Kõige põhjamaisemad luuletajad
Tallinnas toimuv Põhjamaade luulefestival on oma haarde ja tasemega Läänemere kirjanduskaardil endale kindla koha võitnud. Poeedid teavad seda sündmust, üht-teist Tallinna olustikust on nende kaudu juba kirjandusse libisenud. Suur osa festivali loomisel ja arendamisel on Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti Esinduse juhatajal Kalli Klementil. Paraku saab tema aeg sel ametipostil nüüd täis ja järgmine juhataja ei pruugi just luulefänn olla, ehk on hoopis tehnikahuviline. Elame, näeme.
Tänavune Põhjamaade luulefestival, juba kuues, tõi Tallinna värsket luuleverd. Tomas Tranströmeri mõõtu klassikuid kohal polnud, aga seevastu oli esinejate seas kaks paljutõotavat noormeest Magssanguaq Qujaukitsoq Gröönimaalt ja Simon Marainen Rootsi Saamimaalt. Kasvult olid nad küll paarkümmend sentimeetrit lühemad kui suuremate rahvaste luuletajad, aga vaimujõudu pilgeni täis. Magssanguaq kõneleb suurepärast inglise keelt ja on ühe noore Gröönimaa mehe kohta silmatorkavalt lahe ja enesekindel, Simon on rohkem vaikse intellektuaali tüüpi, aga joiub vägeva kõrihäälega.
Teades, kui raske on Eestis maha müüa hea luuleraamatu 500 eksemplari, tundsin huvi, kuidas saavad hakkama nood hoopis väiksemate keelekollektiivide luuletajad. Kes nende luulet loeb?
28aastane Magssanguaq, kes lubab ennast eskimo keeltes
vilumatul vestluskaaslasel kutsuda nimega Meš. Meš kirjutab neljas
keeles: emakeeles thule ehk qaanaaqi keeles, lisaks grööni ehk
ida-inuiti ehk kalaallisut-keeles (Thule keel on selle põhjamurre), siis
veel taani ja lõpuks ka inglise keeles. Thule ehk Qaanaaqi linn asub
Gröönimaa loodenurgas. Selles Loode-Gröönimaa pealinnas
elab 650 inimest, kogu 225 000 ruutkilomeetri suuruses provintsis 850 inimest.
Meš usub, et sama palju on ka Thule keele mõistjaid. Grööni
keelt kasutab aga
50 000 inimest. Meš pole küll päris esimene,
kes Thule keeles luuletusi kirjutanud, aga oma peatselt ilmuva raamatuga on ta
vähemasti teine Thule poeet. On ka mõningaid bände, kes Thule
keeles laulavad ja ka oma Cdsid ilmutavad.
Kirjalik vorm on Thule keelel küll olemas, aga Meši sõnul peab ta kõvasti ajusid liigutama, et häälduslikku kuju kirja panna. Pole ju kirjalikku traditsiooni. Rohkem luuletajaid kirjutavat ida-grööni keeles, aga see olevat Qaanaaqi keelest üsna erinev. Praegu elab Meš "lõunas", Gröönimaa pealinnas Nookis (15 000 elanikku). Lõpetas seal kolledži ja sai läinud aastal kooliõpetajaks. Õpetab koolis seitset õppeainet: taani ja inglise keelt, matemaatikat, religiooni, bioloogiat, isiksuse arengut ja… "Seitsmes aine ei tule korraga meeldegi," naerab Meš.
Simon Marainen kirjutab põhja-saami keeles. Õppis ülikoolis saami filoloogiat, aga tegi ülikooliõpingutes väikese vahe ja töötab praegu ajakirjanikuna Saami raadios. Ta on saanud rootsikeelse hariduse, saami keelt on võimalik Rootsi koolides õppida, aga ainult 45 minutit nädalas. "Meie põhiline mure ongi selles, et saamid on oma keeles kirjaoskamatud. Põhja-saami keel on saami keeltest kõige suurem, seda kõneleb 30 000 inimest. Simon elab maailma suurimas, Kiruna linnas (20 000 ruutkilomeetrit) Põhja-Rootsis, millel asukaid 20 000. Kahe nädala eest ilmus Simonil esimene luuleraamat, õigupoolest nelja autori ühiskogu, saami- ja rootsikeelsete paralleeltekstidega.
Kas saate omakeelse kultuuri viljelemiseks ka mingit majanduslikku tuge? Kas kirjastajat on kerge leida?
Meš: Jah, meil on võimalik saada Gröönimaa omavalitsuselt stipendiume. Nii et siis võib mõnda aega elada ainult kirjutamisele. Ma pole küll seda raha veel taotlenud, koolis on olnud palju tööd ja pole saanud mahti. Kirjastaja nõustus mu raamatu ka ilma spetsiaalse toeta välja andma.
