Kivid lendavad, tiivikud undavad
On uskumatu, missugusest mülkast pressib läbi põllumees Alar Türneri Land Cruiser. Tee, mida mööda Alar oma mereäärseid põllulappe vaatama sõidab, on nii segi pööratud, et lühemale mehele ulatub muda munadeni. (Vabandust.)
“Ma pean kakssada koormat sõnnikut põllule vedama ja heinavooridega läbi pääsema – kuidas ma saan!?”
Tee keerasid segamini Nordkalki buldooserid, mis Hanila vallas Esiveres uut karjääri rajavad.
Hanila vallavanem Arno Peksar olla lubanud, et Nordkalk teeb ära lõhutud tee asemele uue. Aga Türner seda ei usu. Kaevandusemehed olevat juba rääkinudki, et sõitku parem ringi, kes mere äärde tahab.
Alari arvates on see sama hea nagu öelda Virtsu mehele, et sõida Tallinna läbi Viljandi!
Alar Türneril, Kõlja-Juhani noorperemehel, on 320 ha põldu, ta kasvatab heinaseemet, teravilja ja piimakarja. Tal on õuel vist kõik traktorid, mis olla saavad. (Ja liisingud kõik korralikult makstud.)
Isa ja poeg Türnerid on põhjalike meestena lugenud rida-realt läbi kõik dokumendid, mis räägivad Nordkalki kaevandusest. Nad teavad igat pisiasja. Ka niisuguseid, millesse Hanila vallavolikogu pole leidnud mahti süveneda.
Türnerite vanas eestiaegses majas on kumerate nurkadega puhvetkapp, mille klaasid aeg-ajalt klirisevad, nagu oleks toatäis külalisi kogunenud toosti ütlema. See kõlistamine läheb lahti siis, kui Nordkalk Kurevere karjääris dolokivi lõhkab.
Lõhkamise kõrval leidub tänapäeval ka nüüdisaegsemaid ja inimsõbralikumaid võtteid, aga kes siis niisuguste asjade peale raha hakkab kulutama!
Kevadel korjasid Türnerid kaevandusega külgnevalt seemneviljapõllult varakult kivid ära – et kui tuleb lõikuse aeg, saaks kombainer n-ö lips ees mööda põldu lasta.
Tuli lõikuseaeg. Alar sõitis kombainiga põllule ja kui kolmveerand päevaportsust oli ära niidetud, selgus – põld on suuri paemürakaid tihedasti täis. 165 meetri kauguselt kaevandusest on lennanud põllule sellised paejurakad, mida isegi kolm Loksa pätti korraga tõsta ei jõua.
Türneritel on aga moodne šahtkuivati, mis tahab korraga kogu päevase seemneportsu kätte saada. Ootamatu seisak tähendas seda, et kogu kuivatis ootav seeme (ehk 70 000 krooni) oleks äärepealt vastu taevast lennanud.
2008. aasta detsembris avastas Riigikontroll, et Nordkalki kaevanduse esimene järk oli sügavam kui määratud, ja algatas Nordkalki vastu kriminaalasja. Uurimine pole tänaseks läbi saanud, aga see ei takistanud Keskkonnaministeeriumil anda mõni kuu hiljem (kevadel 2009) firmale luba kaevandust laiendada.
Seepärast siis need mudased teed.
Alar Türneri sopane Land Cruiser keerab vaiksele metsateele.
Kadakad, metsaheinamaad, jälle kadakad. Erekollane kasesalu, siin-seal punane pihlakatuust. Siis algab roostik, mille taga jookseb meri solinal vastu rannakive.
Siin on endale suvekodud ja maamajad muretsenud sedasorti rahvas, kes linnas tööl käib. Paljudes majades pole isegi elektrit, külmkapid töötavad gaasiga, õhtuid veedetakse küünlavalgel.
Pole võimalik leida paremat paika linnamöllu eest põgenemiseks kui Hanila valla vanad rannakülad.
