Kas Eestis elab mõni inimene, kes võiks oma sünnipäevalauda sugulastena kutsuda nii president Arnold Rüütli kui ka eelmise presidendi Lennart Meri? Selline küsimus turgatas kord pähe Eesti Genealoogia Seltsi Viljandi osakonna juhatajale Tiina Tafenaule.

Vastuse leidmiseks avas ta oma arvuti, milles peitub üle 103 000 isikunime Viljandi, Kõpu, Paistu, Tarvastu ja Helme kihelkondadest alates Põhjasõjast kuni tänapäevani. See on suurim genealoogiline andmebaas Eestis, kuid sugugi mitte ainus.

Proovinud läbi mõned variandid, avastas proua Tafenau oma suureks üllatuseks, et hoopis tema ise võiks saata kui just mitte sugulaslike, siis vähemalt hõimlaslike tervitustega varustatud sünnipäevakutsed mõlemale riigimehele.

“Rüütlid on küll Saaremaa suguvõsa, kuid Arnoldi õe mees on pärit Viljandimaalt Kõpust. Ja Paistus tuleb mu suguvõssa sisse ka Helle Meri,” selgitab Tafenau.

Laidoneri sugulane

See pole ainus näide üllatustest, milleks tuleb valmis olla siis, kui ühinevad arhiivide “tolmunud” toimikud ja moodne infotöötlustehnoloogia. Viljandi muuseumi (asukoht Laidoneri plats 10) direktor Jaak Pihlak, suur Vabadussõja-huviline, sai iseenda ja kindral Johan Laidoneri sugulusest teada proua Tafenault telefonitsi kell 12 öösel ja vahetult enne oma lapse sündi.

Enamgi veel. Kui Põhjasõja-järgsed pärisorised talupojad oleksid muude mõisaametite seas pidanud ka muuseumidirektori kohta, saaks Tafenau nüüd oma andmebaasi toel teha vallatuid järeldusi pelgalt nende laste sünnikupäevade alusel.

“Kõige suurem sündivus on talurahva seas olnud veebruari teisel nädalal,” sõnab Tafenau. “See näitab, et eesti rahvas oli tõeline loodusrahvas: veebruarist üheksa kuud tagasi algab ju aeg, mil tüdrukud läksid aita magama ning ka pererahvas sai isekeskis end vabamalt tunda. Kui aga vaadata aega üheksa kuud edasi raskete tööde perioodidest – rehepeksust või talvisest puuraiumisest jaanuaris – siis valitseb sündivuses suur madalseis.”

Tafenau kõnnib omalaadse genealoogilise buumi eesrinnas, mis vallutab Eesti arhiive sedamööda, kuidas meie riik muutub üha sarnasemaks Saksamaa ja Põhjamaade heaoluühiskondadega ning inimestes süveneb soov teada oma minevikust rohkem kui vaid vanavanemate nimesid.

“See huvi on seletatav vastukaalu otsimisega üleilmastumisele. Inimesed tahavad leida oma kindlat juurikat selles muutuvas maailmas,” ütleb Tartus asuva Ajalooarhiivi kogude osakonna teatmetalituse arhivaar Kalev Jaago.

Tartu Ülikooli ajaloo osakonna juhataja Aadu Must, kes on kirjutanud teedrajava käsiraamatu "Eestlaste perekonnaloo allikad" ja koostanud onomastilise internetiandmebaasi prekonnanimede algkodudest, leiab samuti, et tegemist on eestlaste naasmisega Lääne kultuuriruumi, kus sugulasi on alati kõrgelt hinnatud.

"Alateadlikult otsitakse sugulastest ehk tõesti ka teatud mõttes tuge," vastab Must küsimusele, kas klannide aeg tuleb tagasi. "Kui on tubli suguvõsa, võib see isiku saatuses mängida oma osa. Aga olulisem on siiski huvi ajaloo vastu. Kui sa loed, et Põhjasõja järel suri ära pool kihelkonda, ei ütle see veel midagi; aga kui näed, mis juhtus su oma perekonnaga, annab se hoopis avarama vaate."

Kõige pikem sugupuu Tafenau andmebaasis hõlmab 1500 inimest. Oma lapse sugulasi mõlema vanema liinis on Tafenau tuvastanud üle 6000. Lapse otseseid eellasi on teada 174, kuid potentsiaalselt võiks neid kuni Põhjasõjani olla veidi üle 500.

