21.11.2008, 00:00
Kolonel, kes deklameerib Goethet
Kaitseminsiter Aaviksoo tahab endale kantsleriks kõrget sõjaväelast. Ent sel mehel on ka sotsiaalteadlase ning parketilõvi potentsiaali.
Kaitseministeeriumi võimalik uus kantsler Riho Terras (41) kehastab
taasiseseisvunud Eesti sõjaväe ajalugu. Võib-olla
mõnel moel isegi Kaitseväe kogu ajalugu aegade algusest peale.
Terrase puhul on keeruline öelda, kas ta on rohkem tsivilist
või militaar. Admiralid Pitka ja Kõuts olid kaubalaevastiku
kaptenid, admiralideks tõusid nad asjaolude sunnil. Kuperjanov oli
õpetaja, kellest võrsus sõjaväelane alles Esimese
maailmasõja lahingutes. Nii sõjaeelse kui ka praeguse
Kaitseväe ohvitserkond on päritolult äärmiselt kirju: on
teenitud tsaari- ja nõukogude armees, on õpitud Vilnas, Tondil ja
Tartus, on omandatud sõjalist haridust Soomes, Taanis, Saksas,
Ameerikas.
Terras läbis sundteenistuse N Liidu
sõjalaevastiku madrusena, käis läbi kõik Eesti
Kaitseväe staabid, oli Berliinis kaitseatašee. Üks viimaseid
teenistuskohti oli kõrbekuum Bagdad. Terrase sõjaline
karjäär on kirju nagu Eesti rahva lähiminevik. Samas on temas
säilinud mingit raskesti kirjeldatavat 19. sajandi hõngu.
Esmalt alustaks sellest, kuidas Terras õppis Tartu
ülikoolis ajalugu. See oli paarkümmend aastat tagasi.
Ajad
olid siis huvitavad. Üliõpilaskonna üks osa oli haaratud
põliste ühingute ja seltside taastamisest. Jutt on
organisatsioonidest, mille kommunistid 1940. aastal keelasid.
Taastamine käis väga pühendunult. Liigagi, võiks
tagantjärele öelda. Näiteks kui EW-aegsed korporatsioonid Sakala
ja Ugala ei saanud omavahel hästi läbi, siis pidid ka taastatud
organisatsioonid vana kiusu üles võtma. Kui EW ajal (tegelikult on
see juba baltisaksa pärand) pidi ühingu noorliige valima, kas ta
pühendub õppimisele või raiskab oma elust teatud aja
ühingu teenimisele, siis noorliige valis ühingu. Nii oli kombeks, nii
nõudis tava. Üliõpilane Terras oli üks
järjekindlamaid traditsioonist kinnipidajaid. Kuni selleni, et kandis
isegi ühikas poolkohustusliku väljaveninud kampsuni asemel
ülikonda. Kahtlustan, et Kaitseliitu astus ta samuti tema ühingu
kombe kohaselt. Mulle ei meenu, et ta oleks õlle juures väga
pajatanud punalaevastiku lugusid. Ehkki Eesti mehed võisid oma
sõjaväest rääkida lõputult.
1991. aasta augustiputši meenutavad sel ajal ajaloolaste ühikas
olnud inimesed erinevalt. Ühikas oli suveks tühi, välja arvatud
praktikat teinud tegelased. Terrase kursusel oli arhiivipraktika. Ta ise on
Postimehes 2006. aastal ilmunud loos meenutanud ärkamist 19. augusti
hommikul kellraadio peale, mis edastas uudiseid Moskvas alanud putšist,
ning imestust, kas see on unes või ilmsi. Järgmisel hommikul
suundus salk Tartu üliõpilasi Tallinna.
Terras nende
hulgas. Vägede juht oli Johannes Kert, eesmärk pealinna tele- ja
raadiomaja kaitsmine.
