Kohati nukker troopika
Paar aastat tagasi käisin ma Indias, armusin Idasse otsustavalt
ära ja jäin ootama järgmist pikemat trippi kuhugi
riisisööjate sekka. Siis, kui Reisieksperdi veebis jäid mulle
silma soodsad piletid Jakartasse, ostsin nad pikemalt mõtlemata
ära. Indoneesia tundus ahvatlev sihtpunkt juba seetõttu, et peale
president Suharto ja Mata Hari ei meenunud mulle ühtegi kuulsat
indoneeslast. Indoneesia wiki-leheküljelt sain teada, et riigis elab 250
miljonit inimest, see kamp jaguneb umbes 800 rahvuseks ja pesitseb 18 000
saarel. Kuidas see süsteem koos püsib, on mulle siiani ebaselge.
Paistab, et pidevad maavärinad ja vulkaanipursked ei luba korralikku
kodusõda korraldada. Mõni väike konflikt aeg-ajalt ikka
juhtub, aga kuna rahvast on palju, ei pane keegi suvalisi tulevahetusi
tähele. Suurem osa indoneeslastest on moslemid, kuid üks hambutu
taksojuht tegi meile kohe alguses rõõmsalt naerdes selgeks:
“We are lazy muslims.” Sumatra põhjaosas kehtib siiski
šariaat – seadus – ja mingeid Lääne lollusi ei
sallita, kuid nii kaugele ma seekord ei jõudnud.
Lahkusin
jaanuarikuisest Tallinnast ja olles õhus veetnud kokku 15 tundi, mis
minusugusele aerofoobile oli võimalik vaid Xanaxit krõbistades,
maandusin palavas ja vihmases Jakartas.
Elegantses vormis
viisapoisid, kellele pidin maksma 20 dollarit, uurisid, kus on mu abikaasa,
itsitasid ja pakkusid giiditeenust. Valmistasin neile pettumuse ja teatasin, et
“abikaasa” saabus nädal aega varem ja ootab õues.
Üldiselt on indoneeslased väga viisakad ja ei julge turiste
tüüdata. Isegi turul pelgavad nad oma kaupu peale suruda, naeratavad
vaikselt ja mõnikord ütlevad “hello mister”.
Piirkondades, kus turism pole vaatamata paari aasta tagustele Bali
terroriaktidele anabioosi vajunud, nõuavad mürsikud kommi –
“mister bon-bon” – ja tahavad, et neid pildistataks.
Vaatamisväärtuste juures ründasid meid pidevalt koolilaste
ekskursioonid, kes soovisid meid fotografeerida palju enam kui ajaloolisi
kivihunnikuid. See oli igati meeldiv: kordki elus sai end tunda paparatsode
poolt sissepiiratud staarina.
Täiskasvanud hoiavad valgetest
eemale, kuid kui küsida abi, on nad alati vastutulelikud. Terve reisi
jooksul ei õnnestunud meil kaotada ühtegi asja, sest kõik
autojuhid ja hotellipidajad saatsid maha ununenud kraami meile alati
järele kas või teisele saarele. Hämmastav, arvestades, et
ühe fotoka hinnast võib üks perekond elatuda pool aastat.
Midagi head loomasõpradele
Jakartas
otsustasime, et lendame kõigepealt Sulawesi ehk Celebose saarele ja
sealt edasi Malukule. Tohutute vahemaade, kehvade teede ja pidevalt uppuvate
praamide tõttu – nad upuvad isegi tihemini, kui Indoneesia
lennukid kukuvad – soovitaks ka teistele turista’dele eelistada
õhutransporti. Suurem osa lennukompaniidest on viimaste aastatega oma
raudlindude parki uuendanud ja vaatamata vihmale ja kahtlasele ilmale olid
kõik meie 12 lendu igati meeldivad.
Sulawesile
jõudsime paari tunniga ning maandusime ilusas Hassanudini lennujamas.
Enamjaolt on uuem Indoneesia arhitektuur suhteliselt näotu, kuid
lennujaamad üllatavad fantastiliste vormidega ja orgaanilise sulandumisega
vohavasse loodusesse. Hassanudin, kelle järgi lennujaamale nimi pandi, on
üks paljudest kohalikest rahvuskangelastest, kes hakkasid vastu Hollandi
kolonisaatoritele. Üldiselt ei käitunud hollandlased indoneeslastega
kuigi kenasti ja tundub, et pikk orjus kajastub siiani kohalike tagasihoidlikus
karakteris. Tore, et madalmaalased siit lõpuks uttu tõmbasid.
Makassar, S
ula
wesi pealinn, oli must, lärmakas ja ega vabatahtlikult seal ei elaks.
Talutavamaks muudab keskkonna suur hulk kalarestorane: kohaliku bugi
rahvuse peamiseks elatusallikaks on kalastamine. Neid grillitud krevette, mida
Makassaris pakutakse, mäletan ma elu lõpuni.
Celebosel
oli meie peamiseks sihiks Tana Toraja, mägine piirkond saare keskel, kus
elavad uhked pühvlikasvatajad, kelle veider arhitektuur ja verised
matmiskombed on maiuspala etnoloogidele. Pärast kaheksat tundi
autosõitu jõudsime Rantepaosse, mis sai meie baasiks
järgmiseks paariks päevaks. Meid hotelli ees vastuvõtnud giid
Martin selgitas vaikselt ja tõsiselt, et torajalased on viimased 40
aastat olnud kristlased, kuid igaks juhuks, kui keegi sureb, tuleb ikkagi
ohverdada vähemalt kümme pühvlit. Kui me soovime, võime
meiegi aidata ühel hiljuti kehast eraldunud hingel taevasse jõuda.
