Kogu südamega
Riigikogu saalis istus Robert Lepikson kõige parempoolsemas reas, tagantpoolt viimasel kohal. Kui otsida paralleele kooliklassiga, on see klassikaline paha poisi ja popitegija pink. Mõnes mõttes peab analoogia paika, sest Lepikson puudus – ajakirjanduse rõõmuks – parlamendi istungitelt sageli ning tema ettepanekud seaduste ja ühiskonnaelu parandamiseks tekitasid alati furoori. Aastate jooksul jõudis vaid omaenda elukogemust ja tõemonopoli usaldav mees osaleda 13 seaduseelnõu algatamisel ning tänaseks on neist tagasi lükatud tervelt kümme. Poeg Erik arvab, et isa teadis mitme ettepaneku puhul: vastu ei võeta seda nagunii. “Aga see ei tähendanud, et ei peaks üritama. Tema suhtumine oli, et asju tuleb ikkagi teha täie südamega, täie rauaga.”
Poliitikasse jõudis legendaarne metalliärimees Lepikson 90. aastate keskel Koonderakonna toonase juhi Tiit Vähi mahitusel. “Temaga oli mõnus teha tööd ja mõnus vaielda,” meenutab Vähi, kes jõudis Lepiksoniga aegade jooksul “komplekteerida” nii kaitseministeeriumi kantsleri kui ka Tallinna linnapea koha: “Mulle jäi selline tunne, et Lepikson on nagu metssiga, kes, kui vao ette võtab, ei peatu enne, kui on üle põllu jõudnud. Ta ajas asja resoluutselt, jõuliselt ja efektiivselt.”
Kümme aastat hiljem pole Koonderakonda enam ammu ning väsimatult oma vagu ajanud Lepikson jõudis enne surma vahetada erakondi kolmel korral, kuuludes kord Keskerakonda, kord Arenguparteisse, siis Rahvaliitu. Ikka lahkus ta konfliktidega, sest päris poliitikut – libekeelset ja osavat mugandujat – ei saanud temast kunagi. Poliitikategelasi, usub Lepiksoni elukäiku uurinud ajakirjanik Tiina Jõgeda, ei sallinud Lepikson tegelikult juba 90ndate algusest, metalliäri hiilgeaegadest saadik: “Riigiettevõtete nõukogudesse määrati toona poliitikuid ja Lepikson pritsis tuld ja tõrva, kui ta seda kampa nägi, kes tema kui direktori kabinetti kogunesid ja tegelikust tööst ja tootmisest midagi ei jaganud. Peamine, mida nad tahtsid, oli see, et mis on nõukogu liikme tasu ja äkki saaks Emexi arvelt endale mobiiltelefoni.”
Iseseisvumisaegse Eesti rikkamate inimeste hulka kuulunud Lepiksoni suhe meediaga oli sama vastuoluline kui armastuse-jälestuse suhe poliitikaga. Ühelt poolt, meenutab Jõgeda, vihkas toonane metallikuningas ajakirjanikke – “vihkas alati ja vihkas põhjendatult”. Ta ei sallinud meedia pealiskaudsust ja ebakompetentsust, milline seisukoht tuleb hästi välja Lepiksoni legendaarsest avalikust kirjast Hans H. Luigele: “Lugedes Teie poolt kirjutatud ülalnimetatud artiklit, et mitte öelda haledat võltsingutest kubisevat vusserdist, tekkis mul rida küsimusi Teile ja eetikavabale eesti ajakirjandusele (Teie olevat väidetavasti selle eredaim esindaja). Millest on tingitud Teie agressiivsus, et mitte öelda haiglane tigedus kogu ümbritseva vastu?”
Samas, hoolimata kroonilisest nördimusest ja kombest tema meelest valesti kirjutanud ajakirjanikke isiklikult sõimata, tundus meedia loomult edevale Lepiksonile seksikas. Juba 90. aastate algul võttis Lepikson Andres Bergmannilt üle toonase kõmulehe Post ning abistas oma kunagist leivaisa ja hilisemat verivaenlast Heldur Tõnissoni Edasi aktsiate omandamisel. (Tartlased mäletavad, et nii uhket Audit, millega Lepikson lehe osakuid kokku ostma tuli, polnud ülikoolilinna rähmased silmad veel näinud.) Aasta-paar hiljem lõi Lepikson käed Hans H. Luigega, et asutada Põhja-Eesti suurimat ajalehte Eesti Sõnumid välja andev RH Ajakirjanikud aktsiaselts. See oli “põrgulikult soodne tehing”, kiitis Lepikson mängu ilu.
Omanikusuhte kõrval lõi Robert Lepikson meedias kaasa autori, kirjasaatja, kolumnisti või lihtsalt arvajana. Tema kirjatükid olid teravad, seisukohakad ja nurgelised, kuid kui keegi neid toimetuses ilmumise eel kärpida julges, oli kuri karjas: “Kuule, konn, kust sina tead, mis rahvast huvitab ning millise õigusega sa paned sellele kohitsetud variandile minu allkirja?”
