17.05.2007, 00:00
Kodumasin lõbujanulisele töötegijale
Ta on väike, ta on kerge, ta on laheda kujuga. Ta ei ole mugav, ta ei ole tõhus, ta ei ole odav.
Kuigi disaini edevuse poolest võistleb HP uus pisike
tahvelarvuti Maci iBookiga, on ta iBooki täielik vastand. Erinevalt
Macist, millel nuppe minimaalselt, on HP arvutit kujundatud
põhimõttel “mida rohkem nuppe, seda uhkem”.
Loomulikult võib ju end harjutada iga toimingu jaoks eraldi nuppu
vajutama, aga kahtlen, kas see harjumus saab võitu kombest juhtida
kõike programmimenüü kaudu. Minul, näe, ei saanud. Ei
saanud isegi hoolimata sellest, et HP disainerid on näinud kurja vaeva
nuppude õige kuju ja asukoha leidmisega.
Tegelikult on need funktsiooninupud siiski hädavajalikud. Nimelt HD resolutsioonis laiekraan on sel pisikesel riistapuul nii väike, et programmimenüüs orienteerumiseks peab väga täpne käsi olema. Ja siin ilmneb HP tahvelarvuti ehitajate suurim möödalask. Tahvelarvuti on teatavasti mõeldud pliiatsiga kasutamiseks – tegutsed, hoides ekraaniga ülespidi kokkuklapitud arvutit vasakus käes (paremakäelisuse korral), paremasse võtad spetsiaalse pliiatsi, millega juhid arvuti tööd. Teoorias on see tore, aga praktikas paistab, et pliiatsikäsi võib täpne olla, aga arvuti loeb ekraanipuudutust ikka umbes. Viga on silma järgi mõõtes kaks ruutsentimeetrit. Tahad internetibrauserit avada, satud hoopis prügikasti.
Julgen oletada, et kõikvõimalike funktsiooniklahvide arvutikorpuse külgedele väljatoomine oligi disainerite parandusettepanek, kui katsetamise käigus selgus, et arvuti kasutamine pliiatsiga kujutab endast rafineeritud piina.
Hiirt asendav touchpad ehk puuteplaat väärib disainipreemiat. HP korpus läheb puuteplaadiks üle sujuvalt, mulgustatud pind on vaid pisut süvendatud. Mulkudesse koguneb muidugi sõrmedelt rasv ja tolm, nii et pikapeale võib sellise touchpad’i tundlikkus halveneda. Aga uuest peast on selle pruukimine tõeline puutenauding.
HP tahvelarvutil on eesinstalleeritud Microsoft Vista. Seegi on oma disainilt äärmiselt mäkilaadne. Kasutusmugavuselt samuti ehk teisisõnu, vajab harjumist.
Asi, millega HP puhul kohe rõõmuga ära harjud, on asjaolu, et kui ekraan äraspidiselt klahve katma pöörata – nn tahvelarvuti tööasendisse –, siis pöörab pilt end püstipidiseks. Vastava nupu abil saab seda tagasi pikali pöörata, et näiteks filme vaadata. Igatahes püstipidise ekraaniga on internetis surfamine tunduvalt mugavam kui tillukesel HD-laiekraanil laiuti olevaga. Pildi ääred jäävad laiuti ju tühjaks ja leheküljest ülevaate saamiseks tuleb kerida üksjagu.
Kahetuumaline protsessor peaks masinat teoorias ülikiiresti jooksutama, aga praktikas on asi ilmselt Vistas, mis võtab tillukese HP mis tahes ülesande korral hingeldama.
Üllatav on seegi, et arvuti käivitamisel pidulikult esitletud HP meelelahutus-soft, mis peaks olema ometi selle Entertainment PC kroonijuveel, trumpäss ja leivanumber ühekorraga, jäi oma ülesannete täitmisel täiega jänni. Kui CDd veel kuidagi toimisid, siis DVD mängimise ajal jooksis masin lihtsalt kokku. Niipalju siis HD resolutsiooniga laiekraanis filmivaatamisest.
