ta teadis ajast, mil Jaanson oli liidu koondise mees ja ukrainlane oli koondise treener. Või kui vastupidi mõelda, siis tundub, et Prantsusmaa lahtiste tennise meistrivõistluste noorteturniiri võitja Kaia Kanepi areng jäi seisma just seetõttu, et ei leidunud treenerit, kes siinse treeneri laotud hea vundamendi pealt temast päris tippmängijat osanuks teha.
70ndate lõpul 80ndte esimesel poolel oli Puuste vaieldamatult maailma paremiku hulka kuuluv odamees. Ja samas oli ta mees, keda spordiõnnejumalanna liialt ei hellitanud.
Moskva olümpiamängudel tuli ta neljandaks. Võinuks kindlasti enamat saavutada, aga kannavigastus segas. Palju on räägitud 1983. aasta esimesest MMist Helsingis. Sel samal staadionil, kus Värnik nüüd kulla võitis, nurjus 22 aastat tagasi Puuste võistlus ootamatu kõhutõve tõttu. Tuli taas neljas koht, kuigi valmis oli ta võitma.
1982. aasta EMil oli Puuste kuni viimase heitevooruni kuldmedalimees, et viimase katsega viskas Uwe Hohn, seesama mees, kes hiljem üle saja meetri põrutas, enda temast mööda. Küllap kettamees Gerd Kanter, kes viimasel MMil samal moel suurvõidust ilma jäi, seda tunnet teab.
1986. aastal Moskvas toimunud Hea Tahte Mängudel (oli selline spordipidu boikottidest vaevatud olümpiamängude vahel) oli Puuste väga lähedal sellele, et saada maailmarekordimeheks. Kasutusel oli siis uus, vanaga võrreldes pisut lühemaid viskeid võimaldav oda. Ameeriklase Tom Petronoffi kehtiv maailmarekord oli sel ajal 85.38.
Moskvas võistlust vahetult jälginud Peel mäletab Puuste viset, mis kandus vähemalt meetri jagu kaugemale 85 meetri joonest. Ent kohtunik ei lugenud seda katset. Meie mees oli napilt “küljevuntsist” üle astunud. “Tänapäevaste reeglite järgi oleks see vise ära loetud,” teab Peel.
Ent samas, kui see kedagi leevendab, jäi Puuste nimele vana tüübi odaga visatud NSV Liidu rekord 94.20.
*
Ka Ekspressi järgmine katse Puustega odajuttu rääkida, ei õnnestu. Mees on pole veel paranenud. “Äkki õhtul,” annab ta lootust.
Imelikul kombel on ta viimase ajani olnud treener nii hobikorras. Või sponsorabikorras, nagu mees ise on öelnud.
Põhilise aja on ta ametis hoopiski kosmeetikafirmas, mida ta koos oma ilukirurgist abikaasa Oksanaga peab. Firma on väike ja annab mõõdukat kasumit.
Eks ta on muidugi väikestviis ka odamehi üritanud aidata. Aga tulemused pole olnud nii säravad kui, need mis on sündinud koostöös Värnikuga.
Veel mõned aastad treenis Puuste ka Eesti endist rekordimeest Donald-Aik Silda. Pikki aastaid Eesti rekordit enda nimel hoidnud Sild oli füüsiliste näitajata poolest kahtlemata võimas kuju aga tipptasemel võistlustel ta oma võimeid maksma. Ei osanud ka Puuste seda talenti lõpuni avada.
Andekas ja pühendunud odamees on ka Heino Puuste poeg Alan. Täielik oma ala fanatt, öeldakse. Treeningutel teeb stabiilselt üle 80 meetri viskeid, ent kõrvalseisja jaoks arusaamatu põhjus segab nooremal Puustel võistlustel silmapaistvalt esinemast. 26 aastase Alani kohta ei saa enam öelda, et oleks noor ja kogenematu.
Heino Puustel on küll võimas kogemuste pagas ja imeline anne märgata väikeseid ent olulisi detaile, nagu kergejõustikumänedžer Aivar Karotamm on tihti kiitnud. Tal on suurepärane oskus teha need tähtsad asjad lühidalt ja arusaadavalt selgeks, nagu on Värnik korduvalt intervjuudes rõhutanud. Aga Silla ja ta enda poja näide on tõestuseks, et kõigest sellest ainuüksi ei piisa.
Vaja on Värniku sugust vastuvõtliku “hullu”, kes treenerit
jäägitult usaldab ja väga võita tahab.
*
Kui kõik hästi läheb sünnib Puuste-Värniku koostööst üsna varsti 95 meetrine vise, usub Merila.
Kui see kooslus pikemalt koos püsib, tuleb Pekingist kolme aasta pärast olümpiamedal, mis mullu Ateenas Värniku ulja võidutantsu tulemusel saadud jalavigastuse tõttu võtmata jäi.
Paraku ei saa Puuste käest nendele perspektiividele kinnitust, sest enne, kui leht trükki läks, ta ei terveks ei saanud. Küllap me räägime kunagi hiljem.
Heino Puuste saavutused sportlasena:
OMi 4. koht Moskva 1980.
EMi hõbe Ateena 1982.
MMi 4. koht Helsingi 1983.
Hea Tahte Mängude hõbe Moskva 1986.
Nimetatud kolmel korral Eesti parimaks meessportlaseks.
Puuste nimel on vana tüüpi odaga visatud NSV Liidu rekord 94.20.
Uue odaga visatud 83.20 oli aastaid Eesti rekord.
Kolmekorde Eesti meister.
