Klementi revolutsionäär
Pool aastat tagasi leidis rõivafirma Klementi üks uutest juhtidest, Toomas Leis, et Klementi on liiga kaua Baltika sabas sörkinud ja pakkus loovdirektori kohta moekunstnik Katrin Kuldmale.
Nüüd näitab Katrin uhkelt oma helebeeži kampsunit ja teatab õnnelikult, et see on tema esimene Klementist sooritatud ost.
Kampsun on tõesti ilus. Kevadkollektsioon on valmis ja Kuldma räägib vaimustunult, kui õnnelik ta on. “Ma nii õudselt tahtsin seda tööd tegema hakata!” õhkab ta.
Klementi on seni olnud mantlite ja kostüümide firma. Nüüd on kollektsioon muutunud ja sealt saab midagi igaks elujuhtumiks. “Me ei pööra midagi täiesti pea peale, Klementi nimega me ei hakka vigurdama, ma ei näe sellel mingit mõtet, aga sisu läheb täiesti uueks. Klementi oli enne seisev vesi - potentsiaali nagu oli, aga seda ei osatud kanaliseerida;”
Kuldma räägib väga enesekindlalt. Ta ütleb, et kui Klementi lähtus enne sellest, mida ta suudab toota, siis nüüd vaadatakse, mida inimestel vaja on. “Sihtrühma me ei vaheta, tahame teha midagi niisugust, mis ei ole rõhutatult noortele mõeldud. Tahame inimesed ilusti riidesse panna, vanus ei ole tegelikult määrav,” räägib ta.
Oma isikliku moemaja kohta ütleb ta lihtsalt: “Panin kinni.” Hetkeks paistab, et sellega ta kavatsebki piirduda, kuid siis ikkagi selgitab: “Ma seisin naljaka valiku ees, et kas arendan oma moemaja täie mahviga edasi, või lähen Klementisse. Viis aastat ma seda moemaja pidasin, päris kõrgel tasemel daamid on riidesse pandud, Eurovisioon on ära tehtud, lihtsalt ei ole enam mingit põnevat väljundit.”
Kuldma räägib, et ta tõepoolest väga tahab sellel alal tegutseda, aga kui ta oleks oma rida niimoodi edasi ajanud, nagu talle meeldis, siis poleks enam olnud muud võimalust kui oma nime kuskile väljapoole suruda. “Aga see on nagu natuke ränk. Oma nime all rahmeldamine tundub minu jaoks liiga karm,” ohkab ta. “Eestis võime ju kuulsad olla, aga väljaspool Eestit hakkame jälle nullist peale, ja selleks on ikkagi vaja ka meeletut raha. Meil ei ole ka maa nime, mis meid toetaks. Kui sa tuled Pariisist siiapoole, siis sinu tase ei olegi alati oluline, see päritolumaa juba iseenesest maksab midagi. Kõik on võimalik, seda ei saa öelda, et väljapoole ei saa minna. Aga minul tekkis viimasel ajal see tunne, et oma nimest brändi tegemine võtab sinu enda isiksuselt midagi ära, privaatsus või iseolemise tunne kaob, ja see hakkas mind kohutama. Seepärast mulle meeldibki Klementis olla, seal ei ole minu nimi nii hullult eksponeeritud.”
Lisaks kaheaastasele tehnikumiharidusele tudeeris Kuldma aasta USAs Rhode Islandi disainikoolis. Ta arvab korraks, et olekski võinud sinna jääda, sest koolist anti tema töödele niisugune hinnang, et töö leidmisega ei tohiks mingeid probleeme olla. “Aga noh, mul ei olnud tööluba ja mul oli suur armastus ka kodus ootamas ja seepärast ma tulin kribinal-krabinal kodumaale tagasi.”
