17.07.2009, 00:00
Kodukindlustaja, ära lahku kodust!
Kirglik kohtulugu kindlustuse vallast: maja põles maha ning kindlustusselts hüvitas omanikule vaid murdosa kokkulepitud summast. Põhjendus: tulekahju ajal polnud kedagi kodus!
See oli kella ühe paiku öösel vastu 28. jaanuari 2008, kui
leekidest puudutatud eterniidi praksumine äratas Pärnus Karjamaa
tänaval elavad inimesed.
Kui tuletõrje kohale
jõudis, oli juba hilja. Kahekorruselist puitmaja päästa oli
võimatu. Seinad jäid küll püsti, ent
kasutamiskõlbmatul kujul.
Inimohvreid ei olnud, sest maja
seisis viimased paar nädalat ajutiselt tühjana. Maja oli
kindlustatud. Seega polnud vähemalt esmapilgul asi kõige hullem.
Raha parandab haavad, elu läheb edasi, võinuks arvata.
Nüüdseks on möödunud poolteist aastat ja põlenud
maja omanik Sven Raidla (34) on tige nagu herilane.
“Inimesed, olge ettevaatlikud, kui lähete puhkama või
öötööle, kuna Ergo ei maksa kahju, mis sellisel ajal
juhtub.”
Nõnda kõlab Raidla hoiatus
võimalikele saatusekaaslastele. Irooniline, aga tõsi. Nimelt
põhjendusega, et mahapõlenud majas polnud (tulekahju hetkel)
elanikke, vähendas kindlustusselts Raidlale makstavat hüvitist
ligemale poole võrra. Ehituseksperdi arvamuse alusel veel kahe
kolmandiku võrra ning lõpuks maksti majaomanikule välja vaid
tubli seitsmendik lepingus ettenähtud summast.
Sven Raidla
andis asja kohtusse ja süüdistab kindlustusfirmat pettuses.
Põlenud ja lagunenud lobudik “kaunistab” Karjamaa
tänavat tänaseni, sest vaidluse lõpuni pole keegi huvitatud
selle lammutamisest. Ergo Kindlustus leiab, et nemad eksinud ei ole.
Läheme ajas tagasi. Kinnisvaraäriga tegelev Raidla ostis vana
puumaja Karjamaa tänaval 2006. aastal eesmärgiga see välja
üürida. Maja kindlustati esialgu 1,7 miljoni peale, ent aasta hiljem
suurendati summat kindlustusseltsi nõudmisel 2,2 miljonini.
Põhjus: maja väärtus on suurem, kui esialgu kokku lepiti ning
alakindlustuse vältimiseks tuleb summat muuta. Kliendile tähendas see
mõnevõrra suuremat kindlustusmakset, ei muud.
Möödus kuu. Jaanuaris 2008 põles maja maha, ent selle
kustutamine kestab, piltlikult öeldes, tänase päevani ja
küllap kauemgi.
“Kulus üle üheksa kuud enne,
kui Ergo väljamakse tegi,” ütleb Raidla.
Ergo
kahtlustas süütamist
Ergo peajurist Ivo Viires:
“Põlengu kohta oli algatatud kriminaalasi, kuna antud juhtumi
puhul oli põhjust arvata, et tegemist on süütamisega.
Kriminaalasja puhul on kindlustusseltsil õigus hüvitamist edasi
lükata kuni asjaolude selgumiseni.” Uurimine lõpetati
septembris, kuritegu ei tuvastatud. Novembris maksis selts välja
hüvitise, 344 000 krooni. Miks nii vähe? Aga seepärast, et
kindlustusäri peensusteni tundvad inimesed teavad “saladust”:
ainult iga kümnes klient läheb kohtusse, seega – miks mitte
proovida?!
Ergo põhjendused kokkulepitud summast
mahaarvamiste tegemiseks olid järgmised: esiteks, klient ei teavitanud, et
majas pole elanikke! Teiseks: Ergo tellitud ekspertiis näitas, et maja
kulum oli 67 protsenti. Novembri lõpus Raidlale saadetud kirjas seisab:
“Asjaolu, kas kindlustuskohas elatakse alaliselt või mitte,
loetakse kindlustusriski mõjutavaks oluliseks asjaoluks, kuivõrd
juhul, kui elamus alaliselt ei elata, on sellel otsene mõju
võimaliku kahju realiseerumisele ja kahju suurusele. Kindlustusriski
suurenemisest peab kindlustusandjale viivitamatult teatama. Peame
põhjendatuks vähendada hüvitist 40 protsendi
võrra.”
Viires kommenteerib lisaks: “Klient
väitis lepingu sõlmimisel, et antud hoones elatakse
pidevalt. See ei tähenda, et keegi peaks kindlasti pidevalt kodus olema.
See tähendab, et hoone on kasutusel põhielukohana. Antud juhtumi
puhul koliti hoonest välja koos kõikide asjadega kaks nädalat
enne põlengut. Kaks nädalat enne põlengut seisis see hoone
tühjana.
Sellega klient suurendas kindlustusriski ega
teavitanud meid sellest.”
Üks ekspert tegi teise
maatasa
Raidla sõnul need argumendid paika ei pea.
Ta tellis uue ekspertiisi. See põrmustas Ergo tellitud ekspertiisi
järeldused – neis oli maja kesise väärtuse esiletoomiseks
muuhulgas räägitud isegi mulla madalast kvaliteedist, segamini aetud
kulum ja jääk jne. Ka jutt sellest, et maja oli tühi, ajab
kliendi närvi. “Tõsi mis tõsi – majas polnud
põlengu hetkel üürnikke sees.
Eelmine
üürnik lahkus 10. jaanuaril ja uus pidi sisse kolima 1. veebruaril.
Mida siis teha? Ma käisin iga päev maja hooldamas, kütmas. Riski
suurenemisest ei saa juttu olla.”
“Aga kui majas on
elanik sees, kuid sõidab paariks nädalaks Egiptusesse puhkama, mis
on täiesti tavapärane – kas siis ka maksmisest keeldutakse?
Või kui inimene läheb öösel tööle ja jätab
kodu valveta? Kas siis tuleb iga kord kindlustusandjat teavitada?”
küsib Raidla.
“Küsimus pole teavitamises ajutise
lahkumise puhul, vaid selles, et antud juhul jäeti maja täielikult
maha, tühjaks ja peremehetuks. Meil on andmeid, et Raidla väited iga
päev maja eest hoolitsemise kohta ei vasta tõele.”
Sven Raidla esindaja, vandeadvokaat Alar Urm aga ütleb: “Vaidlus
on stiililt selline, mida rohkem esines 15 aastat tagasi: kindlustusjuhtumi
järel proovib kindlustusselts teha mida iganes, et maksta hüvitist
vähe või üldse mitte. Selleks pöördutakse enda
kliendi vastu politseisse, otsitakse tingimustest üles kõik, mille
järgi saaks hüvitamiskohustusest kõrvale hoida. Tegelikult on
kindlustuse eesmärk ja ülesanne kliendile õnnetuse järel
abiks olla, mitte talle politseiuurimist kaela tuua, paragrahvidest kubisevaid
kirju saata ning hüvitise maksmisest kõrvale hoida.”
Kuidas vaidlus lõpeb, on võimatu ennustada. Üks mis kindel
– masu toob sedasorti kirglikke kindlustusvaidlusi kaasa veel väga
palju.