Tegelikult see nii ei ole. Tallinna lastearst Reet Raukas ütleb, et tal on oma maakodus viimasel ajal tunne, nagu müriseks neil õues liiklusmagistraal. Pooleldi märkamatult kerkis siia tuulepark kuueteistkümne tuulikuga.
680–700 meetri kaugusel Reeda majast undab kaks tuulegeneraatorit, mille võimsus on 2 MW, ja 750 meetri kaugusel on tuulik, mille võimus on 3 MW. Ja neist poole lähemale tahetakse teha veel kaks (3MW).
Dirigent Olari Elts ja tema NYYD Ensemble’i mänedžerist elukaaslane Siiri Siimer (samuti tallinlased) elavad pisikeses majas ja on endale juba paarkümmend tonni maakive varunud, et uuele majale vundamenti teha. Olari, kes dirigeerib poole ajast jumal teab kus maailma otsas, oleks vahepeal omaette Hanila kadakate vahel. Aga nüüd, nagu sõnastab Siiri Siimer selges eesti keeles, on olukord “täiesti pekkis”. Kui tuulegeneraatoreid juurde tehakse, ei ehita Olari ja Siiri siia enam mingit maja.
Filmimees Peeter Urbla renoveeris vana rehielamu juba nõukogude ajal. Paljud on tema hubast elamist imetlenud raamatus “Eesti suvekodud”. Nüüd jääb tema majast uue karjäärini mõni meeter.
Iga kord, kui elektrigeneraatori tiivalaba lõikab läbi õhu, teeb ta samasugust vuhinat nagu täpisuurune reaktiivlennuk, mis taevasse valge juti veab. Selle vahega, et tuulegeneraatorid ei lenda ära, nende undamine on pidev, ja pikapeale ajab see hulluks.
Mida annaks teha, et asi Läänemaal lausa Kohtla-Järveks kätte ei läheks? Suviti Hanila rannakülades elavad pealinna muusikud, lavastajad, tohtrid, ärimehed kirjutasid ennast sisse Hanila valda, asutasid valimisliidu Südameasi ja asusid kohaliku elu üle pead murdma.
Mis seal salata. Tulevikku vaatav pilk näib neil olevat selgem kui kohalike oludega harjunud rahval.
Kunstnik Ene-Liis Semper ja lavastaja Tiit Ojasoo, kes on istutanud oma maja juurde õunapuid ja marjapõõsaid, rajanud kaevu ja kes arvavad, et see oleks tore koht lastele kasvamiseks, leiavad, et väikeettevõtlus võiks olla siin tuleviku võtmesõna.
“Rannaäärte tuuleparkidega ülekülvamine võtab tulevikus võimaluse Euroopa fondidest rannakülade arendamiseks raha taotleda. Tööstusmaastikke ei toeta keegi.”
Valimisliidust Südameasi pääses Hanila vallavolikokku üksainuke liige. Suuremale osale valijatest (Virtsu ja Vatla rahvas) rannakülade probleem korda ei lähe ja Hanilas jäävad juhtpositsioonile vanad tegijad.
Alar Türner: “Mis seal ikka, lootsime, et tuleb perestroika, aga ei midagi!”
Dolokivi rändab endiselt Hanilast Rostocki väetisetehasesse, Eestimaale ei jää sellest muud peale augu, mis ulatub Hanila kadakate vahel peaaegu maakera keskpaika välja.
Aga Hanila senisel vallajuhil peale tööstuse ja vabrikute muid mõtteid peas ei liigu. Suvel käis ta oma silmaga Rostocki väetisetehast uurimas, ja leidis koos maavanem Neeme Suurega, et miks mitte ka Hanilasse seesugune püsti panna. Ei ta mürise, ei ta haise, suurepärane tehas!
Kõik õnneks seda rõõmu ei jaga. Marek Strandbergile näiteks meenutavad jutud vaiksetest ja lõhnatutest väetisetehastest vene muinasjutte, kus orav teemanti näris ja haned puhast kulda sittusid.