Simon: Saami luuletajaid pole just palju ja seepärast on lootust ka saada abiraha ning vahel oma tekste avaldada.
Mulle tuleb meelde, et Soomes elas tähtis saami luuletaja Nils-Aslak Valkeapää. Kas sa oled temast kuulnud?
Simon: Jah, ta oli saami luuletajate jaoks tõeline eeskuju. Meister. Ta kirjutas samuti põhjasaami keeles.
Olete mõlemad enamiku maailma luulesõprade jaoks parajalt eksootilised poeedid. Kuidas te ise oma loomingu peale vaateate: kas selles on esikohal teie rahvuslik eripära, juured, teie rahva elu või on teile hoopis olulisemad üldinimlikud teemad?
Simon: Ma arvan, et minu luule põhiliseks koostisosaks on Saamimaa loodus, mis on mu luules alati tagapõhjal, alati kaasas, isegi siis, kui sellele ei mõtle. Sest saamid elavad loodusega väga lähestikku.
Meš: Kui ma kirjutan oma hõimu keeles, siis saan ma inspiratsiooni selle ajaloost ja elust. Kui kirjutan grööni keeles, siis rohkem üldistest asjadest. Taani keeles jälle… Mul on igale keelele oma lähenemine.
Simon: Ma arvan, et olen saami luules esimene sugupõlv, kellel rahvuspoliitilised teemad pole esikohal. Meie isade põlvkond pidas saamide õiguste eest tulist võitlust. Ma kuulun põlvkonda, kes võib selle selja taha jätta. Kuigi konfliktid Rootsi võimudega jätkuvad. Põhiline mure on ikkagi omakeelse hariduse puudumine.
Meš, milline on sinu vaade oma rahvuse tulevikule?
Taani ja inglise keele ja kultuuri mõjud aina tugevnevad. Teisalt on jälle võimalik avaldada omakeelset kirjandust. Minu kui luuletaja jaoks on probleem see, et gröönikeelne luule on üldiselt väga vanamoodne, riimilis-rütmiline. Kirikulaulu struktuuriga. Minul on moodsamad eeskujud, abstraktsed poeedid. Seepärast katsun murda barjääre. Tahan tuua gröönikeelsesse luulesse uusi teemasid, satiiri, vägisõnu.
Simon, kas sindki ahistab saami luule traditsioonilisus?
Ei, ma arvan, et meil on poeete, kellelt mul on palju õppida. Pealegi pole ma just suur lugeja. Katsun lihtsalt oma tunded võimalikult täpselt kirja panna.
Millisena kujutlete oma tulevikku? Kas näete end igavesti oma rahva keskel või tahate otsida laias ilmas oma talendile arenguvõimalusi?
Simon: Ma ei kujutle ennast küll elamas väljaspool Saamimaad, sest see on close to my heart. Saamimaalt lahkudes kaotaksin oma elust midagi väga olulist.
Meš: Ma olen noor ja nii energiat täis, et tahaks teha igasuguseid asju. Avaldada rohkem raamatuid ja vahest kirjutada ka romaan Thule keeles. Ma ei lähe praegu oma kodulinna Thulesse tagasi, vahest ehk vanaduses. Nookis on siiski rohkem võimalik õppida ja areneda. Ja veel tahan ma käia mööda ilma ja lugeda luulet oma keeles, et oma keelt sel kombel levitada. Tahan oma raamatule lisada ka CD, et saaks kuulda ka selle keele kõla. (Kõla järgi otsustades on selles keeles q-tähega märgitud larüngaalklusiile küll tublisti rohkem kui võro keeles – KK.) Ma tahan puutuda kokku erinevate kultuuridega.
Millisena näete oma kultuuride tulevikku 50 aasta pärast?
Meš: Usun, et inimesed pöörduvad aina rohkem oma keele juurde tagasi…
Simon: Saamikeelseid luuletajaid on siis kindlasti rohkem. Praegu pole meil ajalehti, on vaid üks rootsikeelne saami ajakiri.
Milliseid tundeid tekitab teis see festival Tallinnas?
Meš: Meilgi Gröönimaal on nüüd juba kaks aastat luulefestival. See on suur võimalus noorte poeetide jaoks. Ma arvan, et sellised festivalid pakuvad uut vaadet ka su oma keelele ja luulele. Ning saab kontakte teiste maailma poeetidega. Ehk saaksin minagi teisi poeete ühel päeval Gröönimaale kutsuda, et nad näeksid minu maastikke.
Simon: Ja veel annab selline festival jõudu luuletööd jätkata. Saad teistelt poeetidelt pauerit.