Oma kunstiande on Katrin oma sõnul pärinud emalt, kes oli suur moedaam. Õmblema hakkas Katrin kuuendas klassis, aga praegu ei ole tal kodus enam vist isegi nõela ega niiti. Juba järgmises lauses ütleb ta veendunult, et meestemantli õmblemisega saaks ta kindlasti hakkama ja mitte miski ei pane tema sõnades kahtlema. “Kui ma oma moemajaga alustasin, siis tegin kõik asjad ise, koristasin, lõikasin, õmblesin! Kunagi arvasin, et mulle õudselt meeldib õmmelda, et mulle õmblemine kohe meel-dib-ki, aga siis kui ma pidin hakkama koolis teistele õmblema, avastasin, et mulle tegelikult õmblemine üldse ei meeldi, mulle meeldib õmblemise juures ainult see aspekt, et ma saan endale uue hilbu selga. Riiete omamise ja saamise rõõm oli see, mis pani vahetevahel arvama, et mulle meeldib ka õmblemine.”
Klementis on Kuldma ülesanne see, et kollektsioonid oleksid üldpildis ühtlased. Kui disainerid vastutavad luku- ja niidivärvi eest, siis Kuldma peab silma peal hoidma ka sellel, kuidas reklaamikampaania haakub brändi ideega ja kuidas eri kollektsioonide esemeid saaks omavahel kombineerida. Ta ütleb üdini veendunult, et kui inimene ostab tulevikus ainult Klementit, siis hakkab tema garderoobis kindlasti valitsema stiiliühtlus.
“Kindlasti on olemas selliseid inimesi, kes tõepoolest ei hooli üldse sellest, mis neil seljas on, aga isegi Buddha munkadel on omad riietumistavad, mille järgi nad on äratuntavad või mida nemad oma märgikeeleks loevad. Kui inimesele on tema välimus täiesti kama kaks, siis on see tema enda õnnetus, see lihtsalt ei ole loogiline, see ei ole normaalne!” ärritub Katrin kergelt.
Ja arvab, et me oleme ikkagi kõik õnnelikud, kui me saame mõne uue hilbu. “Muidugi trendi või brändiohvrid on teistpidi õnnetud. Trend peab olema meeldiv lõbustus, rõivastumine ei tohi loomulikult muutuda esimeseks elutähtsaks tegevuseks, see on jabur,” leiab Katrin. Kindlasti on ta vastu ka niisugusele väitele, et ilu nõuab ohvreid. Kui tuleb ohverdada oma mugavust ja heaolutunnet, siis sellest ei ole ta nõus loobuma. “Ma ei ole mitte mingil juhul nõus kannatama näiteks pikki kosmeetilisi protseduure, ma lihtsalt ei kannata seda välja!” naerab ta.
Kõige rohkem ajab Kuldma taga seda, et riietel oleks hea joon ja istuvus. “Võibolla paljud inimesed ei märkagi, aga laias laastus sellest kõik sõltubki. Kui tahad tugevat brändi, siis pead sinna sisse panema midagi niisugust, mida teised kätte ei saa,” arvab ta ja räägib, kuidas Happy kaubamärgi juures sai silma järgi tehtud püksid, mille kohta paljud hiljem ütlesid, et esimest korda oli võimalik poest osta niisugused püksid, mida ei pidanud kuskilt kohendama hakkama. “Ja me ei teinud mitte mingisugust turu-uuringut,” lisab Katrin.
Klementi uutes kauplustes kavatseb ta aga ringi luusima hakata, et mitte inimestega kontakti kaotada. Kindlat edunippi Katrinil ei ole. “See käib lihtsalt nii, et kui kõhutunne ütleb, et see on hea asi, siis see on ka nii. Kui kahtled, siis kahtlevad ka teised,” teab ta.
Sama oluline on see, et rõivaid saaks pesta. Ta lubab, et tema pesumasinalembus hakkab kindlasti ka Klementi toodangus kajastuma. “Ma ei saa unistada supersiididest ja sametitest, siis ma oleksin jabur. Ma ei ole ahistatud ja kui ma ikka väga tahan siidi ja sametit katsuda, siis ma saan seda ka teha üksikute eraklientide peal,” räägib Katrin ja lisab trendivihjeks, et tänavu suvel käigu kõik linases, tuleval suvel aga puuvillases.
