Kodutud Carl Robertil külas
Jääb nii, et kedagi läbi ei otsita.
Aga kes viina hakkab jooma, lubatakse bussist välja tõsta. Jesli kto-to budjet pitj, avtobus ostanovitsa I võ idite srazu nazad na Tallinn…
Süüa soovitatakse kilekoti kohal (et bussipõrandale ei pudise) ja kork käib pudelile vindiga peale ja parem oleks, kui pissitaks metsa all.
Tallinna Oleviste kogudus organiseeris Tallinna kodututele väljasõidu Carl Robert Jakobsoni maile Kurgjal.
Buss, millega sõitma minnakse, on särav, läikiv ja kahekorruseline (AS Cassandra). Teejuht on parim, keda Eestis võtta - loodusemees Veljo Ranniku. Osavõtt on kutsetega.
"Eksklusiivne!" hüüaks niisuguse asja peale teletöötaja Urmas Ott.
Ongi. Äraunustatud kodututele on see uskumatu nagu Jeesuse jalutuskäik mööda vett.
“Meil on põrgu! Meil on põrgu! Meil on põrgu!” nutab Alar. Ta istub bussis otse minu ees. Eelmisel õhtul teel Lasnamäelt Irusse peksid kolm narkomaani ta haledalt läbi ja konfiskeerisid kogu raha (120 krooni). Vasak põsk on punnis nagu õhupall ja muud tundemärgid (lüüriline tuju ja rammus viinalehk) kõnelevad, et ta on silmnähtavalt ebakaine.
“Ma olen nii ära kukkunud. Ma olin nii sügavale kukkunud!” Alar jätkab nuttu.
Ta kannab ette oma kurva elukäigu. Kuidas korra juba õigele teeotsale pääses ja kuidas kõik siis jälle pöördus.
“Politsei viskas mu kirikust välja - omaenese sünnipäeval! - ja ma sain 3600 krooni trahvi.”
1200 tehakse talle tavaliselt kolm korda päevas. Kuus-seitse korda on ta olnud Wismaris. Midagi ei aita, muudkui joob. Ja nutab.
“Kust sa joomiseks raha saad?”
“Kelleltki lonksu odekolonni saan, sellest aitab.”
“Ära odekolonni joo, jalad lähevad mädanema!”
“Ei lähe. Kui ma metsa alla magama lähen, siis ma võtan saapad ilusti ära.”
“Näete, kui kenasti on roheliseks läinud,” kõlab kõlaritest Veljo Ranniku hääl. “Toomingas alusmetsana annab esimese rohelise värvi. Järgnevad kask ja lepp.” Ranniku räägib, et kevadine vihm on kallim kui Riia linn, nagu vanasti Viljandimaal räägiti. Ja Kose-Ristile jõudes peatub elutähtsal probleemil - kui suur peaks olema tõelise härra kingitus armastatud daamile.
1818 jalutas Kose–Uuemõisa parun Uexküll oma prouaga mõisa taga muruväljakul. Järgmisel päeval oli proual sünnipäev. Proua tõusis üles, lükkas kardina kõrvale ja mis ta nägi? Muruväljaku asemel oli tiik, tiigil ujusid luiged, kalda ääres õitseid võhumõõgad ja vesiroosid. Ühe ööga, kui proua magas, olid pärisorjad kaevanud parki suure tiigi, lasknud vee sisse ja istutanud taimed. Sest parun tahtis kinkida midagi erilist.
Mõtlikult kuulab seda juttu Virge. Juuksed on tal ühtlaselt hallid ja nägu ilmekas. Vanust ei oska öelda.
Virge on Olevistes isehakanud kirikuteenija. Alati istub esimeses reas, alati õnnelik. Virgel on kolm asja, mida ta eriti armastab (peale Jumala muidugi) ja nendest talle piisab.
a) Lapsed. Endal Virgel lapsi ei ole. Aga tuttavate lastega jookseb ta kirikus mööda pingiridu ja mängib kilgates tagaajamist.
b) Loomad. Loomaaia aastapileti omanikuna võib teda alailma loomaaias näha. Enamasti küll seal, kus on väikesed autod, karusellid ja palju lapsi.
c) Jäätis. Silmade särades ootab Virge jäätisekäru juures oma tuutut nagu lapsuke.
Nimekirja asjadest, mis on Virgele vastukarva, alustavad vesi ja veeprotseduurid. Kui keegi pesemisest juttu teeb, muutub Virge turtsakaks, vihastab ja võib juhtuda, et jookseb ära.
