Kõiges on “süüdi” Hiina
Eesti majanduse suurimaks välisriskiks võib pidada kõrget nafta hinda ja dollari kursi arengut, hoiatab Eesti Pank eesotsas Vahur Kraftiga.
Nafta hind kerkis oktoobris tasemele üle 55 dollari barreli kohta. See pani muretsema poliitikud ja äriinimesed üle ilma. Ka Eestis. Näiteks Hansapanga analüütikud teatasid: “Nafta hind võib püsivalt tõusta tasemele, mis hakkaks oluliselt mõjutama maailma majanduse arenguid negatiivses suunas. Baltikumi jaoks on seni leevendust andnud dollari nõrkus. Siiski ei saa loota, et kursimuutused kataksid kõik nafta hinna kasvu mõjud.”
November tõi leevendust. Hind kukkus tagasi 40 dollari lähedale. Kuid see ei pruugi sinna jääda. Möödunud reedel leppisid OPECi ministrid Kairos kokku vähendada tootmist. Üks Iraani naftaametnik ütles, et isegi 50-70 dollarit barreli kohta pole veel kõrge hind.
Nafta hinna tõusu põhjusi on mitmeid. Rahutused Iraagis ja Nigeerias. Venemaal Jukose ümber toimuv. Naftauuringute kallinemine. Olemasolevate varude ülevaatamine nagu tegi Shell. Lisaks hoogustuv tarbimine Aasias. Eeskätt Hiinas, mille uued tehased on kütusenäljas ning kus hoogustub autostumine.
Kuid osa OPECi liikmeid usub, et hinda krutivad lisaks nõudlusele-pakkumisele ka kõikvõimalike riskifondide kasumikütid. Spekulatiivne osa võib moodustada kuni neljandiku nafta hinnast.
Praeguseks on teada ka esimene tõsine peksasaaja spekulantide seas. Möödunud neljapäeval vahistas Singapuri politsei 43aastase Chen Jiulini, kelle Maailma Majandusfoorum nimetas mullu üheks 40st uue Aasia liidrist (Eestis on sarnase Euroopa kohta käiva tiitli pälvinud vaid Helo Meigas ja Indrek Neivelt Hansapangast).
Härra Chen juhtis firmat China Aviation Oil, mis mängis naftaderivaatide turul ning sai 550 miljoni dollariga vastu pükse. Uudistes võrreldi Cheni kohemaid Singapuri teise tuntud treideri Nick Leesoniga, kelle ebaõnnestunud tulevikutehingud viisid üheksa aasta eest põhja Briti Barings panga.
Kui nafta näitab tõusu, siis dollar liigub juba pikemat aega vastupidises suunas. Kolm aastat tagasi maksis üks dollar 17 krooni ja 45 senti. Nüüd 11,77. Kolmandik väärtusest on õhku haihtunud.
Briti nädalakiri The Economist kirjutab koguni, et dollar võib minetada oma võimsa staatuse rahvusvahelises rahanduses, sest kurss euro ja jeeni suhtes on kõvasti kukkunud, Euroopas ja Jaapanis ületab investeeringute tootlus Ameerika omi ning Ühendriikide väliskaubanduse puudujääk jätkab paisumist.
Väliskaubanduse defitsiit on asi, mille eest Rahvusvahelise Valuutafondi spetsid noomivad tavaliselt Eesti-suguseid avatud väikesi majandusi. Me tarbime rohkem välismaiseid kaupu, kui ise raja taha müüa oskame. Puudu jääva raha hangib Eesti laenates või jupihaaval maad ja ettevõtteid välismaalastele maha müües.
Ameeriklaste hädad saavad aga alguse Aasiast, eeskätt Hiinast. Sealsed “tiigerriigid” elasid 90ndate keskel üle ränga majanduskriisi. Päästerõngana nägid nad kaupade müüki USA turule. Nad otsustasid end ka kindlustada kursi kõikumiste vastu, sidudes oma rahvusvaluutad dollariga (samamoodi nagu Eesti krooni kurss on seotud euroga). Kusjuures hinnaeelise saamiseks tegid Aasia riigid oma valuutad sihilikult odavad.
Tulemus on käes. Aasia sõbrad vallutavad muudkui Ameerika turgu. USA firmad omakorda viivad tootmist vaikselt riigist välja, sest üleilmastumise põhimõte ütleb: tooda seal, kus on odavam. Nii polegi Eesti poed üle ujutatud odavatest USA kaupadest (kuigi dollari kurss on soodne), küll aga Hiinas ja mujal Aasias tehtud kaupadest, kuigi neil on sageli küljes mõni tuntud Ühendriikide kaubamärk.
Globaliseerumise tagajärjel on Pärlijõe suudmest (seal asuvad Guangdong ja Hongkong) saanud maailma kõige olulisem tootmispiirkond. Kohati on asi läinud juba üleinvesteerimiseks, kuid seni püsib Lääs rahul, sest odavad Hiina kaubad aitavad inflatsiooni ohjeldada ning intressimäärasid madalal hoida.
Oma rahvusvaluutade kursi hoidmiseks soetavad Aasia keskpangad meeletutes kogustes USA riiklikke võlakirju, mis hoiab dollari kurssi madalal ning aitab analüütikute meelehärmiks USA kaubandusdefitsiidil vaid süveneda.
Selle tagajärjel liigub George Bushi USA päris hullul kursil. Maa tarbib üha rohkem ja rohkem laenude arvelt, mille tagatiseks on kallinevad kinnisvara ja aktsiad. Nende hindade tõus on aga illusoorne, sest tegelikku väärtust kumbki juurde ei loo. Lõputult see kesta ei saa.