Kuigi masinal on riistvaras nVidia videokaart, videomänge mängida ma sellega ei soovita. Ekraan on küll terav ja rabavalt ilusa pildiga, aga lihtsalt liiga väike.
HP tahvelarvuti on kena ja stiilne mänguasi, kuid peale välimuse võiks ju ka selle kasutamist nautida. Aga sellest jääb vajaka.
Tegelikult on need funktsiooninupud siiski hädavajalikud. Nimelt HD resolutsioonis laiekraan on sel pisikesel riistapuul nii väike, et programmimenüüs orienteerumiseks peab väga täpne käsi olema. Ja siin ilmneb HP tahvelarvuti ehitajate suurim möödalask. Tahvelarvuti on teatavasti mõeldud pliiatsiga kasutamiseks – tegutsed, hoides ekraaniga ülespidi kokkuklapitud arvutit vasakus käes (paremakäelisuse korral), paremasse võtad spetsiaalse pliiatsi, millega juhid arvuti tööd. Teoorias on see tore, aga praktikas paistab, et pliiatsikäsi võib täpne olla, aga arvuti loeb ekraanipuudutust ikka umbes. Viga on silma järgi mõõtes kaks ruutsentimeetrit. Tahad internetibrauserit avada, satud hoopis prügikasti.
Julgen oletada, et kõikvõimalike funktsiooniklahvide arvutikorpuse külgedele väljatoomine oligi disainerite parandusettepanek, kui katsetamise käigus selgus, et arvuti kasutamine pliiatsiga kujutab endast rafineeritud piina.
Hiirt asendav touchpad ehk puuteplaat väärib disainipreemiat. HP korpus läheb puuteplaadiks üle sujuvalt, mulgustatud pind on vaid pisut süvendatud. Mulkudesse koguneb muidugi sõrmedelt rasv ja tolm, nii et pikapeale võib sellise touchpad’i tundlikkus halveneda. Aga uuest peast on selle pruukimine tõeline puutenauding.
HP tahvelarvutil on eesinstalleeritud Microsoft Vista. Seegi on oma disainilt äärmiselt mäkilaadne. Kasutusmugavuselt samuti ehk teisisõnu, vajab harjumist.
Asi, millega HP puhul kohe rõõmuga ära harjud, on asjaolu, et kui ekraan äraspidiselt klahve katma pöörata – nn tahvelarvuti tööasendisse –, siis pöörab pilt end püstipidiseks. Vastava nupu abil saab seda tagasi pikali pöörata, et näiteks filme vaadata. Igatahes püstipidise ekraaniga on internetis surfamine tunduvalt mugavam kui tillukesel HD-laiekraanil laiuti olevaga. Pildi ääred jäävad laiuti ju tühjaks ja leheküljest ülevaate saamiseks tuleb kerida üksjagu.
Kahetuumaline protsessor peaks masinat teoorias ülikiiresti jooksutama, aga praktikas on asi ilmselt Vistas, mis võtab tillukese HP mis tahes ülesande korral hingeldama.
Üllatav on seegi, et arvuti käivitamisel pidulikult esitletud HP meelelahutus-soft, mis peaks olema ometi selle Entertainment PC kroonijuveel, trumpäss ja leivanumber ühekorraga, jäi oma ülesannete täitmisel täiega jänni. Kui CDd veel kuidagi toimisid, siis DVD mängimise ajal jooksis masin lihtsalt kokku. Niipalju siis HD resolutsiooniga laiekraanis filmivaatamisest.
Kuigi masinal on riistvaras nVidia videokaart, videomänge mängida ma sellega ei soovita. Ekraan on küll terav ja rabavalt ilusa pildiga, aga lihtsalt liiga väike.
HP tahvelarvuti on kena ja stiilne mänguasi, kuid peale välimuse võiks ju ka selle kasutamist nautida. Aga sellest jääb vajaka.