Kolmanda kultuuri plekkideta laps

Barack Obama - uut tüüpi liider, kes on kutsutud maailma päästma.

Selle loo kangelase täispikk nimi kõlab

Barack Hussein Obama

. Lugege igat osa veel kord. Barack. Hussein. Obama. Sellist nime kannab üks Ameerika Ühendriikide tipp-poliitikuid. Mees, kes on astunud ränka võitlusesse selle nimel, et saaks tulevikus visiitkaar­dile kirjutada President of the USA. Veel hiljaaegu oli selle riigi suurim vaenlane

Saddam Hussein

. See riik peab kibedat võitlust

Osama bin Ladeni

nimelise tegelasega.

Meie loo kangelasel pole nimedega vedanud. Siin ongi temaga kurja nalja tehtud. Vastasleeri poliitikute hulgas just. Illinoisi osariigi senaatorit on kurjad keeled näiteks sedasi nimetanud: senaator Osama Obama. See tekitab juba mõtte­seoseid. Ühendriikide sõjaväelane muutub sellist nime kuuldes valvsaks; tema näpp libiseb alateadlikult päästikule.

Väikse poisina oli Barackil tore turvaline hüüdnimi – Barry. Pisike Barry elas esimesed aastad Hawaii osariigis Honolulus. Ta nägi seal ilmavalgust 1961. aasta 4. augustil. Baracki isa oli pärit Kenyast. Tema nimi kirjutatakse täpselt samamoodi – Barack Hussein Obama. Isa oli islami usku. Sedagi on püütud laiendada tema kuulsale pojale. Mõistagi pahatahtlike tagamõtetega – vaadake, kui kahtlane on mees, kes pürib Valgesse majja.

Baracki rivaali

Hillary Clintoni

meeskonnast vallandati hiljuti kaks abilist, kes tabati sellesisuliste e-kirjade levitamiselt. Obama juunior tõrjus süüdistused elegantse kergusega: ta on kristlane, kuid tal on ka teatud empaatiat islamiusku inimestega. Mis pole tänases maailmas sugugi tähtsusetu anne.

Perekondlik seebiooper

Räägime faktide keeles. Indoneesias, elanike poolest maailma suurimas islamiriigis, on meie kangelane üks populaarsemaid välismaalasi. Seda lihtsal põhjusel – Barack ehk pisikene Barry elas kuuendast kümnenda eluaastani Jakartas. Lapsepõlves omandatud kohalik keel lubab tal seniajani suhteliselt vabalt vestelda nii indoneeslaste kui ka malailastega.

Baracki isa oli üks vahetusüliõpilasi, kes saabus 50. aastatel Ühendriikidesse esimese aafriklastest noorte intellektuaalide lainega. Eebenipuine Adonis kohtus Honolulu ülikoolis valgenahalise tütarlapsega. Tüdruk oli pärit kõige ameerikalikumast osariigist, mida üldse kujutleda võib – Kansasest –, aga nimi oli tal natuke kummaline,

Stanley Ann ­Dunham

. Tema isa soovis kangesti ­poissi – kui sündis plika, tuli tal mehe eest väljas olla. Vähemalt nominaalselt. Siit ka see Stanley tüdrukunimes.

Ann ja Barack abiellusid, sest Annil polnud pääsu. Nimelt oli Barack seenior üliõpilasseltskonna säravamaid kujusid. “Ta oli päike, kelle ümber tiirlesid planeedid,” meenutab üks õpingukaaslastest. Etteruttavalt olgu öeldud, et meie kangelase Barack juuniori isiklik külgetõmbejõud, tema oskus väga erinevate inimestega kenasti jutule saada ning olla vaenupoolte lepitajaks – kõik need ülimalt kasulikud omadused on päritud isalt.

Isad ja pojad

Ent tagasi 60. aastate Honolulusse. Mõne aja pärast selgus, et tüdruk oli abikaasa valikul teinud vea. Noor ning andekas abielumees sai 1963. aastal ­stipendiumi ülimainekasse Harvardi ülikooli. Materiaalsetel põhjustel jäid tema naine ja lapsed Honolulusse. Ajutiselt, ­mõistagi. Tegelikult perekond isa enam ei näinud. Barack seenior osutus hirmsaks donžuaniks.

Väike Barry nägi oma isa järgmine kord alles kümneaastasena, kui vahepeal tagasi Kenyasse jõudnud paps hüljatutele korraks külla tuli. Ilmnes, et isa oli auto­kraat, ta suutis oma suhted pojaga kiiresti rikkuda (kusagilt välja ilmunud vanamees hakkas kiirtempos täitma kümne aasta kestel hooletusse jäetud isakohust, kukkudes õpetama, korraldama ja dikteerima, nii et väike ­Barry ­ootas, hambad ristis, millal vanamees ometi kaoks tagasi sinna, kust tuli – olematusse).

Hiljem sai Barry teada, et tema vanamehel oli eri aegadel ja eri kohtades neli naist ja üheksa last. Üleminekud ühelt naiselt teisele olid sellised... no ütleme kattuvad.

Suhe isaga, õigemini selle virtuaalsus, oli Barryle pikka aega trauma. See on juba kahjuks tüüpiline. Enam kui pooled Ameerika mustanahalistest poistest on üles kasvanud isata. Prominentsetest mustanahalistest võib koostada pika nimekirja.

