Jaan Lahe on sel päikesepaistelisel päeval Vabaduse väljaku kulunud kohvikusse sisse astudes üsna ärev. Ta on sel nädalal pidanud andma palju intervjuusid ning selgitama avalikkuse ette paisatud manifesti sisu.

Ühtlasi peab ta pidevalt vastama jõulisele kriitikatulvale, mis teda on kirikusiseselt tabanud. “Mulle heidetakse ette, miks ma mingeid avaldusi või kirju pole esitanud. Aga probleemid on laiemad ja ma leidsin, et on aeg need avalikkuse ette tuua. Siin pole midagi valgustkartvat,” räägib Lahe.

Samuti on see manifest vastulöök viimasel ajal laias meedias valjuhäälset religioosset konservatiivsust esindanud meeste sõnavõttudele, kellest enim kõmu on tekitanud Varro Vooglaidi, Tõnu Lehtsaare ja Toivo Tänavsuu artiklid.

“Me tahtsime oma manifestiga saata ühiskonnale sõnumi, et on olemas ka teistsuguseid nägemusi ristiusust. Oma luteri kiriku kohta võin julgelt öelda, et meie hulgas on inimesi, kes tahaksid, et kirik muutuks suurema avatuse ja demokraatia suunas ka mõtteviisi poolest ning arvestaks rohkem teoloogia tänapäevast arengut,” räägib Lahe.

Ta peab silmas, et piiblit tõlgendatakse sageli sõna-sõnalt ega arvestata selle teksti ajaloolise taustaga.

“Kui olin murdeealine ja just koos vanema õega enda jaoks kiriku avastanud, oli minugi veendumus, et piiblit peab võtma sõna-sõnalt ja et kõik, mis on seal kirjas, on ühemõtteline. Hiljem, kui hakkasin piibliga tõsisemalt tegelema, sain aru, et see pole nii. Iga tõlge on omakorda tõlgendus ja ka sõnumi sisu on sageli mitmeti mõistetav. Maailm, milles me elame, on võrreldes selle ühiskonnaga, kus piibel sündis, väga palju muutunud. Piiblis on palju asju, mis on mõistetavad vaid tollasest maailmapildist ja ühiskonnakorraldusest lähtudes, nagu näiteks patriarhaalne peremudel, mis nõuab naise allumist mehele. Sellised asjad ei saa olla mingid jumalikud tõed, mis kehtivad kuni aegade lõpuni.”

Lahe toob näiteks, et kuigi luteri kirikus töötavad juba aastaid naisvaimulikud, leidub ikka veel neid naeruvääristavaid meeskolleege. “Nende arusaam on, et vaimulik saab olla ainult mees, kusjuures nad viitavad seda öeldes piiblile.”

Ta väidab julgelt, et Eesti kirikutes on selgelt näha fundamentalistlikke jooni, mis ei tunnista tekstide tähenduste ajaloolist konteksti.

“Kui tavaliselt seostatakse seda nähtust vabakogudustega, siis võin öelda, et seda esineb kõigis Eesti kirikutes,” tõdeb Lahe. Lisaks evangeelsetele luterlastele mainib ta ära nii roomakatoliku, baptistliku kui ka adventistliku kiriku.

Teisalt on just nende konfessioonide esindajad osalenud Facebooki grupi “Liikumine tänapäevase, avatud ja demokraatliku kiriku eest” arutelus ja muret tundnud, et sageli ei tolereerita eriarvamusi ning vähemusi tõrjutakse.

Muide, Lahe käis manifesti idee esimest korda välja samuti Facebooki keskkonnas, kui oma mõttekaaslastega parasjagu neid asju arutas. Lähipäevil avatakse seal uus arutelugrupp, kuhu oodatakse diskuteerima juba kõiki asjast huvitatuid.

Lahe kiriku ilmalikuks muutumist ei karda. “Põhiline on, et teadvustataks endale, mis on ristiusu muutumatu põhisisu.”

Täna, neljapäeval kell 18.30 peab Jaan Lahe avaliku loengu teemal “Jeesus kui inimene ja Jumal” Mustamäe linnaosavalitsuse majas.


Kes?


Jaan Lahe on sündinud 31. mail 1971 Tallinnas.


Ta on abielus, nelja ja poole aastase tütre Kristiina isa.


Luteri kiriku Tallinna praostkonna vikaarõpetaja, Usuteaduste Instituudi dotsent ja Tallinna Ülikooli lektor.


Ta on aktiivselt kirjutanud ristirahva ajalehte Eesti Kirik, tegeleb teadusartiklite kirjutamisega ning osaleb mitme uurimisgrupi töös.


2009. aastal kaitses ­gnoosiseteemalise doktoritöö Saksa tippteadlaste Kurt Rudolphi ja Hans-Gebhard Bethge käe all.


19. septembril postitas ta petitsioon.com veebilehele humanistliku kristluse manifesti, kuhu on oma toetava allkirja andnud juba paarsada inimest.


Manifesti on toetanud teoloogid Ain Riistan, Lea Altnurme, Urmas Nõmmik, Anne Kull ja teised.<