Tuleb ikka ise uurida

Rohkem kui kolmandik arhiivide lugemissaale külastavatest uurijatest tuleb tänapäeval sinna sooviga tegelda genealoogilise uurimistööga. Tung on nii massiline, et mikrofilmiaparaatide taha pääsemiseks tuleb oodata järjekorras. Näiteks Tallinna Riigiarhiivi uurimissaali viiele mikrofilmilugerile tuleb registreeruda kuu aega varem.

Perekonnaloo selgitamiseks tuleb huvilisel näha ränka vaeva. Arhiivitöötajatelt ei maksa eeldada valmis toimikuid ja internetiandmebaase, nagu mõni klient siiani kipub eeldama. Arhivaarid vastavad kirjalikult vaid inimeste õigusi (omand, pension jm) puudutavatele päringutele.

Kõigepealt on tarvis oma eellastest natukenegi teada, et juhatada arhivaarile kätte mingisugune lõngaots. Kui sellist teadmist pole, tuleb kiiresti külastada mõnd soliidses eas sugulast ja temalt see hankida. Kiirustamiseks annab põhjust Eesti Genealoogia Seltsi juhatuse esimehe Raivo Maine kogemus, et tihtilugu juhtub vana ja kauge sugulane hinge heitma just nädal enne seda, kui sugupuu-uurija lõpuks tema jutule minna on mõelnud.

Sellisest lõngaotsast lähtuvalt hakkab arhivaar uurijale ette kandma toimikuid või mikrofilmikarpe, millesse süvenemine on juba uurija enda töö. Saksa ja vene keele oskamine ning gooti kirja tundmine on vältimatu. Muide, see viimane kunst võib osutuda keerulisemaks kui kaks esimest, kuid kannatlikule uurijale on sugupuu minevikus tuhnimine igati võimalik. Mida ei saa aga öelda tänapäeva kohta.

Kõige raskem on leida praegused sugulased

Tahtmine korraldada suure sugupuu-uurimise peale suguvõsa kokkutulek, et oma avastusi ka teiste sugulastega jagada, võib väga kergesti sumbuda riigi ametiasutuste bürokraatiasse. "Isikuandmete seaduse tõlgendused on kohati lausa koomilised, aga ikkagi raskendavad tööd," kurdab Maine. Tema sõnul ei ole harvad juhud, kus uurija on oma sugupuu kuni Rootsi ajani välja joonistanud, kuid tänapäevaste sugulaste andmeid siseministeeriumi perekonnaametitest ei saa, sest tal ei ole selleks õigust ega põhjendatud vajadust. "Paari aasta eest tuli üks kohtuotsus, kust võib lugeda, et teise inimese isanimi, kui ta pole ise seda öelnud, on diskreetsed isikuadmed. Kuidas seda küll venekeelsele elanikkonnale selgeks teha?" ironiseerib Maine ja lisab, et sellisel puhul aitab hädast välja ainult leidlikkus. "Kaugemate sugulaste haudadele, millest on näha, et neid regulaarselt hooldatakse, tuleb jätta veekindel ümbrik palvega ühendust võtta." Avaldatakse ka lehekuulutusi, helistatakse lihtsalt samanimelisi inimesi läbi, et ikka omade jälile saada.

Kokkutulekud aina suuremad

Tänavu suvel ei leia ilmselt nädalavahetust, mil mõnda Eesti otsa ei koguneks sajapealist sugulasterühma. “80-130 on tavaline rahvahulk,” pakub Maine seltsi liikmete korraldatavate suguvõsakokkutulekute keskmiseks osalejate arvuks. “Eks mängima hakkab see, kuhu paarsada inimest ära paigutada,” arvab ta. Katrin Uudeküll, rahandusministeeriumi nooruke ametnik, suutis juuli lõpus Lääne-Virumaale Uudekülla kokku kutsuda 500 inimest. "Sugupuus on meil 1400 inimest. Uudekülas elatakse järjepidevalt juba kaheksandat põlve. Selleaastase kokkutuleku teema oligi 200 aastat Uudekülas," seletab Uudeküll, kes hakkas oma sugupuud tädi abiga uurima kaheksa aastat tagasi. Ka kokkutulekud on neil iga aastaga aina rahvarohkemad. "Leiame ju aina juurde, kes veel sugulased on," peab Uudeküll protsessi pöördumatuks ning nimetab kuulsaima suguvõsa liikmena olümpiavõitjat Jaak Uudmäed.