Millest Terras Postimehele ei
rääkinud, oli öö vastu Tallinna missiooni. Sel ajal, kui
siinkirjutaja mõlgutas ühika teisel korrusel muremõtteid,
tantsiti neljandal korrusel öö läbi tangot. Muidugi Terrase
toas, nagu asjaosalised tütarlapsed hiljem rääkisid. Otse
ballilt barrikaadile – see on Terrase moodi.
Sama
aasta oktoobris tehti Terrasele ettepanek minna kahekuulistele
ohvitserikursustele. Nii tema sõjaväeline karjäär
algaski. Kaks kuud on vähe – isegi Esimese maailmasõja aegses
Vene tsaariarmees, kus oli karjuv puudus rühmaülematest (nad said
rünnakut juhtides esimeste hulgas surma), kestsid lipnike kursused pool
aastat. 1991.
aasta lõpus oli Eestis ohvitseridest veel suurem puudus kui suure
sõja ajal. Pool aastat väljaõppeks oli luksus.
1993. aastal käis Terras Rootsis ühekuulistel
järeleaitamiskursustel. Ja ikkagi oli seda vähe, häbematult
vähe.
Järgmisel aastal juhtus midagi ootamatut.
Terras kandideeris Münchenis asuvasse Bundeswehri ülikooli ning saigi
sisse. Ajalooteaduskonna saksa keele õppejõud Frau Turk oli
Terrasega olnud püstihädas. Ilmselt polnud üliõpilasel
Terrasel saksa keele õppimiseks motivatsiooni. Kui see tekkis, sai ta
keele kiirelt kätte. Münchenis oli alguses siiski kuradima
raske, sest Bundeswehri ülikoolis õpitakse intensiivsemalt kui
tavalises ülikoolis. Õppeaasta on jaotatud kolmeks trimestriks, mis
tähendab, et materjali peab aastas omandama umbes 50 protsenti rohkem kui
tavalises ülikoolis. Terras tegi ära bakalaureuse ja 1998. aastal
juba ka magistri.
Aga nüüd tähelepanu –
Bundeswehri ülikool ei ole sõjalise kallakuga õppeasutus.
1973. aastal loodud kooli mõtteks on anda ohvitseridele tsiviilharidus.
Peamiselt tehniline, kuid Terras õppis riigi- ja sotsiaalteaduskonnas.
Sisuliselt jätkas sama teed, mis Tartu ülikoolis pooleli
jäi. Paralleelselt tsiviilharidusega läbis ta kompaniiülema
kursuse.
Ent ikkagi, summa summarum – kui kapten Terras
edutati 1998. aastal Tallinna Üksiku Vahipataljoni ülemaks, oli tema
tsiviilharidus pikkuselt, mahult ja tõenäoliselt ka kvaliteedilt
mitu korda üle tema militaarharidusest.
Terrasel oli kombeks
üllatada vestluskaaslasi Goethe ja Heine deklameerimisega. Saksa keeles
loomulikult, mõistagi peast. Tema alluvates, Soome sõjakooli
karmidest oludest tulnud nn soomepoistes (nemad said põhjanaabrite
kasarmutes ning polügoonidel vett ja vilet kaks kuni
neli aastat) tekitas see vastakaid tundeid. Ent Terrase publik oli ilmselt
kusagil mujal – kuvand Eesti kaadrisõjaväelasest, kes
lootusetu mühkamina räägib vaid lihtlausetega, oli sel ajal juba
õilmitsemas. Nii ajakirjanduses kui kaitseministeeriumis. Kapten, ja
siis juba major Terras murendas seda kuvandit sihikindlalt.
Kuna
tema militaarharidus vajas täiendamist, läbis Terras 1999. aastal
Šveitsis pataljoniülema kursused. Olles samal ajal Vahipataljoni
ülem. Ja nii see läkski aina edasi – algul amet, siis vastav
haridus takkajärele. Suur hulk Eesti majoreid ja kolonelleitnante on
käinud sarnast teed, kus ametikoha saamise järel tuli alles hakata
omandama kohale vastavat haridust. Noore riigi noore sõjaväe
sündroom.