Lepikson võis olla karmikoeline inimeste vastu, keda ta ei tundnud, kuid seda enam hoolis mees oma pereringist ja lähedastest. Poeg Erik Lepikson meenutab, kuidas rallisõitjast ja autofanaatikust isa talle rollerit ostmast keeldus, sest “see on ohtlik”. Just selsamal põhjusel oli oma peret alati “pehme padja peal” kanda soovinud mees vastu ka poja rallisõidusoovile.
Mõjub saatuse julma irooniana, et pereliikmete pärast alati väga muretsenud Lepikson (“Kui kellelgi kas või pea valutas, oli vaja kohe arsti juurde minna, et jumala eest midagi viga ei oleks.”) pidi viimased aastad veetma traagilises võitluses haigestunud abikaasa elu pärast. Lepikson korraldas oma vähihaigele naisele operatsioone Saksamaal ja Eestis, jooksis mööda apteeke, et hankida juba kodusel ravil oleva haige palaviku leevendamiseks analgiini ja dimedroolisüste, ning pettus kiirabiarstides, kes “tulevad, mõõdavad vererõhku, kontrollivad vere hapnikusisaldust, heidavad pealiskaudse pilgu haiglast antud haigusloole ja teatavad, et ega seal ühtegi neurokirurgi niikuinii pole, mis me tast ikka haiglasse viime“. Oma tavalises tulises stiilis kirjutas Lepikson neist läbielamistest veel sel varasuvel Postimehes ja SL Õhtulehes: “Loo lõpetuseks ütlen mina, Riigikogu liige, endine kantsler, minister, maavanem ja Tallinna linnapea: sellist Eesti Vabariiki mina küll ei taha ega ole kunagi tahtnudki.” Aga 21. mail naine suri ja enam ei olnud võimalik võidelda.
Sama kuu lõpus leidis Lepikson aega, et rääkida Eesti meditsiini tegelikust olukorrast Ekspressi ajakirjanik Heidit Kaiole. Äsja abikaasa kaotanud mees võttis Kaio auto peale Narva maanteelt ning sõit jätkus sadamas asuva Poseidoni pubi suunas – ehk 300meetrine ots. Kaio mäletab, kuidas terve elu liiklust südameasjaks pidanud Lepikson rikkus paari tänavavahe jooksul liikluseeskirju kolm korda: “Ei ole tähtis,” kohmas ta vaid seletuseks. Siis, kohvikulaua taga, meenutades oma naist ja võttes rahakoti vahelt abikaasa ja poja pilte, läitis Lepikson ühe sigareti teise järel. “Suitsu läheb palju,” märkis Kaio. “Ei ole tähtis,” vastas Lepikson. “Vahet pole.” Vahet polnud ka firma käekäigul, mitte millelgi.
Oma elu viimastel kuudel rääkis Lepikson mitmel korral surmast. Need olid peidetud vihjed, mis tunduvad tähendusrikkad alles nüüd – näiteks 8. mai Postimehes ilmunud lause, et pension Lepiksoni ei huvita; keskmine Eesti mees ju selleni ei ela. Või siis ühele tuttavale avameelsushoos öeldu: “Kõige rohkem aitas mind linnakantselei, kes andis mulle Metsakalmistul hauaplatsi avansiks. Kui tore, et nad seda tegid – ma saan matta oma naise sinna, kuhu ma isegi lähen.”
Robert Lepiksoni surnukeha leiti 1. juuli õhtul Rakvere hotellist Wesenbergh, Ida prefektuuri politseikorrapidajani jõudis teade juhtunust kell 19.20. Nagu on tänaseks päevaks kinnitanud lahkamine, põhjustas surma äge südamepuudulikkus. Alati vitaalne ja elujõuline Lepikson lahkus äkki, mõneti just nii, nagu oodata oli. Ta ei jäänud kellelegi koormaks ega vajanud meditsiinilist abi Eesti Vabariigilt, milles ta oma elu lõpusirgel niivõrd pettunud oli.
Teised temast
“Lepiksoni suurus seisnes selles, et tema jaoks ei eksisteerinud neid raame või kriteeriume, mida tavaliselt õigeks peetakse. Ta ei kaalutlenud, mida temast arvatakse. Tema lihtsalt arvas.” (Märt Rask)
“See, kas Lepikson oli edev või mitte, pole üldse oluline. Kui autod olid tema suur armastus, siis – jumala eest – ta võis seda endale lubada. Aga Lepikson oskas olla ka suur inimene. Kui olukord seda nõudis, võis ta olla inimene suure algustähega.” (Tiina Jõgeda)
“Robert Lepikson oli sihikindel inimene, sihikindel ja kompromissitu, võib-olla natuke jäärapäine. Ma ei usu, et ta tegi midagi kellegi jaoks. Tema tegi ikka seda, mida ta ise tahtis teha.” (Tiit Vähi)
