Kired surnud mehe vara ümber
Kevadel, märtsi alguses, suri veremürgituse tagajärjel 53aastane ärimees Toomas Masing. Ärasaatmisel Jaani kirikus ja peielauas oli väga palju rahvast. Toomast jäid leinama abikaasa ja kolm last.
Toomas oli kogu elu olnud lugupeetud mees. Ei öelnud kunagi kellegi kohta ühtegi halba sõna. Oma tunded hoidis pigem enda teada ja elas sissepoole. Küll aga hoolis ta väga oma lastest. Poistega tegeles ta rohkem kui see Eesti isadel üldiselt tavaks. Tooma abielu oli kestnud 23 aastat.
Eelmisel suvel elas Masing üle ränga liiklusõnnetuse. Piibe maanteel põrkas ta kokku vastassuunda kaldunud mootorrattaga, mille juht silmapilkselt hukkus. Masing jäi imekombel ellu. Hingeliselt ta sellest matsust aga ilmselt ei toibunud, arvavad teda tundnud inimesed.
Tänavu veebruaris pani Masing lauale lahkumisavalduse oma põhitöökohas. Mees juhtis üht Silberauto tütarettevõtet, kasutatud veoautode müügiga tegelevat firmat Balmoral. Pärast pikka kaalumist otsustas ta vahetada närvesööva töö rahulikuma vastu. Ta uskus, et tema tõeline kutsumus on kinnisvara, kus ta väikest viisi ka proovinud oli.
Masingule kuulus kaks väikest osaühingut Aspire ja Indulge. Firmad teenisid tulu pealinnas korterite üürimisega. Veel enne surma kinnitas Toomas oma abikaasale Tiina Masingule korduvalt, et just need korterid on tema pensionikindlustus ja kooliraha lastele. Millised olid Masingu täpsed plaanid kinnisvara vallas, ei saa keegi enam teada.
Nädalapäevad pärast matuseid otsustas lesk võtta käsile mehelt päritavad firmad, mille tegevuse vastu ei olnud tal seni olnud vajadust huvi tunda. See oli lihtne: ta sai kokku mehe äripartneri ja firmade juhatuse liikme Piret Sarvega ja uuris temalt asjade seisu. Sarv ütles lesele, et pole viimase aasta jooksul firmadega eriti tegelenud ega tea temagi täpselt, mis neis toimub.
Kolm kuud hiljem sai lesk vajalikud paberid kätte. Siin tabas naist suur ja mitte just meeldiv üllatus: pärast abikaasa surma oli firmade vara maha müüdud ning ligi miljon krooni rännanud eraisikute nõuete katteks teiste firmade arvetele.
Kahe firma bilansis oli kokku kolm Tallinnas asuvat korterit. Ühel firmal kahetoaline Lasnamäel Asunduse tänaval ja kolmetoaline kesklinnas Maneeži tänaval. Mõlemad olid soetatud Hansa Liisingu liisinguga. Teisele firmale kuulus teine kahetoaline korter Asunduse tänaval, mis oli ostetud Ühispanga laenuga. Kõikidel korteritel olid pikaajalised rendilepingud ja üür laekus korrapäraselt.
2002. aastal teenisid ettevõtted vastavalt 35 000 ja 54 000 krooni kasumit. Mulluste majandusnäitajate järgi olid ettevõtted aga juba 429 000 ja 187 000 krooniga kahjumis. Mõlema firma omakapital oli muutunud nii väikeseks, et tegevuse jätkamiseks oleks pidanud omanikud sinna raha juurde panema või tegevuse lõpetama. Suured väljaminekud tekitas firmadele tegevuskulude mitmekümnekordne kasv.
Imelikud lepingud
Toomas Masingu ja Piret Sarve roll firmades on paberite järgi selge, kuid tegelikult palju keerulisem. 2003. aasta jaanuari lõpuni kuulusid firmad Sarvele, hiljem Masingule. Sarv jätkas firmade juhatuse liikmena kuni pärijad tema volitused tänavu 2. juulil peatasid. Ühtlasi on Sarv Eesti ühe suurima kindlustusfirma ERGO personalijuht.
Juunis andis Sarv Tiina Masingule üle firmade paberid, kust lesk sai teada, et vaatamata tagasihoidlikule tegevusele on tema mehe firmades tööd leidnud väga kõrgepalgalised töötajad. 2003. aasta 2. jaanuaril oli Sarv sõlminud teenuste osutamise lepingud iseenda ja Hannes Hütsiga. 22 päeva hiljem müüs Sarv osalused Masingule.
Hannes Hütsi töötab Sarve kolleegina ERGO Kindlustuses IT-alal. Tuntud on tema nimi aga hoopis muust vallast - tal on vastutusrikas amet Eesti Kunstimuuseumi Ehitamise Sihtasutuse finantsjuhina.
Lepingute järgi pidi Sarv Aspirele osutatud teenuste eest saama tasu 18 750 krooni kuus ning Hütsi haldama Indulgele kuuluvat kinnisvara ja teostama turu-uuringuid 30 000kroonise kuutasu eest. Kummagi firma kuukäive ei küündinud aga ligilähedalegi töötajate palganumbritele.