Terrase elus tuli taas pööre 2001.
aastal, kui Saksamaa kutsus ta uuesti enda rüppe. Seekord Eesti
kaitseatašee funktsioonis. Tollal majori paguneid kandnud Terras
ülendati diplomaatilise funktsiooni täitmiseks kolonelleitnandiks.
Kaitseatašee koht eeldab pagunitel rohkem tärne kui üks.
Ladina keeles öeldakse sellisel põhjusel ülendamise kohta
honoris causa. Ülendamise varjukülg on endise madalama auastme
tagastamine kodumaale naasmise korral. Mis on psühholoogiliselt keeruline
moment, nagu iga mees (ja ehk ka mõni naine) teab.
Aastaid
hiljem, kui nüüd juba kolonelleitnant Terras (ilma honoris
causa’ta) komandeeriti Iraaki, ülendati ta umbes sarnasel
põhjusel täiskoloneliks. Ta kandis Bagdadis teenides aukraadi
tunnusena USA koloneli tähistavat kotkast. See kergendas tööd
(kolonel tohib kohale kutsuda kopteri) ja vastas tema ametikohale.
Ametikoht oli kõrge – NATO treeningmissiooni staabiülema
asetäitja. See on seni kõrgei
m amet, mida üks Eesti ohvitser on välismissioonil täitnud.
Terras aitas treenida Iraagi enda uut armeed. Täpsustus siiski
– tagas treeningu korraldamise, sest tema pädevuses olid
personal, logistika ja finantsid. See on pigem administratiivne töö.
Iraagis tegutseva NATO missiooni ülesanne on luua uuele Iraagi
armeele toimivad juhtimisstruktuurid. Terras ei täristanud soomusmasina
pardalt kuulipildujat ega õpetanud ka teisi seda tegema. Terrase
lemmikrelv on üldsegi jahipüss. Tema jahilkäimised on seotud
“parunitelt ja vonnidelt” õpitud vanade traditsioonide
viljelemisega. Kaitseatašeed ei mängi golfi, nad käivad jahil.
Võib öelda, et Terrase senine teenistuskäik on
kulgenud piki militaar- ning tsiviilelu põkkumisjoont.
Järjekindlalt. Seda isegi detailides: olles Kaitseliidu peastaabi
ülem, töötas ta samal ajal Reaalkoolis
riigikaitseõpetajana. Ilmselt nii sõjaväelase kui ka
sotsiaalteaduste magistri rollis.
Tundub,
et Terrase kogu senine elukäik valmistas teda ette päevaks, kui talle
tehakse ettepanek hakata kaitseministeeriumi kantsleriks. Kes on vaieldamatult
tsivilist, ent kelle töö eeldab riigikaitse kõikide aspektide
tundmist – olgu see kasarm, kabinet, staap, saatkond, kool või
rahvusvaheline missioon, käigu töö inglise, vene või
saksa keeles; käigu see parketil või laskevälja
killustikul.
Kolonelleitnant Riho Terras (41)
- Õppinud Tartu ülikoolis ajalugu, Münchenis Bundeswehri ülikoolis sotsiaal- ja riigiteadust.
- Olnud Kaitseväes kompanii- ja pataljoniülem, Kaitseliidus peastaabi ülem.
- Täitnud Berliinis ja Varssavis Eesti kaitseatašee kohustusi.
- Kaitseväe peastaabis olnud analüüsi- ja planeerimisosakonna ülem ning peastaabi ülema asetäitja operatiivalal.
- Teeninud Bagdadis NATO treeningmissiooni staabiülema asetäitjana.
- Hobiks jaht ning jahisaagi küpsetamine.
- Vabal ajal loeb ajalooalast kirjandust, eriline huvi varakristluse ajalugu.