Järvamaal Laupa mõisa juures Pärnu jõe kaldal kuulatakse ööbikut, kellel on kellaajad sassis (ta laulab kell üks päeval). Veljo Ranniku peatub mõisahoone baroksel stiilil, baltisakslastel Taubedel, räägib mõisate riigistamise ja baltisakste äramineku lugu.
Alarile, kes hakkab eelmise päeva katsumustest toibuma, avaldab loeng muljet.
Virgel seevastu, tuleb tõtt tunnistada, läheb Laupa lossi ees räägitud jutt kõrvust mööda. Mõisapargis siblivad ringi kanad (musta värvi ja karvaste jalgadega) ja Virgel jätkub silmi ainult nende jaoks.
Kurgja lähenedes areneb bussis järgmine dialoog.
Üks mees: “Mis mees see Carl Robert Jakobson selline on, et talle muuseum on tehtud?”
Teine mees: “Ega siin imestada ei ole, ta ju viiesajase peal.”
“Õigus küll.”
Kohapeal saab sama duo asjade olemusele sammukese lähemale.
Kohalik giid, vitaalne daam, teatab sissejuhatuseks, et Jakobson oli “Õpetaja suure algustähega”.
“Kes ta oli?” sosistab üks mees teisele.
“Suure algustähega,” sosistab teine vastu.
“No vatt,” ütleb esimene.
Heikil on seljas pikk pruun mantel, peas roheline soni ja suitsev sigaret fotogeenilises näos. Kellegagi ei räägi, naeratab omaette. Jakobsoni matmispaiga lähedal korjab Heiki kraavikaldalt kolm võsaülast ja hoiab neid järgneva nelja tunni jooksul hoolikalt peos.
Talvel tahtis Oleviste rahvas Heikile pika pruuni mantli asemele midagi toekamat anda, aga Heiki kehitas õlgu ja naeratas. Tal ükskõik, mis seljas on.
Virge lööb peopesad äkki heleda plaksuga kokku.
“Sääsk!” informeerib ta kohalolijaid. Ja läheb eriti elevile, sest suure õpetaja Jakobsoni enese projekteeritud laudast pudenevad määgides Kurgja lambad. Eriti teeb talle rõõmu see, et lambad tahavad pärast viljaveski juures ära joosta.
Rehetoas süüakse kapsasuppi, kuuma karaskit külma piimaga ja kohupiimakooki veel ka.
Lauldakse tänulaulu (rütmikas ja sünkoopiderohke teos) ja mõtlikult võetakse taas kohad sisse bussis.
Teel koju Türi ja Kehtna vahel jutustab Veljo Ranniku kaks osundamist väärt lugu.
Esimene. 40. aastate lõpus oli siin, paremat kätt metsas, korralik puskarivabrik. Kui puskar valmis sai, läks aur vilesse, vile hakkas hüüdma ja mehed litsusid kandekottidega Türilt kohale, kaasa arvatud kohalik miilits.
Alaril (paistes põsega poiss) on käsil igavikulisemad mõtted. Käed hardalt koos, vaatab ta enese ette.
Ja teine lugu. 50ndate lõpul küüditati tollases mõistes “mittetöist tulu saav” elanikkond – sadulsepad, pottsepad, prostituudid – põllumajanduslikele töödele. Grupp lõbunaisi saabus karistust kandma Lungu sovhoosi (vasakut kätt metsa taga). Kui siiani oli veel mõni Lungu mees tööd teinud, siis siitpeale oli viimane töötegemise isu kadunud. Lungu sovhoosi direktor jooksis rajoonikeskusse ja palus pisarsilmil parteikomiteed, et saadetagu naised Lungust minema.
Bussitäis naerab tänulikult.
Milvi, Reet, Heldi ja Riina, Oleviste koguduse liikmed, on selle reisi korraldusnaiskond.
Mitu korda nädalas jagavad nad kodututele toitu (Milvi ja Reet). Heldi otsib rahastajaid. Mis seal salata, enamasti on ta (Heldi) selleks rahastajaks ise. Ja Riina viib vajalikud inimesed üksteisega kokku. Vahel on tal abiks sõbranna Liisu.
Jõulu ajal suutsid nad kodutute abistamisse kaasata terve Tallinna. Ülekaaluline lipsustatud keskklass rühkis supermarketisse ja ostis kottide viisi head-paremat, mis pärast kodutute vahel ära jagati. Heategemise vaim oli liikvele läinud.
Kõik. Oleme Tallinnas.
Reis Jakobsoni maile on möödas nagu põgus unenägu ja algab argipäev.
Suuri sõnu ei tehta. Tänatakse kõigevägevamat, hüütakse halleluuja ja minnakse laiali.
No kolm-neli inimest tänastest reisijatest ikka ehk veel järje peale saab, pakub keegi.
