Kodanik kasvab koolimajas

Pole sugugi ükskõik, millises hoones veedab riigikodanik oma lapsepõlve ja kujunemisaastad.

Eestimaal on hulgaliselt mõisa­hooneid, mis on kohandatud koolimajadeks. Baltisaksa mõisate elutähtsad majandussooned lõigati katki 1919. aasta maareformiga. Mõisasüdamed jäeti omanikele küll alles, aga ilma majandusmaadeta ei toida mõis end ära.

Selle ajastu probleeme on asja­tundlikult lahanud Rootsist pärit ajakirjanik Carl Mothander, kes püüdis kohusetundlikult ülal pidada oma abikaasale kuuluvat Tohisoo mõisa („Parunid, eestlased ja enamlased”, Helsingfors 1943 / Tallinn 1998). Ajalugu näitab, et õiglust on raske jalule seada.

Kool hoiab mõisa elus

Pärast sakslaste lahkumist jäid mõisad tühjaks, paljudesse neist rajati peagi koolid. Tänu sellele paljud häärberid üldse alles ongi, ehkki kool pole mõisasüdame äramajandamiseks sugugi kohaseim ettevõte. Siiski on ühiskond suutnud osa neist ilusasti korras hoida.

Üks imelisi näiteid on Muuga mõis, kuhu sattusin Ekspressi mõisa­usku autojuhi Hardo soovitusel. Sinna, Carl Timoleon von Neffi 19. sajandi teisel poolel projekteeritud ja ehitatud esinduslikku neorenessanss-hoonesse, mille fassaadidel karüatiidid kaaristuid toetavad, kolisid Muuga põhikooli õpilased juba aastal 1944. Kui haruldases keskkonnas on neil õnnestunud üles kasvada, selgub kooli vilistlastele alles siis, kui nad satuvad mõnesse tavalisse kooli sisse piiluma. Hoones tehti kapitaalremont 1951. aastal, põhjalikult restaureeriti seda aga aastail 1987–1994 ning praegu näeb maja seest lihtsalt suure­pärane välja.

All kindlus, üleval loss

Väga suur erinevus, lausa ideoloogiline vahe on hoone alumisel ja ülemisel korrusel. All on toredalt võlvitud laed ja uskumatult paksud müürid (räägitakse, et esimene ehitusmeister arvas ehitavat kroonuvanglat, kuid ehk on müüritised pärit märksa varasemast ajastust) ning teine korrus on rõhutatult suure­jooneline. Sinna viib kahe kurvameelse marmorlõvi vahelt pikk ja sirge marmortrepp, hoone kohta ehk liigagi uhke, aga põhjusega — see on tsaar Aleksander II kingitus kunstnikule tema teenete eest.

Trepist tõustes jõuate saali, kus aste-astmelt kerkib vaatevälja kamina kohal trooniv must-kuldne Madonna lapsega. Kuju mõjub uskumatult ülevana, pärinedes justkui teisest maailmast. Majarahvas, kes on enese kätes olevast varandusest teadlik ja selle üle uhke, selgitab, et taies on loodud märksa suurema hoone jaoks — see on koopia skulptuurist, mis kaunistab teiste hulgas Iisaku katedraali Peterburis.

Ahjud kui skulptuurid

Suurepäraselt on säilinud (ja praegugi töökorras) hoone imelised kahhelahjud, õhkkütte lõõrisüsteemid ja kaminad, kuigi hoonesse on juba ammu sisse toodud kesk­küte. Kui allkorruse valged kahhelahjud näivad olevat raskepäraste võlvidega veidi vastuolus, suutmata otsustada, kumb tähtsam on, siis ülakorrusel on karniiside ja vanikutega kaunistatud ning vaasidega ehitud ahi-skulptuuridel ruumi küll ja küll. Suures saalis on lisaks kaminale neid veel kaks — üks seisab tubase karüatiidi kõrval, kes tänulikult alla soojendaja poole vaatab.

Kõrval asuvas rokokoo-saalis, mille seinapaneelide nurki ehivad stukk-kaunistused, on samuti ahi ja marmorkamin, mida kaunistab lillevanikutega malmsüdamik ning messingdetailid. Maalingutest on osa tehtud von Neffi enese poolt… ja imesid üha jätkub.

Kindel on see, et noor, kes astub ellu n-ö mõisakoolist, suhtub ilu- ja ajaloopärandisse loomulikumalt ja suurema respektiga kui see, keda on ümbritsenud mõttetu ja ükskõikselt rajatud keskkond.

Von Neffid ja Muuga mõisLääne-Virumaal asuva Muuga mõisa nime on kirjasõnas märgatud esimest korda aastal 1526 ja siis kuulunud hoone Pirita kloostrile, mõisa nimigi tulenevat munkadest. Hiljem on sellel olnud üheksa­teist omanikku, viimasena kuulus mõis kuni sõjani von Neffidele. Praeguse edeva hoone ehitas kuulus portreekunstnik Carl Timoleon von Neff, kes oli Venemaa keisrikoja õuemaalija ja tsaar Aleksander II juures üliheas kirjas. Peterburi kunstiakadeemia professorina oli ta seotud hiiglaslike tellimustega Iisaku ja Kaasani katedraalides, mistõttu veetis ta suurema osa ajast Neevalinnas, viibides Eestis peamiselt suviti.

Lääne-Virumaa looduses, mitte kaugel sünnikohast Püssist, leidis von Neff imetletud Itaaliaga võrdset ilu ning ostis 1850. aastal Piira mõisa, et seda kasutada stuudiona. Kümne aasta pärast soetas tema abikaasa Luise lähedusse Muuga mõisa ning kunstnik hakkas sinna häärberit ehitama, et kujundada see täiuslikuks kunstiteoseks. Kahjuks suri von Neff Peterburis 1877. aastal enne, kui ta ise oleks selle loomingu tulemust täielikult nautida saanud. Ta on maetud Simuna kalmistule.

Mõisad olid von Neffide käes Teise maailmasõjani, hiljem päris nende hiiglasliku kunstikogu Eesti kunstimuuseum.