Abipakk võiks koosneda suitsust, suhkrust ja riisist. Mõistagi
olime nõus abistama. Järgmise päeva hommikul tuli Martin meile
järele ja mööda kitsaid mägiteid, mis kulgesid
riisipõldude ja džungli vahelt, läksime matuseid korraldava
küla poole. Tavaliselt, kui torajalane sureb, jätab perekond ta
spetsiaalsesse majakesse laagerduma, kuna matuseks vajalike pühvlite
ostmine nõuab aega. Jõukamad perekonnad üritavad leida
valgeid pühvleid, siis on kadunukesele paradiisipilet garanteeritud.
Ka meie eksemplar oli oodanud matuseid oma pool aastat. See-eest oli
nüüd külaplatsile tema auks toodud umbes 15 pahaaimamatut
pühvlit. Kohal oli terve gigantne suguvõsa: kuna Indoneesias
pensionisüsteemi pole, tehakse lapsi palju, eeldades, et nad peavad hiljem
oma vanemaid üleval. Kõik olid rõõmsas tujus,
jõid teed ja tegid suitsu. Meie olime aukülalised ja saime istuda
punastele plasttoolidele, mis asusid pühvlitele ohtlikult lähdel.
Stsenaarium eeldas, et vahepeal peavad pühvlid omavahel võitlema,
kuid palava ilma tõttu ei olnud nad nõus seda tegema. Ilma
erilise eelmänguta urises suguvõsa pealik midagi pidulikku megafoni
ja noored poisid, kes pühvleid nööri otsas hoidsid,
võtsid kätte suured teravad matšeeted.
Giid
Martin sosistas mulle uhkelt, et veel 50 aastat tagasi võis näha
pühvlite kõrval ka inimohverdusi. Muutusin kergelt
närviliseks. Siis aga hakkasid matšeeted läikima ja veri
pritsima. Sürrealistlikuks muutis situatsiooni fakt, et uimased
pühvlid ei üritanud põgeneda, lihtsalt seisid ja ootasid
oma korda. Lohutasin end mõttega, et nad veedavad terve oma elu teiste
pühvlitega hängides, riisipõldude vahel konnates, jahedates
mudalompides aeledes ja üldiselt on neil palju mõnusam elu kui
Euroopa lehmadel. Kuna praegusel hetkel saavad kõik indoneeslased endale
lubada vajalikke masinaid, ei pea pühvlid oma peremehi isegi
põlluharimises abistama, ainult taevasse viima.
Pärast
pühvlitappu oli programmis haudade külastus. Torajalased uuristavad
haudu kaljudesse, ühte hauda mahub terve perekond ja reeglina kulub
ühe haua tekitamiseks umbes 20 aastat. Kunagi maeti lapsi eraldi,
võimsatesse puudesse uuristatud hoidikutesse, kuid tänapäeval
seda enam ei tehta. Kivihaudade ees nägime kõiksuguseid suveniire,
kohustuslikke suitsupakke ja plastlilli. Veidi eemal toksis keegi härra
koos oma kümneaastase pojaga väikese haamriga graniiti ja nad
noogutasid meile viisakalt.
Mahajäetud
paradiis
Järgmisena seisis meie programmis
paradiisisaar Ambon Maluku arhipelaagis. Nagu paljud teised maailma
paradiisisaared, oli ta suhteliselt räpakas, kuid pakkus imelisi v
aateid ja odavaid mangosid. Oletame, et võisime olla seal kandis
esimesed eestlased. Meie reisikaaslased jäid saare idatippu sukelduma,
meie aga lendasime turistilõksu Balile.
Kuigi mind on
hoiatatud, et indialaste poolt asustatud 90ndate popimaid kuurorte on ammugi
igasuguse iseloomu kaotanud, pean tõdema, et väljaspool hooaega on
tegemist võluva puhkekohaga. Ideaalrannad, kontrastiks
ülejäänud Indoneesiaga suurepärane köök ja
muretud kohalikud lubasid unustada agoonias pühvlid. Siiski peavad ka Bali
elanikud lugu verisest meelelahutusest ja hotelliomanik kutsus meid vaatama
kukevõitlust, mis oli tema sõnul “not legal, but i
like!”. Üldiselt oli see vaatemäng täpselt samasugune nagu
filmides: kriminaaliderohke, lõbus ja adrenaliinist laetud.
Olles küllastunud ilust ja rahust, lahkusime hektilisele Jaavale, kus
kohustusliku kultuuriprogrammi korras vaatasime üle Indoneesia uhkeima
hindu templikompleksi Prambanani. Paari aasta tagune maavärin on aga
jätnud sellele suure jälje: pildil oli ilusam.
Saabus aeg
koju minna, viimase otsa Jakartani tegime rongiga.
Rongiga linnale
lähenedes nägime, kus elavad inimesed, kes sõidutavad turiste
bemo’des (kohalik rikša versioon) ja pakuvad turul puuvilju. Nad
elavad kilekottidest tehtud majades prügihunnikute keskel. Mõnusat
aktsenti lisas ka veeuputus: enikus hurtsikuid oli akendeni vette uppunud.
Apokalüptilist maastikku jätkus umbes viieks tunniks, siis
jõudsime veidi viisakamasse kanti mägede vahele. Samal ajal
käis rongis agar kaubandus: põhimõtteliselt oleks soovi
korral saanud joonuks, söönuks, uued riided selga, massaaži ja
armastust. Riigi majanduse ja poliitika süda ei erinenud kuigi palju
Euroopa suurlinnade ärikeskustest, ainult kaubanduspaleed olid uhkemad ja
tänavad laiemad. Elagu globaliseerumine ja odavad lennupiletid!