“Tegemist ei ole riigiasutuste, aktsiaseltside ega ka mitme osanikuga osaühingutega vaid ühe osaniku omanduses olevate osaühingutega, kus tehingud iseendaga on tavapärased ja seaduslikud,” selgitab numbrite imelikke suurusi Sarv.
Tiina Masing kahtlustab, et lepingud võimsate palganumbritega on tehtud tagantjärele ehk siis kevadel pärast tema mehe surma. Seda kahtlust peab muidugi tõestama ekspertiis.
Teisalt ei tea keegi peale Sarve, millised olid tema ja Toomas Masingu vahelised kokkulepped. Sarve sõnul oli puhas formaalsus, kummale firmad parajasti kuulusid või kes täitis juhataja kohuseid.
Lese versiooni näib kinnitavat asjaolu, et mehe eluajal ei makstud Sarvele ega Hütsile teenuste osutamise eest kordagi. “Teenuse osutajad seda ei nõudnud,” täpsustab Sarv viidates lepingutes öeldule, et teenuse eest tuleb tasuda kas iga kuu kümnendaks kuupäevaks või siis, kui teenuse osutaja seda nõuab.
Nüüdsest osaühingute juhatusse kuuluv Tiina Masingu õde Anu Reiljan leiab, et Sarve esmapilgul kummalisena tunduv palganumber 18 750 on tegelikult väga loogiliselt seletatav. Lepingu sõlmimisest Toomas Masingu surmani jäänud 16 kuuga annab see kokku ümmarguse summa – 300 000 krooni.
“See oli minu ja Toomas Masingu vaheline leping ning kõik käis vastavalt meievahelisele kokkuleppele,” ütleb Hütsi. Ta seletab, et leping ei näinudki ette teenuste eest igakuist tasumist, kuna seda ei võimaldanud firma rahavood. Hütsi sõnul oli neil Masinguga tulevikuplaane, millest nagu oma muudestki kinnisvaratehingutest ei taha ta ajakirjanduses rääkida.
Sarv siiski kergitab saladuseloori. Üheskoos peetud plaani soetada maatükk ja hakata tegelema kinnisvaraarendusega. See kava jäänud aga Masingu surma pärast katki.
Keeruline juhtum
Lesk aga ei jätnud. 10. juunil saatis Tiina Masing oma tuttava raamatupidaja Külli Paasoja kokkusaamisele oma mehe äripartneriga. Asja mõte oli saada selgem ülevaad pärimisele minevate firmade majanduslikust seisust ja tegevusest pärast mehe surma. Ainuüksi aastaaruannetega tutvunud Paasojale tundus asi kahtlane: “Kummalised viitvõlad, omakapital miinuses. Tundus, et firmadel on vaid kohustused ja varad, tegevus aga väga passiivne.”
Veel enne, kui pärijaid said firmade olukorrast täpsemalt aimu, müüs Sarv korterid maha. Olgugi et tegemist oli liisitud korteritega, ei seadnud AS Hansa Liiging Eesti nende mahamüümiseks mingit takistust. “Kui korterite suhtes oli liisinguvõtjaks äriühing, siis selle omaniku abikaasal korterite ja liisingulepingute suhtes nõudeõigust ei ole,” selgitab Hansapanga meediasuhete juht Kristina Tamberg.
Lesk pärib abikaasale kuuluva osaluse selles äriühingus. Kui liisingulepingute lõpetamisel ja vara müümisel esindab liisinguvõtjat äriühingu juhatuse liige, ei ole pangal seaduslikku alust tehingu tegemisest ainult sel põhjusel keelduda, et üks omanik on surnud.
Ei olegi väga üllatav, et Masingule kuulunud korterid Asunduse tänaval ostis sellele samale Hannes Hütsile kuuluv firma Nordstock, makstes nende eest 435 000 ja 430 000 krooniga ning kolmetoalise eest Maneeži tänaval, pealinna absoluutses südames, 650 000 krooni. Sellest läks maha liisingufirma ees olevate kohustuste summa ja Ühispangale maksmata laenusumma jääk. Järelejäänud raha kanti (kohustuste katteks?) OÜle Hanmar Valgus.
Vara müüdi maha põhjusel, et firmal oli tol hetkel puudus likviidsetest vahenditest, väidab nüüd Sarv. Raha läinud firmast rohkem välja kui sisse tuli ja liisingmakseteks ei oleks raha enam jätkunud. “Vara realiseerimise kava tutvustati ka pr Masingule osanike üldkoosolekul, kuhu ta oli pärijate esindajana kutsutud, ”räägib Sarv nüüd närviliselt.
Põhja politseiprefektuuri majanduskuritegude talituse inspektor Dmitri Teplõhh nendib, et tegemist on küllaltki keerulise juhtumiga. Kriminaalasja eeluurimine algas lese avalduse alusel 28. juulil ning kuna tõendite kogumine alles käib, ei saa ta midagi täpsemalt öelda. Prokurör Anneli Lumiste lisab vaid lakooniliselt, et paragrahv 209 järgi kelmuses süüdistatavate ülekuulamised käivad.
Eesti seadustes on lünk sellel kohal, mis saab siis, kui ettevõtte omanik sureb ning pärimise ajal käib majandustegevus edasi. Formaaljuriidiliselt on Piret Sarv tegutsenud õigesti – pärijatele antakse üle kadunu firmad. Pärimisseaduse järgi ei tohi alaealised pärida võlgu.