Viievõistlejat Imre Tiidemanni oma suguvõsa kuulsuseks pidavad Tiidemannid tähistasid tänavu suvel juba suguvõsakokkutulekute 20. aastapäeva. Tiit Tiidemann, Tallinna Tehnikakõrgkooli professor meenutab, et sügaval nõukaajal ei olnud ka minevikus jälgede ajamine kerge. "Võtsin Tartu Keskarhiivi minnes instituudist isegi paberi, et teen teaduslikku tööd mehaanika alal ning tehnika ajaloo uurimiseks vajan talude hingeloendit. Esimest korda seda loendit nähes ei saanud küll mõhkugi aru," tunnistab vanahärra, kel praeguseks sugupuus 11 põlvkonda ja 608 inimest. Suguvõsa koguneb igal olümpia-aastal. Lisaks põhjalikule statuudile, kuidas kokkutuleku korraldamise järjekord liigub ning kes kokkutulekul lippu heiskab, on Tiidemannidel ka oma hümn "Tiidemanni valss". "Sõnad tegi meie suguvõsa liige ja viisiks sobis üks valss, mille autor keegi K. Tideman Venemaalt. Ju siis seal on kah Tiidemanne," arvab Tiidemann ning lisab, et viisisepp oleks muidu ka suguvõsast võtta  - Priit Pajusaar, eurolaulude meister. Riigimeestest kuulub sellesse klanni naisliini pidi ei keegi muu kui riigipööraja Viktor Kingissepp. Tiidemannid on oma juurtesse kaevamisel jõudnud 18. sajandi alguseni.

Lembituni veel ei ulatu

Kõige pikemad eestlaste sugupuud on siiski õnnestunud välja viia 16. sajandi lõppu. Osalt sõltub see puhtast õnnest varasemate dokumentide säilimisel, osalt aga uurijate leidlikkusest täiendavate allikate – kohtutoimikud, konsistooriumitoimikud – kasutamisel. Isegi aadlike omavaheliste kohtuasjade lahendamisel võidi nimepidi üles märkida vaidlusalusel maal elanud taluperemehed või koguni kutsuda küla eakamad mehed andma tunnistusi maaüksuste põliste piiride asukohast.

Just lünkade täitmiseks alustas oma andmebaasi loomist ka Tiina Tafenau. Ta avastas, et teabe hoolika analüüsimise ning sobitamisega on võimalik tuvastada inimeste põlvnemist ka siis, kui otsesed allikad puuduvad. “Asjad hakkavad üllatavalt haakuma,” ütleb Tafenau. “Oma seltsi liikmetegi seas olen endale nii leidnud sugulasi.”

Nii ei või isegi Tafenau olla kindel, mis üllatusi sugupuu-uurimine võib veel serveerida. Kui tema poeg tutvustas emale tulevast miniat, avas ema arvuti ja leidis, et mõlema noore juured on Helme kandis kriitiliselt lähestikku…

Lihtne ajaloos tuhnimine

*Kuni 1926. aastani peeti kiriku meetrikaraamatuid ning need ongi esimene aste teel minevikusügavusse (enamikul juhtudest 18. sajandini välja). Nendesse dokumentidesse märkisid kirikuõpetajad oma koguduste liikmete sünnid, surmad, abiellumised jm tähtsamad elusündmused.

*Meetrika eriliik on personaalraamatud, kus kirikuõpetaja on inimese kohta teinud sissekandeid kogu tema elutee vältel. Nagu tänapäeva ajalehtedeski, on neis dokumentides kajastatud eelkõige negatiivset – pahandusi, kohtuasju, lahutusi. Korralike inimeste kohta leidub lisamärkusi harva.

*19. sajandi keskpaigast 1782. aastani saab liikuda ka hingeloendite abil. Hingeloendused olid Vene keisririigis midagi tänapäevase rahvaloenduse sarnast, kus kuni paarikümneaastaste vahedega pandi seisuste kaupa kirja iga mõisa elanikkond. Justkui tänapäeva suguvõsauurijatele mõeldes anti iga kord ka viide inimese asukohale eelmise loenduse ajal.

Hingeloendid aitavad uurijal siseneda perekonnanimede-eelsesse aega, samas ei pruugi need kajastada naisi.

*1782. aastast saab liikuda veelgi varasemasse aega, kuid uurimistööl tuleb nüüd tugineda adramaarevisjonidele, kuhu erinevalt meetrikaraamatutest ei pandud kirja inimesi, vaid talude põllumaad. Koos maaga käisid kaasas ka põgusad andmed peremehe, ent mitte sulaste kohta.

Siitmaalt soovitavadki arhivaarid loobuda perekonnaloo kirjutamisest ning keskenduda talu ajaloo uurimisele.