Suhtest olematu vanemaga sündis tõusva poliitikatähe Barack Obama kirjanikusule all tähelepanuväärne raamat “

Dream from My Father

”. Raamat tuli trükikojast 1995. aastal, see on näinud mitmeid kordustrükke ning seda peetakse üheks parimaks kirjanduslikuks tekstiks, mis on kunagi USA poliitiku sule alt ilmunud.

Raamatus tunnistab Obama noorpõlverumaluste hulgas nii marihuaanat kui ka kokaiini. See on oluline ülestunnistus –

Bill Clinton

eitas 1992. aastal, et ta oli noorpõlves marihuaanaga vallatlenud. Bill jäi valetamisega vahele. Barack tunnistab kõik tõestatavad patud vabatahtlikult üles.

Indoneesiasse sattus noor Barry loomulikul moel. Ann Dunham väsis oma meest tagasi ootamast, leidis ­toreda noormehe, Indoneesiast pärit, samuti vahetusüliõpilase, ning kolis temaga Jakartasse. Nii kauaks, kuni seegi suhe purunes.

Kogu see perekondlik seiklus on märkimisväärne kindlal põhjusel. Vaatamata sellele, et presidendikandidaat Barack Obamat kujutatakse üha enam afroameeriklaste “oma jopena” (see on Clintonite üks trikke, mille eesmärk on valgetele valijatele aktraktiivselt mõjuva Baracki marginaliseerimine ühiskonna alamkihtide kandidaadiks), pole meie kangelane üldsegi tüüpilise afroameeriklase elukäiguga. Ta pole kasvanud New Yorgi või LA slummis, sealt pole pärit ka tema isa. Barackil on mingisugune kummaline Honolulu-Jakarta tagapõhi.

N-ö pärisameeriklaseks saamine algas noorel Barackil Los Angelesse siirdumisest. Edasi tulid New York ja Columbia ülikool, kus ta õppis kõiksugu poliitikateadusi. Siis sotsiaaltöö Chicagos. Baracki enda hinnangul oli see tõeline elukool. Temaga tookord lävinud inimesed väidavad, et Barack sai Chicago probleemsete piirkondade tüüpidega kuradi hästi hakkama.

Siis tuli Harvardi juura­teaduskond. Ning taas märkimisväärsed saavutused. Harvardi õigusteaduskond annab välja ajakirja Harvard Law Review, mille peatoimetajaks meie kangelane kandideeris. Ta läbis ülimalt tiheda sõela ning saigi esimeseks mustanahaliseks tudengiks selle ajakirja peatoimetaja toolil.

Barack vuhkis nädalas 50–60 tundi tööd teha, läbis kõik vajalikud kursused ja õiendas eksamid, patsutas korvpalli – ta oli juba keskkoolis oma kooli mansas põhilisi tegijaid –, sügas kass Maxi kõrva tagant (Harvardi-põlve toakaaslane) ning suutis kogu elu nii hästi tasa­kaalustada, et saavutas diplomi Magna cum laude.

Edasi tuli Baracki poliitiline karjäär, mille verstaposte võib iga huviline vaadata presidendikandidaadi ametlikust CVst.

Maailmarändurite lapsed

Poliitik Baracki puhul väärib märkimist kaks asjaolu.

Esiteks pole ta jõudnud noorusest tulenevalt langetada kuigi palju otsuseid või osaleda üksteisele vasturääkivatel hääletamistel. Presidendirallidel on igas meeskonnas mõned tüübid, kelle töö on urgitseda vastaskandidaadi minevikus, et leida fakte, kus ta aastal X väitis abortide kohta sedasi ja aastal Y hääletas ses küsimuses hoopis todasi. Mille peale kõlab retooriline küsimus, milline on lugupeetud oponendi tegelik seiuskoht ja kas see on üldse olemas.

Baracki kallal saab ka muidugi norida, aga Hillary Clintoni kallal saab seda teha rohkem. Eriti kui võtta luubi alla Hillary abikaasa Bill.

Teiseks on oluline Obama multikultuurne tagapõhi. Ühendriikides on ­uuritud lapsmaailmarändurite võimekust. Hinnanguliselt elab seal 20 miljonit inimest, kelle lapsepõlv langeb ­hoogsa reisimise ajajärku.

Kõik need ärimeeste, sõjaväelaste, misjonäride, diplomaatide lapsed, kes oma lühikese tite- ja lapsepõlve kestel jõudsid näha mitmeid väga erinevaid maid, jõudmata kusagil lõplikult kohaneda. Ent midagi jäi nende hinge. Lapsed sulandasid võõra kultuuri impulsid oma põhiidentiteediga. Sotsioloogid kasutavad siin mõisetet Third Culture Kids, “kolmanda kultuuri lapsed”.

Barack Obama on selle seltskonna hiilgav esindaja. Oponendid räägivad meelsasti tema vähesest välispoliitilisest kogemusest. Obama väidab vastu, et tal on loomupärane anne võõraste kultuuride esindajatega ühist keelt leida. See pole õhust võetud väide.

Kolmanda kultuuri lapsed ongi kõrgendatud empaatiavõimega, kusjuures pole tähtis, millises riigis (riikides) nad oma lapsepõlve veetsid. Peaks Vaikse ookeani tagapõhjaga Barack Obama kunagi sattuma külma ja pimedasse Eestisse, leiaks ta meiega ühise keele märksa kiiremini kui mühkam, kes kasvas üles Texases ja kelle vaimne horisont lõpebki kusagil Rio Grande kallastel.

Obama tundub kaugelt vaadates sümpaatne tegelane. Võib-olla tasuks talle pöialt hoida.